Muutunud maailm

Jaanuaris ümmarguse sünnipäeva paiku meenutasin eelmist nulliga sünnipäeva kümme aastat tagasi, kui olin keset töölt koondamise protsessi ja just lahku läinud. Seekord jaanuaris... tuli peaaegu tunne, nagu oleksin saavutanud elamises teatava meisterlikkuse: unelmate töö ja eneseteostus, küllus, lähisuhetes nii õnnelik.

Ma ei ole muidugi nii naiivne, et ma oleksin päriselt arvanud, et I have mastered life, eks ma ju teadsin, et alati tuleb järgmine väljakutse ja uus tasand. 24.02 muutunud maailm võttis tükiks ajaks üsna vaikseks ja mõtlikuks. Ja pani endalt küsima, mida ma saan teha, kuidas aidata, toeks olla, how can I serve. Ilus on näha, et selles muutunud maailmas on kõigest hoolimata nii palju headust, soojust, abivalmidust, ühtehoidmist. Vaprust ja kangelaslikkust.

Kui ma mõtlen möödunud kahe aasta kogemusele, siis... 2020. märtsis valmistusime me sprindiks, aga sellest kujunes maraton. Annaks taevas, et seekord oleks vastupidi, valmistume maratoniks, aga piisab sprindist! Tagasi vaadates... ma usun, et kergem oli neil, kes võtsid ka siis ikkagi hoiaku, et elu on siin ja praegu. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb (jah, Jonas Jonassoni raamatut "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" soovitan lõbustava ja teraapilise lugemisena ka seekord). 

Praegu... tasub vist ka võtta elu nii, nagu see parasjagu on, ja anda endast parim. Ärevusse, hirmu, kurbusse, süütundesse uppumisest ei hakka ei siin ega seal kellelgi parem, nii et ma usun, et parim, mida teha saab, on olla rahulik ja loota parimat, hoida enda sisemine ja väline elu korras ning aidata ja toetada nii palju kui võimalik.