Aiameditatsioon

See aiaelu on ikka lummav. Pärast sel kevadel terrassi lisandumist ei tundunud möödunud suve istumisnurk aias enam üldse nii ahvatlev, aga kui hiljuti selle laiali lammutasin, pingi varjulisemasse aianurka ja laua päikeseterrassile kolisin, hakkas kõik äkki toimima.

Ja nii ma siis istun siin oma terrassil ja naudin vaateid. Järjest - metsikult kiiresti! - õitsesid kreegid, toomingas, forsüütiad, sirel, viirpuu ja pojengid. Õunapuu ja ebajasmiin otsustasid selle aasta paraku vahele jätta ja pikkusse-laiusse kasvamisse panustada. :) Pelargoonid, roosbegooniad ja värskelt lisandunud lõvilõuad on ka täies õies, aedhortensiad samuti. Imeilusate rooside üle veel mõtlen, kas mu aias ikka peaks okkalisi asju olema.

Varakevadel algas kõik märtsikellukeste ja umbes 50 tulbiga, mille Fleur Royalest ostetud sibulad eelmisel sügisel mulda toppisin. Ära õitsenud hüatsint ja nartsissid läksid samasse peenrasse. Tegelikult võiks sinna nüüd suvelilli lisada, olen vanu taluaedade lemmikuid kaardistanud, aga tegudeni pole jõudnud.

Maasikad ja metsmaasikad läksid sel aastal vanast ukselengist tehtud kastpeenrasse, kastis on ka mõned maitsetaimed: meliss, piparmünt, basiilik ja murulauk. Viimast ei peaks õitsema laskma, lugesin, aga mul läks ja oli nii ilus, et ei raatsinud teda tükk aega maha lõigata, mesilased rõõmustasid kuklastega võidu, kellel on aia ääres terrassiukse paigaldusest üle jäänud paarist vanast palgist uus putukahotell.

Juunisüda

Juuni vilgutab juba tagatulesid, aga see on olnud imeline sõit! Iga nädalavahetus mõne kalli Kaksikutest sõbra sünnipäev: kõigepealt Kuressaares (marsruudil Gospa-Kuursaal-Rannakuur-Hafen), siis Tallinnas mootorlaeval Mojito (täiuslik suveilm roosa-oranži-kollase-helesinise päikeseloojangu, tüüne mere ja suurepärase muusikaga dj Tom Lilienthalilt oli samuti paketis, tantsisime laevalael ja oli lihtsalt maagiline, sadamasse naasmine "Tuulevaiksel ööl" ja "Adios Ayer" lugude saatel ka; vürtsi lisas armas sünnipäevalaps selliste juttudega, et ma ei suutnud pärast uinudagi - oih, praegu märkasin apsu, see sünnipäevalaps on siiski Kaalude tähtkujust!), seejärel Võrus Jaan Söödi terrassikontserdiga Pubi17s ja lõpuks Pärnus õdusa hoovipeoga (millele järgnes Võrus veel kena rannapidu Hea Storyga). 

Pärnus jätkus õnneks niisama lonkimise aega ka, Naine & Naine näitus Kunstnike Majas ja Mees & Mees Pärnu Linnagaleriis olid lustakad, Pastoraadi hommikusöögid jumalikud, Villa Wesset, Mon Ami ja Simple Day tuntud headuses ning uus Oaas seekordne lemmikleid.

Jaane alustasime sõbrannaga võidupüha hommikul kell 4 Maamehe golfitalus Öösorri päikesetõusukontserdiga, mis oli lihtsalt vai-mus-tav! Tahtsin öelda, et mind polegi vist varem sellisel kellaajal tantsima palutud, aga siis meenus, et ehk kunagi mõnel pikale veninud klubiööl siiski. :) Edasi läksime sõprade kaunisse maakoju Haanjas, tantsida oleks võinud sealgi rohkem, aga söögid-joogid olid hõrgud ja saun-tiik-tünnisaun mõnusad, lõke ka aus. 

Juuni viimasel nädalavahetusel jõudsin üle hulga aja esivanemate maamajja, mille kõrvale oli vahepeal materialiseerunud uus talvemaja - kuna ma ehitusprotsessi ei näinud, siis tundus üsna sürreaalne, et muidu nii arhailise hõnguga kohas on äkki selline kõigi mugavuste ja ilusa heleda sisuga uus maja. :) 

Tallinnas käisin pärast veel Riviera Palais Brasserie'd avastamas, mis pakkus ootamatult stiilipuhast Lõuna-Prantsusmaa õhkkonda - merevaade, loss, elegantne terrassimööbel, Prantsuse muusika, mustades kleitides ettekandjad valgete põlledega ja Prantsuse Polüneesia stiilis siiatartari mango, passion ja langustiinikastmega kiidan ka heaks. Pühapäevachill OKO terrassil sõprade ja dj Heidy Purga muusikaga oli maasikas koogil.

Õnneks on olnud ka niisama oma terrassil laisklemise ja raamatute lugemise aega, neist Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" pälvis mu kõige kirglikuma vaimustuse. Kaja Heinsalu ja Neeme Raua "Kainus" ajas viimasegi alkoholiisu peaaegu ära ning Brandy Engleri "Mehed minu sohval" pakkus mõtlemisainet meeste peades toimuva üle. Lisaks ilmus mu neljas romaan ja kuues raamat, Võrust inspireeritud "Võr(g)utamine", aga sellest ehk pikemalt juba edaspidi.

Mai-mai

Mai oma õitevahu ja muu iluga pakkus lõpuks pikisilmi oodatud hingetõmbehetki. Helgemad uudised ja tasapisi avanemine teevad ka rõõmu. 

Paari Tallinna-põikesse mahtus toredaid külaskäike ja armsaid külalisi, Võru õhtutesse kenasid aiapidusid ja lõbusaid saunaskäike. Oli paar kuuma rannapäeva, paar korda käisin juba ujumas ka.

Pärast viimaste kooliga seotud kohustuste seljatamist oli hea võtta Võru keskväljaku ääres Pizza Olive'is terrassil sõbraga pitsa ja klaas roosat veini, mõned päevad hiljem õnnestus lõpuks ära käia Põlva raudteejaama juures asuvas kodukohvikus Tillu (kaneelirullid olid ausad ja muud küpsetised ka väga ahvatlevad!).

Kõige kuumemal +27 soojakraadiga päeval sõime lõunat Suure Muna õdusal terrassil kohalikus kõrgmäestikus, ühel reedel oli kena kokteiliõhtu Stedingu kohvikus, kus saab nüüd lisaks ilusale eksterjöörile ja interjöörile, heale kohvile ja meeldivatele inimestele ka maitsvaid sööke & jooke. Üks laupäevaõhtu Pubi17 terrassil läks üsna ülemeelikuks, šampanjat voolas. Ja teine laupäevaõhtu sõbranna sünnipäevapeoga Mooste Viinavabrikus oli lihtsalt nii mõnus.

Kirjutama hakates tundus algul küll, et maikuu suurimad sündmused olidki aias õitsenud kuldsed forsüütiad, punased-kollased-valged tulbid, toomingas ja sirel, aga meenutades selgus, et õnneks oli ikka kohviku- ja peoelamusi ka. :)

Lugemiselamusi samuti: Anna Gavalda "Ma armastasin teda" oli hingekriipivalt ilus, Kristiina Hellströmi "Minu Hiiumaa aed" aiasõbra maiuspala, Virginie Grimaldi "Küll sa suuremana aru saad" teistmoodi ja väga puudutanud naistekas, Lucinda Riley kauaoodatud "The Missing Sister" ("Seitsme õe" sarja seitsmes raamat) nii põnev, et olin kolmveerand ööpäeva järjest selle kütkes. 

Aprill

Aprill on olnud loomulikult metsikult põnev ja sündmusterohke, oludele vastavalt (ausalt öeldes oli kerge kiusatus lisada pealkirja sõna agoonia). Tänasega said õnneks kooliasjad (ja seega kõik doktorantuuri õppeained!) peaaegu tehtud, maisse jäänud paar pisiasja pole loodetavasti enam mainimisväärt. Arvestades muu meelelahutuse puudust, on küllap hea, et need loengud ja ettekanded olid.

Aprilli algul õppisin makrameed sõlmima ja tegin valmis uksekardina ilusasse heledasse kööki sobimatult pruuni ukse ette. Hiljem veel ühe unenäopüüdja ja väiksemaid kaunistusi ka. See on olnud tore ja teraapiline - midagi vahelduseks oma kätega teha. 

Ilm lubas vahepeal tasapisi aias ka toimetada ning ühel nädalavahetusel päikesepoolsel terrassil juba üsna paljalt päikest võtta samuti. Aga keskmised temperatuurid on siiski olnud sellised, et tulbid on muudkui sirgunud ja sirgunud, aga õied pole siiani avanenud.

Paar säravalt päikeselist ja õnnelikku Tallinna päeva oli ka, head seltskonda, mullijooke, põnevaid jutte ja ilusaid inimesi, merevaateid ja hõrgutisi. Võrus käis ka paar armsat külalist ja oli paar kena aiapidu. :)

Istuda ja vaadata järve

Chopra keskuse äpp pakub aeg-ajalt tasuta Oprah' & Deepak Chopra 21päevaseid meditatsioone ning ma olen neid väga nautinud, ehkki ma muidu olen rohkem omaette ja omal käel mediteerimise usku. Sel kevadel kuulasin ka ühte nende meditatsioonisarja - ja ilmselt see tuli mind toetama just kevadväsimuse & koolistressi ajal, kui mul oligi seda kõige rohkem vaja. Igatahes oli see mõnus rütm, mis sel ajal välja kujunes - pärast mu tavalisi hommikurituaale ja muid toimetusi iga päev paarkümmend minutit meditatsiooni (lisaks Duolingo äpiga hispaania keele õppimisele, mille aasta algusest ka uuesti igapäevaselt ette võtsin).

Ilmselt selle kõige järelmõjuna ärkasin nüüd ühel hommikul selle vana tuttava tundega, et tahaksin lihtsalt istuda ja vaadata järve. Või siis istuda terrassil ja vaadata oma aeda (taamal paistab õnneks järv ka, vähemalt seni, kuni puud lehes pole). Mida ma siis tegingi. 

Ilmselt see tunne oli märk sellest, et pea on liiga mõtteid täis ja oleks vaja natuke harvendada, õhku juurde tekitada. Mõnda mu kohati hüperaktiivsest tegutsejast sõpra vaadates tunduvad sellised tunded mu niigi üsna lihtsustatud ja rahulikus elus ehk naljakad, aga eks igaüks elab nii ja loob seda, mis talle parasjagu kõige paremini sobib. Ja kui ma meenutan oma üliaktiivse tegutsemise perioode, siis... need olid meeldejäävad ning omas ajas ilmselt vajalikud, välist edu ja saavutusi jätkus, aga kas ma olin puhtalt säravalt õnnelik? Meenutades tundub, et vähem kui praegu.

Nüüd on muidugi ilmad jälle sellised, et kõige toredam on istuda ja vaadata ahjus leegitsevat tuld. :)

Kevadeootus

Ma ei mäletagi nii painavat kevadeootust kui sel aastal (viimati eelmisest kooliajast ehk?). Piirangud kindlasti ka mõjutavad - kui muidu sai rõõmsalt mööda kohvikuid, spaasid, kunstinäitusi, kontserte ja pidusid lehvida, reisimisest rääkimata, siis kui menüüs on lõõgastumiseks - peale raamatute lugemise, filmide vaatamise ja kokkamise, mis on ka kõik toredad, aga kodused tegevused - ainult õues uitamine, siis muutub palju olulisemaks küsimus, kui palju parasjagu väljas sooja on. Ja päikest. Ametliku kevade esimesed päevad sellega ülemäära ei hellitanud ka, lõunas on nüüd mõni päev olnud siiski +12 kraadi sooja ja päikesepoolsetel terrassidel päris hea.

Läbi põdenuna meeldis mulle muidugi väga lustimajade idee, mille käis välja Andrus Kivirähk oma kolumnis EPLis. Aga ehkki läbi põdenuid ja vaktsineerituid peaks olema juba ligi 25% elanikkonnast, ei ole meie armsas e-riigis miskipärast keegi sellist lahendust välja töötanud, mille abil antikehade omanikud elu nautida ja majandust edendada saaksid, EL lubab midagi sellist vist juuniks. Nii et eks oleme siis teistega solidaarsed.

Sellistes oludes on muidugi eriti tore omada mõnda aiandus- või ehitus/sisustus/kinnisvaraarendusprojeki. Loomingulisus päästab. Ma olen muu hulgas paarile vanale mööbliesemele kriidivärvidega uue ilusa elu andnud, rõõm.

Natuke külaskäike ja külalisi, toredaid veinijoomisi ning esimene väike grill aias mahtusid märtsikuusse õnneks siiski ka, lisaks hulk jalutamistiire ümber Tamula järve ja üks lõbus naistesaun.

Suhtes või vallaline

Ühest arutelust inspireerituna lugesin ma mingi hetk kokku, et olin oma täiskasvanueast vaheldumisi umbes täpselt poole ajast olnud kooselus ja poole vallaline (nüüdseks olen siiski suhtes kauem olnud, sh kihlatud ja abielus). Vallaline on minu puhul tähendanud muidugi enamasti seda, et ma olen olnud samal ajal siiski ka ühte või mitmesse inimesse korraga armunud. :)

Esimene kiire järeldus tagasivaatest neile eluperioodidele: vallaliseelu on lõbusam ja spontaansem. Maitse asi muidugi, inimesed on erinevad, aga minusugusele vabaduse ja vahelduse idealiseerijale on kooselu rutiin (ÕS piltlikustab viimast sõnadega "üksluine korduvus") üsna väheatraktiivne tundunud. Seda enam, et on neid paare, kes koos tõeliselt säravad, aga ka neid, kes kooselus halvemal juhul lihtsalt külma sõja seisukorras kõrvuti eksisteerivad. Seda on ikka kurb vaadata, kui 1+1 ägedat inimest võrdub kõvasti vähem kui kaks ägedat inimest, samas kui koos säravad paarid on muidugi tõeliselt inspireerivad (ja värskelt armunud ei loe, nendega ei tohi end võrrelda! :)).

Mainitud arvamistest hoolimata on mitu mu suurt armumist siiski ka kooseluni viinud, kaks lausa kihluseni ja üks abieluni. Ja need juhtumid, kui ma olen plehku pannud, tagasi vallaliseellu, ja siis eriti süvitsi oma kogemusi analüüsinud, on mind pannud mõtlema, et ideaalis võiks olla nii, et hea suhe lubab teha kõike, mida inimene tahab. Et heas suhtes on kogu vabadus, aga ka kogu armastus - see üks armas, lähedane ja lojaalne inimene, kes on alati olemas. Et hea suhe on nagu kirss niigi suurepärasel vahukooretordil. Sellega seoses on mulle nii mõnigi kord tundunud kõige täiuslikum suhtevorm sõprus - kõige lähemal tingimusteta armastusele koos vabadusega.

Teoorias kõlab imeilusasti, aga praktikas pole ma kooselus seda ideaali muidugi päriselt täiuslikkuseni lihvituna rakendada suutnud. Visiitsuhtes küll - siis on mõlemal oma aeg ja ruum ning koos oldud ajale pühendutakse ja seda nauditakse 100%. Kooselus kipub sisse sõitma see kaaslase mingil hetkel iseenesestmõistetava koduse mööbliesemena võtmine, mis on tegelikult lõpu algus. Keegi ei ole kohustatud kellegagi olema, inimene on oma valikutes vaba.

Suhted on lõpuks lihtsalt peeglid. Üks saladus, mida teavad koos säravad paarid, on see, et sisuliselt kõik sõltub iseendast ja mõlema panusest, et hoida suhtes alles värskus ja flirt. Ka see, kas te elate halli argipäeva või mahub igasse päeva päikesekiiri, vikerkaari ja ükssarvikuid. Igasse nädalasse, kas või, Margus Vaher ütles selle kohta kunagi päris tabavalt, ta keskendus selles loos küll mehe panusele, aga naisest sõltub vähemalt sama palju. 

“Mees, mis oleks kui Sa võtaksid suhet, kui ühte ägedat pikaajalist projekti, mille edukus ja lõplik õnnestumine sõltub Sinu osavusest. Juhatuse koosolek on mõnes firmas täitsa iganädalane, eks? Ja Sa tahad öelda, et Sa ei suuda iga nädal enda naise jaoks välja mõelda kasvõi ühte väikest armast žesti, mis paneks Su naise tundma maailma hoitumana ja õnnelikumana. Küsige naiste endi käest, see ei pea olema midagi üüratut - ühel nädalal viid naisele üllatuseks tema lemmik trühvleid, teisel ulatad koos lillede ja šokolaadikarbiga koos piletid kontserdile, kolmandal korral lased enda naisele teha cooli T-särgi… Tundub raske ja mittetehtav? Ei tundu ju! Kui Sult tööl koosolekul küsitakse, kas jõudsid viimased joonised üle vaadata, siis Sa ju ei vasta eitavalt ja ei hakka kolm nädalat järjest erinevaid vabandusi välja mõtlema, sest siis Sa saaksid lihtsalt kinga!"