Istuda ja vaadata järve

Chopra keskuse äpp pakub aeg-ajalt tasuta Oprah' & Deepak Chopra 21päevaseid meditatsioone ning ma olen neid väga nautinud, ehkki ma muidu olen rohkem omaette ja omal käel mediteerimise usku. Sel kevadel kuulasin ka ühte nende meditatsioonisarja - ja ilmselt see tuli mind toetama just kevadväsimuse & koolistressi ajal, kui mul oligi seda kõige rohkem vaja. Igatahes oli see mõnus rütm, mis sel ajal välja kujunes - pärast mu tavalisi hommikurituaale ja muid toimetusi iga päev paarkümmend minutit meditatsiooni (lisaks Duolingo äpiga hispaania keele õppimisele, mille aasta algusest ka uuesti igapäevaselt ette võtsin).

Ilmselt selle kõige järelmõjuna ärkasin nüüd ühel hommikul selle vana tuttava tundega, et tahaksin lihtsalt istuda ja vaadata järve. Või siis istuda terrassil ja vaadata oma aeda (taamal paistab õnneks järv ka, vähemalt seni, kuni puud lehes pole). Mida ma siis tegingi. 

Ilmselt see tunne oli märk sellest, et pea on liiga mõtteid täis ja oleks vaja natuke harvendada, õhku juurde tekitada. Mõnda mu kohati hüperaktiivsest tegutsejast sõpra vaadates tunduvad sellised tunded mu niigi üsna lihtsustatud ja rahulikus elus ehk naljakad, aga eks igaüks elab nii ja loob seda, mis talle parasjagu kõige paremini sobib. Ja kui ma meenutan oma üliaktiivse tegutsemise perioode, siis... need olid meeldejäävad ning omas ajas ilmselt vajalikud, välist edu ja saavutusi jätkus, aga kas ma olin puhtalt säravalt õnnelik? Meenutades tundub, et vähem kui praegu.

Nüüd on muidugi ilmad jälle sellised, et kõige toredam on istuda ja vaadata ahjus leegitsevat tuld. :)