Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohtaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.

Kui muutud ise paremaks...

 "Kui muutud ise paremaks, muutub paremaks ka kõik Su ümber." See lause on mind täna hommikust peale kummitanud, sest saabusin eile õhtul Võrru ja hommikul avastasin, et lisaks kõrvalmajale, mis läbib uuendusprotsessi, paigaldati just tellinguid ka järgmisena lähimale vastasmajale. Ma mäletan, et juba kunagi Tallinnas oli nii, et kui ma kuskile uude kohta kolisin, siis tingimata alustati seal kohe kortermaja rõdude uuendamist, fassaadivärskendust, tänava asfalteerimist vms teeremonti maja ees. :)

Huvitav, et esimestest Võru aastatest mulle midagi sellist ei meenu (lugesin just kokku, et jõudsin siin elada kokku viies üürikodus enne oma Kaneelimajas & paradiisiaias maandumist), aga lisaks sellele, et see maja sai tänu mulle täiesti uue välimuse ja ka suure osa sisemusest, kaevati eelmisel sügisel maja ees tänav üles (aga siis ma olin õnneks nii palju järjest erinevatel reisidel, et see eriti ei seganud)... ja nüüd siis uuenevad kõrvalmajad. Tore. :)

Eile õhtul mõtlesin küll, kuhu ma tulin - kui tavaliselt on Tallinnas jahedam ja Võrus soojem, siis eile oli Tallinnas suvi, 19 kraadi sooja ja päike, Võrus aga 14 ja vihm. Tegin siis kaminasse tuld, hilisõhtul istusin natuke veel ikkagi terrassil ja nentisin, et eelmisel sügisel lisandunud varikatusel on selgelt plusse, saab vihmaga ka õues istuda.

Tänaseks oli õnneks Võrru ka suvi jõudnud, nii et nautisime terrassil arbuusi ja päikest, hiljem korrastasin aeda - üritasin aru saada, kas aastataguse karmi talvega otsad andnud Kanada & tavalistest roosidest mõnel on veel elulootust, paar tükki neist eelmisel suvel ikka hingitsesid. Loobusin paarist peenrakastist, kuna sain aru, et ei viitsi potipõllundusega siiski nii palju tegeleda. Küll aga tekkis isu minna ja terrassile ohjeldamatult suvelilli juurde osta. Seni hoolitsevad õiteilu eest sirelid ja pelargoonid. Märtsikellukesed, tulbid, forsüütiad, kreegivõsa, õunapuu ja toomingas on õitsenud, õnneks, sest see vanarahvatarkus, et kui toomingas õitseb, läheb külmaks, pidas ka seekord mai alguses täitsa paika. Natuke mõtlen siin veel terrassi ja aia üle, kas tahan midagi lisada või ümber tõsta, aga loomeprotsess käib ja tundub, et suvi võtab juba täitsa ilmet, rõõm.

Koerad & südamed

 Ma olen mõelnud, et koerad on natuke nagu me kehast väljaspool ringi lippavad südamed. Märgikuninganna nagu ma olen. Ja see, kuidas me kohtleme oma loomi, näitab ehk ka seda, kuidas me kohtleme oma südant... ja südamesoove?

Mul on oma mopsikesega kalduvus olla overprotective mother (taevale tänu, et mul lapsi pole!), aga nagu üks "sõbranna" kunagi poolpiprase naeratusega mainima kippus, on mu koeral parem elu kui nii mõnelgi inimesel (tõepoolest, sisuliselt ma olen koeraga kaheksa aastat kodus olnud, samas kui teised on lapsega kolm... aga olgu, ma olen kolm raamatut ka nende aastatega kirjutanud ja avaldanud, lisaks kolm tõlget, ühe kodu seest & maja väljast renoveerinud). Ning jah, ma suhtun ka oma südamesse üsna sarnaselt - 2016. aastal südame järgi elule pühendumisest alates on lennanud valdavalt väga kergekäeliselt üle parda kõik, mis ei resoneeru. Kes ka, aga vähem kergekäeliselt - ja tagantjärele vaadates oli nii mõnegi inimese puhul liiga kaua igasugustele nõmedustele läbi sõrmede vaatamine muidugi viga.

Koerad ja südamed on ses mõttes ka sarnased, et neile on õnneks üsna vähe vaja. Õdusat pesa, natuke hõrgutisi, looduses ringi uidata, puhke- ja mänguaega ning kedagi, kes kallistab ja pai teeb.

Ma ei hakka kuskilt meediast loetud õuduslugudest rääkimagi, aga paraku meenub ka mu tutvusringkonnast inimene, kes kunagi oma koera pikkadeks tööpäevadeks üksi pimedasse sauna-vannituppa kinni pani - pole ime, et vaene loom vaid värises ja võbeles. Tagantjärele on mul kahju, et mul polnud tol ajal piisavalt teadlikkust, et talle midagi öelda või loomakaitse kutsuda, aga ega nad vist Eestis paraku sellise käitumise peale midagi ette ei võtakski (lugesin selle peale kohe huvi pärast natuke loomakaitseseadust - alust oleks olnud küll). Ja ma saan aru, et ilmselt ta kohtles oma südant samamoodi - öeldakse, et selle tunneb ära, kellel on süda lukus, nad on südametud, külmad, puised, jäised.

Ma olen kursis teooriaga, et puur võib koera jaoks olla pesa ja turvapaik, hüperaktiivsete mööblihävitajate puhul võib see olla kodus vältimatu abivahend, transpordikastid võivad samuti vajalikud olla… aga ma ei suudaks ikkagi tungiva vajaduseta ei oma koera - ega südant - puuri panna. 

Enamik mu sooja südamega armsaid sõpru kohtlevad õnneks oma loomi siiski üsna samamoodi kui mina ehk siis nagu pereliikmeid - armastavad ja nunnutavad, pakuvad neile pehmeid patju ja parimaid palasid, ühist kvaliteetaega ja palju hellust. Ega need tarkuseterad, et see näitab inimese kohta palju, kuidas ta loomi kohtleb, nagu seegi, kuidas loom ühe või teise inimese peale reageerib, pole ka asjata sündinud ja ajahambale vastu pidanud.

Armas aprill

 Aprill oli juba päris sulnis, alates esimesest päevast, mil mul oli Tartusse asja, nii et nautisin siis ühtlasi hommikukohvi ja hõrgutisi TOKOs ning hiliseks lõunasöögiks Creppi rohkete mälestustega seotud kanamaksasalatit klaasi veiniga. Imeilus kevadpäev soosis ka jalutuskäike Emajõe ääres ja kaunites parkides.

Aprilli head muusikaelamused algasid Tallinn Music Weekiga kuu esimesel reedel ja laupäeval, miskipärast jõudsime Terminal Recordsi, Fonoteegi ja Kivi Paber Kääride vahepeal ka Manna La Roosasse. :) Laupäevased bändid Kivi Paber Käärides Roots Sessionil, mis lubas countryt, folki, jazzi, rocki jm, olid lemmikud.

Järgmisel reedel möllas Club Tartus Hunt ja neljapäeval enne munadepühi Terminaator, mõlemal õhtul oli klubi rahvast täis ja super pidu, kõik laulsid kaasa, tantsimine oli kohati küll rohke füüsilise läheduse tõttu raskendatud. :)

Pühadeks saabus Võrru imeline 25kraadine suveilm, nii et tõeliselt mõnus oli oma lehvivates värvilistes suvekleitides ühelt gurmee-elamuselt ja kontserdilt teisele kulgeda. Neljapäeval nautisin Nammi meritindi erimenüüd, reedel Suure Muna pashakooki, heas seltskonnas esimest päeva avatud Playa Võrus jäätist & roosat veini, hiljem Eva Sushi samuti väga operatiivselt suvevormi saanud terrassi ja Ismo Haavisto esinemist Võru Bluusiklubis, laupäeva õhtul tünnisauna & grilli sõprade juures ning pühapäeval traditsioonilist brunchi Paulines.

Sattusin ka Osula kooli kokkutulekule (kena, arvestades seda, et mu Tallinna keskkooli enam ei eksisteeri) ja kalale (lõpuks ometi leidus üks mees, kes mu kaasa võttis!). Võrumaa loovettevõtjate võrgustiku esimene kohtumine Suures Munas oli inspireeriv, väga hästi korraldatud päev! Pärast seda Tallinna kolm korda madalamate temperatuuride keskele saabuda oli päris karge elamus, meeldivad koosviibimised ja filmielamused õnneks leevendasid. Artises näidati 35 mm lindilt filmi “Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad”, mida nägin esimest korda 2003. aastal PÖFFil ja pean mind tugevalt mõjutanud filmiks, kirjutasin sellest ka Võrru kolides. Oli hõrk kogemus seda uuesti suurelt ekraanilt vaadata ja vist teistelegi - kogu saalitäis inimesi istus vaikselt tiitrite lõpuni. Samas, ma ei mäletanud, et seal oli nii palju seksi ja vägivalda, mul oli meeles, et see oli väga zen film… ja tegelikult muidugi oligi, ikka. Ühe väikese sõbrakesega vaatasin ka “Paddingtoni seiklusi džunglis”, oli nunnu. 

Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas teha hirmust ja surmast toetavad sõbrad. Natuke ilusaid uitamisi Kadriorus, vanalinnas, Stroomi rannas ja Kopli liinidel (mulle endalegi ootamatult, aga vau, milline elukeskkond ja rannapromenaad sinna on ehitatud!), natuke ulpimist NHF spaas ja läinud see aprill ongi. Aasta parimat aega alga!

Terve meesenergia kaitseb ja võimestab

 Terve meesenergia kaitseb ja võimestab (protects & empowers).

See mõte jäi mulle millagi aasta alguse poole ette ja on kummitanud sealt alates.

Minu elu esimene mees... mu isa on alati andnud oma parima, et ma oskaksin ennast ise kaitsta ja mu tiivad kannaksid (ema tegelikult ka, aga see postitus on pigem meestest). Kohelnud mind võrdsena ja palju head veel. See seletab mu jaoks paljuski, miks ma olen end üsna varajasest noorusest peale enamiku meessoo esindajate seltskonnas väga hästi ja mugavalt tundnud.

Aga kui ringi vaadata, kas enda ümber või uudiseid, nii kohalikust elust kui ka maailmapoliitikast... maailmas on ka väga teistsuguseid mehi. Kes tahavad ainult omada ja kontrollida, oma niigi paksu kõhu alla ahnelt kõike veel rohkem kokku kahmida. Raha, naisi, maad, maavarasid. Allumatutele ähvardavad otseses või ülekantud mõttes rusikaga "kümpi virutada" jne. Ja piir võib olla õhuke ägedalt rohmaka meheliku mehe (väga atraktiivne) ja agressiivsuse-arrogantsuse (väga mitteatraktiivne) vahel.

Pärast kokkupuuteid nende teist sorti meestega võib kergesti libastuda tundesse, et mehed enam üldse ei meeldigi. :)

Samas, eks alati ole hea ka varjupooli tunda. Suhete alguse komplimentide-lillede-kingituste-väljasõitude keerises on alati raskem hoiatavaid märke näha, mõnikord saad alles tagantjärele aru, et oot... ta ei rõõmustanud kunagi, kui mul hästi läks ega soovinud mulle siiralt tuult tiibadesse, samas kui mõni teine toetab unistuste täitumist ka siis, kui see tema enda südant kriimustab.

Nende juurest, kes puuri püüavad toppida, põgenetakse, nende juurde, kes tiivad annavad, jäädakse. Kas pole põnev paradoks?!

Pildivalikuga oli keeruline, kuni jäi ette grafiti riigimehest. Sest see meesenergia-naisenergia dünaamika kehtib ka valitsejad-rahvas, juht-alluvad, õpetaja-õpilased, vanem-lapsed suhetes.

Mitmenäoline märts

Veebruari lõpus sattusin (nüüdsel ajal väga episoodiliselt avatud) Kodase restosse Lavassaare Trio kontsert-õhtusöögile. Mul sai juba hulk aega tagasi totaalselt kõrini igasugustest 5-7-9käigulistest õhtusöökidest, ma ei jaksa nii palju süüa, nii et olin ülirõõmus, kui nägin, et seal on kavas vaid kolm hõrku käiku, kontsert osutus ka väga meeleolukaks. Ja Kodas tähendab kotkast, ilus märk. 

Järgmise õhtu Hedonism Après Ski Kütiorus oli õues efektsem kui toas (see laseretendus lumistel nõlvadel ja šampanjabaari deko!), aga head muusikat ja tuliselt kirglikke hetki sai lõpuks nii toas kui ka õues. :) Tegelikult oli mu nikastatud jalake siis veel üsna õrn, aga huvitaval kombel saime samuti rivist väljas sõbrannaga igal nädalavahetusel reede ja vahel ka laupäeva õhtuks terve(ma)ks, et laua peal tantsida ja muid trikke teha. :)

Kandles avanes kuu algul kolm uut näitust, Eva Jeršovi maalinäitus “Naiselik jõud: Näod läbi uue prisma”, Viido Polikarpuse maalinäitus “Enda kunsti selgitus” ja Ave Kruusmaa graafikanäitus “Hoitud hetked” (viimase käekiri meenutas mulle pisut Kadi Kurema töid), lisaks Vana-Võromaa kultuurikojas märtsi lõpus Johannes Luige skulptuurinäitus "Mõeldes jõgedes". 

Vastlapäev kuklitega tähistatud, tuli naistepäev (punaste rooside, šampanja ja šokolaadiga, kaunis), reede õhtul esines sel puhul pubis Taavi Peterson ja Club Tartus üle hulga aja ka üks päris staar, rõõm oli Laura laule nautida. Emakeelepäev ja kalendrikevade algus pakkusid veel põhjuseid rõõmustada ja tähistada. Naistepäeval sai juba terrassil päikese käes kohvitada ja oma aia märtsikellukesi imetleda ka.

Armsa sõbra juubelipidu-raamatuesitlus imeilusas Tartu Linnamuuseumis Gerli Padari ja andekate näitlejatega kujunes tõeliselt südantsoojendavaks ja hingekosutavaks õhtuks, hiljem jõudsime veel Veini ja Vinesse ning Maasikasse ka.

Pärast kolme mõnusat nädalat Võrus oli tore Tallinna nädalavahetusel Tallinn Fashion Weekil Liina Steini kaunist moeetendust imetleda ja sõpru näha, järgmise õhtu Ekstaatilise Tantsu pidu pakkus seda, mida nimi lubas.

Mu suureks kurvastuseks jäi märtsikuusse ka mu senise elu üks suurimaid kaotusi. Kui vanad inimesed surevad, siis on ka kurb, aga see on ikkagi paraku elu loomulik käik, see aga... P, mulle ei jõua ikka veel päriselt kohale, et Sind enam ei ole, ilusast ärasaatmisest hoolimata... Aga rõõmu jäävad tegema mälestused me 35+ ühisest aastast (ebareaalne number, me pole ju nii vanadki…).

Filmid ja raamatud aitavad sedasorti asjadelt mõtted kas või korraks mujale saada, kirjutasin meelerahu pidepunktidest ka oma märtsi kolumnis ja rääkisin raamatutest imetoredal esinemisel Lasva raamatukogus. Kinos vaatasin parima filmi Oscari võitnud "Anorat", Eva Kübara "Minu kallimaid", Angelina Joliega "Mariat" Callase elust ja "Oopust" John Malkovichiga. Lugemislaual on sedapuhku peamiselt sõprade teosed. Spaadest ulpisin naudinguga Kubija loodusspaas ja Hiltoni Eforeas, aga märtsi lõpu saunad & tiik, šampanja, suitsukala, kaminatuli ja musitseerimine Haanjas sõbra juures olid kõige ägedamad, jälle üks laupäevaõhtu, mis tegi nii hingele kui ka kehale pai.

Vastuoluline veebruar

"Fkn February" on repliik, mis on mul suure osa sellest - õnneks lühikesest - kuust peas kumisenud. Positiivselt mõelda on oluline, kogenud hedonistina tean seda ju juba 2000ndatest, aga veebruaris 2025 on see küll korralik väljakutse olnud. Ma olen muidugi väga tänulik, et 1. veebruaril meiega Tartu lähedal juhtunud autoõnnetuses osalenud kahes autos olnud viis inimest kõik sealt omal jalal minema läksid, ning tore, et sõbranna (kelle Audi tagaistmel olin, kui üks Honda meile kõrvalteelt peateele ette keeras) sai uue parema auto. Kangekaelsus ja sinikad jõudsid aga vaevalt ära paraneda, kui sain kõrvapõletikuga kõigepealt Võru EMOs ja siis Tallinnas perearsti juures käia (+hambaarst ka tänu autoõnnetusele)... ning vabariigi aastapäeva õhtul väänasin veel jala ka välja. Oleks vist ikka pidanud jaanuari lõpus kuuks ajaks kuskile sooja putkama, ehk oleks see kõik olemata olnud?! Samas nende sündmuste plusspoolele läheb nii meditsiinitöötajate kui ka kallite lähedaste abivalmidus ja soojus, esimestest tahtsin kirjutada ka oma veebruarikuises Postimehe kolumnis.

Palju head mahtus siia kuusse siiski ka. Jaanuari lõppu jäi üks mõnus päev Kubija spaas, Eesti kirjanduse päev ja raamatuaasta algus ning uue Võru piljardiklubi avapidu. Veebruari alguses avanesid Vana-Võromaa kultuurikojas kaks näitust korraga, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogide kaunis "Ajajõgi" ja Ago Ruusi fotonäitus "Kutse", edasi läks rajuks šampanja & handsaga peoks, Kurrunurruvutibaar & Club Tartu lõpuks, tantsud ja jutud. :)

Sünnipäevalilli ja kingitusi tilkus veel veebruari esimese nädala lõpuni, nii südantsoojendav, pluss hakkas tekkima see mu lemmikolukord, et šampanjat on nii palju, et ei mahu enam hästi külmikusse ära... ning seejärel tulid juba sõbrapäevalilled & kingid, rõõm. Põlvasse viidi Rita Ray sõbrapäevakontserdile, mis oli suures saalis ja ületas väga positiivselt kõik ootused, lavakujundus, muusika, kleidid ja kõik muu oli imeline! Romantiline sõbrapäeva lõuna Suures Munas meeldis mulle ka väga. 

Samal nädalavahetusel oli Festaris üks äge pidu nimega Vägi, kus esinesid Mandoterror, Redneck Rampage koos Aapo Ilvesega, Wasteland-6 ja Artifer, nii muusika kui ka valgusmängud olid efektsed ning eelpidu armsa naistenelikuga mu juures samuti väga lõbus.

Veebruari teine pool Tallinnas tõi südantsoojendavaid perekondlikke hetki ja lustaka nädalavahetuse, seikluste ja uskumatult rohkete uute tutvustega jätkuvalt kaunis Manna La Roosas, erapeol ühes teele jäänud baaris ning Kuku klubis Mai Skizo ja Kurjami kontserdil.

Filmielamustest jõudsin vaatama paljukiidetud Läti animafilmi "Flow" ja kodumaist "Jan Uuspõld läheb koju", raamatuelamusi lisandub ka päris heas tempos: pooleli on Blandine Le Callet' "Pulmatort", Al Pacino "Sonny Boy" venis algul, aga lõpuks pigem meeldis, Pedro Almodóvari "Viimast unenägu" nautisin ja Katrin Pautsi "Valge aiaga maja" läks ühe õhtupoolikuga, äratundmishetki seal 1990ndate ja väikelinnatüdrukute lugudes jätkus (mainin igaks juhuks, et mina olen siiski sünnipäraselt suurlinnatüdruk). :)

Armastusest

Üks mu läbi aegade lemmiktsitaate armastuse kohta on pärit Gunnar Aarmalt, kes leidis, et armastus on see, kui teise inimese lähedal on hea olla, tema energiaväljas. Teine toredate mõtteterade autor on Osho, kelle meditatsiooniraamat, mida aasta lõpus lugesin, meenutas, kuidas me kõik vajame armastust ja vabadust.

Mindfulnessist ja olevikuhetkes elamisest räägitakse palju, Eckhart Tolle ja Oprah ka hiljuti. See on päris oluline küsimus, kas mul lähevad selle inimese peale täna, siin ja praegu silmad särama. Kas ma tahan talle käed ümber kaela panna? Kas mul on rõõm ja soe tunne teda näha, sõltumata sellest, kas mul on hea või mitte nii hea päev?! Üks asi, millest ma möödunud aastal aru sain: ma olin nii mõnegi inimese pannud - sageli eriliste teenete ja kunagiste südantsoojendavate hetkede eest - mõttes kasti sildiga "minu inimesed" ja siis sattusin segadusse, kui minevikumälestused olid küll head, aga olevik enam üldse mitte.

Mind on looduslapsena kummitanud ka mõte, et kallima puhul on päikesetõusud ja -loojangud need võtmehetked, mida tahaks koos veeta. Päeval on enamikul inimestel oma töö ja toimetused, öösel on muidugi ka armas voodit jagada ja kaisus magada, aga eriline võlu on just nendel tundidel, kui päevast saab öö ja ööst päev. Ühistel hommikukohvidel ja õhtusöökidel, looduses uitamistel ja šampanjastel piduõhtutel ning neid saatvatel vestlustel ja puudutustel. Nojah, kirjanikuna ongi mu esimene armastuse keel loomulikult sõnad, aga ühistesse söömistesse mahub ka kvaliteetaeg, füüsilised puudutused, teened ja mõnikord kingitusedki (või mis need ülejäänud neli armastuse keelt olidki).

Muide, seoses sellega, et pool aastat tagasi - juuli lõpus - läksid minu ja eksabikaasa teed lõplikult lahku, on mul tunne, et mu Võru ellu oleks teretulnud üks autojuht-turvamees-kohvitooja, eelistatavalt pikk, heas füüsilises vormis ja maasturiga - ei pea kastikas olema, aga võib, peaks vist lisama, vaadates kui palju neid Võrus ringi vurab. :) Mõtlen veel, kas vajaksin ka esindusmeest - sõltub, kas linnapea kutsub mind vabariigi aastapäeva vastuvõtule, maavanem küll kutsus ja eelmise linnapea ajal käisin ka alati. :) Sobivusel võimalik muidugi ka suurem vastutus, rohkem ülesandeid, laiem geograafiline haare, pikk koostöö jne.

Tänases ägedas naisteringis tuli ka juhtumisi jutuks, et sobivust kellegagi aitab hästi hinnata koos reisile või kas või kanuumatkale minek. Sportmängud muide ka - mul oli kunagi üks austaja, kellega koos rannatennist mängides tundsin, et minu naisenergia ja tema meesenergia olid ideaalses tasakaalus - mina naudisklesin seal oma ilusas kleidis, vahepeal tegin ka mõned hästi sihitud löögid, tema jooksis ja rahmeldas, nagu talle meeldiski... ja me muudkui võitsime. Samas kui ühe teisega sain jahmatusega aru, et võitsime tänu mulle - minu energia ja mänguoskused kandsid nii hästi, et ta ei suutnud seda ära rikkuda, ehkki mingid punktid tema tõttu ikka kaotasime ja see, kuidas ta vastaspaariga ühe piiripealse palli pärast agressiivselt jauras, oli ka piinlik.

Ühesõnaga, hakkasin täitsa aru saama, miks ka äripartneritega minnakse nt golfi mängima - nii näedki, kuidas inimene erinevates olukordades käitub. Rohkem neid esimest sorti ja muidu hästi sobivaid partnereid kõigile!

Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

Soe jaanuar

Mul on kodus üks küünlahoidja, mille peale on kirjutatud "The most wonderful time of the year". Ma olen seda vaadates jõudnud arusaamiseni, et minu jaoks on Eestis aasta kõige imelisem aeg umbes mai algusest uue aasta alguseni, kaheksa kuud jutti. Jaanuar kuni aprill tähendavad mu jaoks paraku nelja kuud, mis on õues valitseva pimeduse ja külma tõttu... mitte just lemmikud. :) Kirjutasin võimalikest ellujäämistehnikatest (ja Eesti romaani 140. sünnipäevast) oma jaanuarikuises Postimehe kolumnis - minu meelest aitavad 1) reisimine; 2) töö; 3) trenn; 4) kultuur ehk siis heade raamatute lugemine, aga filmid-muusika-kunst muidugi samuti. Muide, mulle südamelähedastest lauludest rääkisin Kuku raadio jaanuari viimase pühapäeva "Paaris/Mängu" saates, järelkuulata saab ka.

Samas oli mul kogu eelnevast nurinast hoolimata imetore jaanuar. :) Ikkagi perekondlik sünnipäevakuu, lisaks veel üks spontaanne Tenerife reis... sinna juurde minu kohta enneolematult eeskujulik trennirutiin (mida toetab kindlasti see, et ma olen lõpuks leidnud kaks tantsutrenni, mis mulle tõeliselt meeldivad ja sobivad) ning üsna head tulemused järgmise raamatu käsikirjaga tegelemisel. Veebruar-märts-aprill on Lõuna-Euroopas täieõiguslikud kevadkuud, aga siingi on juba jaanuari lõpus märgata, et päevad on pikemad ja valgemad, linnud laulavad ja Võru hetkel päris rohelised vaated sobivad mulle ka hästi. Aga jah, suures plaanis olen ma ikkagi suve- ja sügisetüdruk. Metafüüsilistesse paralleelidesse kaldudes: ega ma seda inimelu varakevadet ehk siis teismeliseiga ka ülemäära ei armastanud ega nautinud.

Jaanuari kultuurielamused... kinos vaatasin "Babygirli" ja "Aurorat", mõlemat julgen soovitada, armastus on ilus isegi siis, kui sellega kaasnevad võimumängud ja omamisküsimused. :) Lugenud olen peamiselt Julie Caplini "Romantic Escapes" sarja, kunsti- ja muusikaelamused on ka peaaegu kõik üle interneti tulnud, aga Tenerifel sattusin ühe eestlase koju Paul Neitsovi kontserdile ning jaanuari viimasel laupäeval esinesin ise koos andekate muusikutega Võru Bluusiklubi uue sündmustesarja Helilood esimesel salongiõhtul. Mees kitarriga on ikka väga meeldiv nähtus, mees saksofoniga sinna juurde teeb kõik veel paremaks, lõõts- ja suupillidest, trummidest ning muudest instrumentidest rääkimata. Nautisin nii Alari Jansoni tekste ja laule koos Erik Reinholdi, Üllar Kallau ja Ermo Talvikuga kui ka Kauksi Ülle & Evar Riitsaare Baaba ja Ka etteastet.

Ma olen piiritult tänulik, et mul oli imeline aastavahetus ja südantsoojendav sünnipäev. Aastavahetuse veetsin Võrus, kus aasta viimasel päeval olid kõik söögikohad kinni, nii et tegin enda kodus väikese peo šampanja ja kalamarjaampsudega. Mingi hetk tundus, et tuleb nii palju rahvast, et ei mahu tuppa ära, 31.12 päeval paistis korraks, et oleme õhtul sõbrannaga kahekesi, aga lõpptulemus osutus ideaalseks - kümmekond meeldivat külalist, kellest pooltega jalutasime keskööl keskväljakule ilutulestikku vaatama, siis põikasime küünlasäras Katariina kirikust läbi, nentisime, et Öös on tühjus, ja siirdusime Club Tartusse šampanjat jooma. Pärast läksime edasi Festarisse tantsima, kus oli põhipidu ja kõige rohkem rahvast.

Esmaspäevasele päevale sattunud sünnipäeva veetsin Tallinnas ega kavatsenud algul suurt midagi teha, aga rõõmustava üllatusena oli üks mu armas väikelinnasõbranna pealinnas, läksime 12 paiku Meistrite Hoovi Pierre'i kohvile ja martsipaniglasuuriga kaneelisaiu sööma, sealt edasi Navitrolla galeriisse ja siis maandusime spontaanselt Tchaikovskys, et klaasike šampanjat juua. Õhtust sõin heas seltskonnas Shang Shis, 13. sajandisse ulatuva ajalooga Pekingi part oli eriline elamus ning 2012. aasta Laurent-Perrier' Alexandra Rosé Millésimé, küünlaga šokolaadikook ja paar ilusat-maitsvat kokteili selle õhtu kroon.

Suured tänud kõigile, kes lilli, kingitusi ja šampanjat tõid, kallistasid, helistasid, kirjutasid ja mind meeles pidasid! Säravaid uusi ringe meile kõigile!