Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada pole ilus, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen. 

Ole siin praegu täna... õnnelik

Sõnastasin millalgi mindfulnessi/kohaloleku ja olevikus elamise üle arutledes mõtte, et lõpuks me elame kõik igaveses tänases. Natuke nagu "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day") filmis, ainult et selle peategelane oli veel ka ühes kohas kinni. Muidugi me meenutame minevikku ja planeerime tulevikku (halvemal juhul kahetseme minevikku ja kardame tulevikku), unistame ja fantaseerime, aga lõpuks on ikka kogu aeg TÄNA. Ja see TÄNA on see, mis otsustab elu kvaliteedi. Vana hea: oled täna õnnelik, oled kogu aeg. Tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada

Kunagi juba päris ammu olen salvestanud ka sellise lookese, lugesin nüüd üle ja kõnetas ikka, head põhimõtted...

1. Kujunda teadlikult oma igapäevaharjumusi (piisavalt und, liikumist, aega looduses, mediteerimist).

2. Loe rohkem raamatuid (JAA! :))

3. Leia nii isiklikus kui ka tööelus, mida/keda armastad.

4. Ole tänulik.

5. Naerata rohkem.

6. Tunne rõõmu väikestest asjadest.

7. Tee väikseid heategusid.

8. Kuluta rohkem elamustele ja vähem asjadele.

9. Väldi võrdlemist.

10. Loo ja hoia lähedasi suhteid.

Nagu küps maasikas

Milline rõõm, et pikalt oodatud kuum suvi jõudis ikka kohale - suvesüdamekuu on olnud hõrk nagu küps maasikas. Sirelid ja jasmiinid andsid teatepulga üle (metsikutele) roosidele ja aedhortensiatele, õnneks oli juulis Tallinna ja Võru päevi peaaegu võrdselt, nii et sain Kaneelimaja terrassilt enda istutatud õiteplahvatust imetleda.

Sisuliselt möödusid kõik juulikuu nädalavahetused festivalide ja ühendkooride tähe all. Kuu algas laulupeonädalaga. Laulu- ja tantsupeotuli saabus Runbjarniga Tallinna Noblessneri sadamasse 2. juuli keskpäeval mõnusas suvekuumuses. Ivo Linna ja Kalamaja segakoor esinesid. 

Laupäevase rongkäigu ajaks kallas muidugi paraku vihma nagu oavarrest, nii et peaaegu oleksin minemata jätnud (pealtvaatajana on see võimalus), aga kuna kõigele muule lisaks oli mu Muhu vanavanaema sünniaastapäev, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et... ega ma mingi suhkrust tüdruk ei ole! Esiemade tehtud Muhu rahvariided selga, kollased Hunteri kummikud jalga ning muhulased ja võrukad said ilusasti vaadatud ning ma möödakäijate kingitud lillepärja ja tammeokstega kaunistatud. Kirjutasin ka Postimehe juulikuu kolumnis, et naljakal kombel on mu jaoks olnud kõige meeldejäävamad rongkäigud kõige vihmasemad: 2004. aasta isetekkelise rongkäigu kajastamine Postimehe suvereporterina ja nüüd 2025. aastal võrukatega spontaanselt Kadriorust Pirita teeni kaasa kõndimine. Komplimente ja häid sõnu sain südantsoojendavalt palju. Kontserte vaatasin ekraanide vahendusel laupäeva õhtul kodus ja pühapäeval perega, sellise ilmaga sobis mulle hästi.

Järgmiseks nädalavahetuseks jõudsin lõpuks Võrru, oli hea ja üle tüki aja toimus ka midagi märkimisväärset: reedel avati Võrumaa muuseumis Marko Mäetamme näitus "Teekond tundmatusse". Pärast seda sõitsime Ostrova festivalile, kus mõned kassmehed tahtsid meile kohe parimas veinibaaris šampanjat välja teha ja vedasid Ivo Linna järgi tantsima. Muidu oli ka hea seltskond ja Tanel Padari hilisõhtune kontsert üle ootuste. Torm läks meist vahepeal mööda, öösel tagasi Võrru jõudes imestasime, miks kõik on märg ja murdunud puuoksi täis... aga kui Playasse jõudsime, siis säras täiskuu peegelsileda järve kohal. Lummav.

Tallinnas kiskus pidevalt nädala sees ka peoks: kolmapäeval OKO terrassil Haabneemes pärast mõnusat rannapäeva, järgmise õhtu romantiline päikeseloojangujalutuskäik algas Noblessneris Wambolast, jätkus peoga Kai klubis ja lõppes Veinos Charles Heidsiecki Blanc des Millénaires 2007 šampanjaga. Järgmisel nädalal alustasime kaaviariga Lee restost (kunagise Šoti klubi aed on jätkuvalt lihtsalt imeline, söögile lisaks!), seejärel kulgesime üle Skoone bastioni Fotografiska katuseterrassile ja lõpuks Mökusse, kus asi läks muidugi üsna käest, shotid jne. Aga järgmisel õhtul Rotermannis olime R14 terrassil taas kõik hea muusika saatel rivis ja selgus, et proffide käes käib ka magnumpudeli sabraaž ühe liigutusega, muljetavaldav!

Pärnu ahvatles nagunii, aga kui siis veel juhuslikult sõbraga mõlemad Tuborgilt Retro Beachile lapsepõlvest Music TVst tuttavale rootslaste Rednexile piletid võitsime, tundus, et tuleb minna. Lisaks toimus laupäeva pärastlõunal Embassy of Fashioni moeetendus Silueti ees, nii et peaaegu et väljakutse oli ka ujuma ja Oreganosse Kreeka toitu nautima jõuda. Aga sain hakkama. :) Pärast triivisime Röömust Krabisse, hiljem veel Templisse räpipeole ja siis Sunseti... oli pikk, kuum ja ilus öö, nagu suvine suudlus. :) 

Pühapäeva hommikul sulpsasin algatuseks sõudebaasi juures jõkke, linna jõudsime nii hilja, et Pastoraadis hommikusööki enam ei saanudki, Barbaras õnneks küll. Edasi kulgesime Siluetist Düüni (kus käisime meres ujumas), seejärel armsate taaskohtumistega mööda rannaäärt  Surf'n'Souli teises ranna otsas. Seejärel veel Pärnu Gurmee Itaalia Maitsete peole ja Pärnu Uue Kunsti muuseumi aktinäitusele "Mees ja naine: La Paloma". Jalutuskäik üle uue Rääma silla ja veel üks sulps jõkke... ma imestasin, et me pühapäeva hilisõhtuks ikka Tallinna tagasi jõudsime, kiusatus oli öelda, et ma ei tule siit alla/tagasi. :)

Seejärel läks Merkuur retrograadi ja oli tunda ka: ma olin aasta aega olnud täiesti kindel, et juuli viimasel nädalavahetusel olen Viljandi folgil, aga miskipärast leidsin end neljapäeva õhtul Võrust. Reedene Reina ja Sten-Olle kontserdi, mereannipaella ja ujumispausidega pidu ühes suures ilusas kodus Võru taga oli siiski seda väärt, laupäevane Hargla Uma Üülaat ka väga kaunis - tõeline haldjamets, täis hõljuvaid unenäopüüdjaid ja makrameekaunistusi, lilli ja küünlaid. Sten-Olle Moldau ja Öösorr esinesid, see pakkus natuke nostalgiat ja palju rõõmu.

Pühapäeva lõunaks jõudsin ikka Viljandisse ja see on hämmastav, milline suurepärane folk see üks (öö)päev oli! Kirsimäel Nikns Suns 20 "Folk rokib, raisk!" kontsert, peamiselt murul lebades kuulatud Imar (Šotimaa) laululaval ja Ando & sõbrad Kirsimäel ning õhtu lõpuks absoluutselt fantastiline Noep Goes Folk laululaval (+külalistena Duo Ruut, Mari Kalkun ja Sandra Sillamaa, kellega läks laval lausa suudlemiseks - kibeee!). Kesköö paiku polnud me üldse valmis folki lõpetama, Aida katuseterrassi jämm pakkus õnneks rõõmu peaaegu hommikuni. :) Ah jaa, millalgi õhtul oli vikerkaar ka taevas ning hommikused köögijutud, sulps Paala järve ja hiline hommikusöök Fellinis ka hingele head.

Lugemise väljakutse peale mõtlen uuesti vist sügisel, praegu on päevades ja öödes nii palju muud elu. Kinos vaatasin kirjandusfilmi "Jane Austen rikkus mu elu", lisaks õnnestus ära näha kunagi vaatamata jäänud "Vaba raha" investeerimise teemal, päris hoogne ja vaimukas. Jalgrattatiirude ja ujumiste arv nii lapsepõlve lemmikrandades kui ka selge veega järvedes teeb heameelt ning loodetavasti kasvab veelgi.

Lõputult õitsev juuni

"Jahe juuni" tundus pärast külma mai blogipostitust natuke igav pealkiri, nii et leidsin üles selle ühe positiivse nüansi, mis nende ilmadega kaasneb: Tallinnas õitsevad sirelid ja jasmiinid juuni lõpus ikka veel. Jah, Tallinnas, sest tulin juuni algul pealinna (pärast 1. juunil Navitrolla Tamula konna skulptuuri avamist ja esmatutvust padeliga Võru uutel väliväljakutel - sulgpalli-tennist-rannatennist mänginuna oli lihtne) ja jäin mitmeks nädalaks, kohe saab kuu.

Sellist asja, et olen suvel kuu aega järjest Võrust eemal, juhtus viimati vist kümme aastat tagasi, 2015 ehk, enne Võrru kolimist. Üldse on selles mõttes teistmoodi kevadsuvi, et esimest korda peaaegu veerand sajandi jooksul ei jõudnud ma mai lõpus Tartusse ajakirjandusinstituudi kevadgrillile Rotalias ega Kuressaarde suve kick-off peole Rannakuuris (õnneks kutsus sünnipäevalaps õigel päeval külla, mis tundus temperatuure ja jutustamiseks jätkunud kvaliteetaega arvestades lõpuks paremgi variant).

Naudin möödunud aastate pöörasele tempole vastukaaluks iseenda, oma keha, intuitsiooni ja südamesoovide tähelepanelikumalt kuulamist ning on väga mõnus. Juuni oli üsna ideaalilähedane: kaks nädalavahetust Tallinnas ja esivanemate maakodus, ühel nädalalõpul väljasõit Pärnusse ja teisel Haapsallu. 

Muu hulgas õnnestus üle väga paljude aastate Tallinna vanalinna päevade ajal pealinnas olla, juhtumisi tähistasid need just seekord Eesti Raamatu Aastat ning tegid kummarduse kodumaistele kirjanikele, luuletajatele ja kirjasõna hoidjatele. Vaiko Epliku & Eliidi värskeima plaadi esitluskontsert Harjumäel, Betti Alveri tekstidele loodud muusika ja vanade lemmiklugudega, oli kena.

Pärnu nädalavahetuseks võttis ilmataat end kokku, isegi tema teab, et suvi algab Pärnus, korraks oli päike ja soe. Loomulikult jõudsin ma siis suurest vaimustusest seal peaaegu igale poole: Mulligaleriisse klaasile šampanjale, suve avapeole Wasas (Silueti eksperimentaalse moeetendusega), uue Tuju avapeole ning siis veel spontaanselt Wunderbaari tantsima ka. Öösel koju jalutades imetlesime uut/kolmandat/Rääma/Juhusliku Kohtumise silda, mis siis ootas veel avamist. Tollele suvisele nädalavahetusele pani meeldejääva punkti sõbranna esmaspäevane sünnipäevapidu vahepeal valmis saanud Veinos. Ma olen südamest tänulik kõikide säravate ja kaunite Kaksikute eest mu ümber, kes korraldavad imelisi pidusid!

Jaanipäevaeelset nädalalõppu alustasime Tallinnas, Viru hotelli katuseterrassilt avanesid lemmikvaated, Rotermannist sai esimest korda läbi Golden Gate'i Admiraliteedi basseini äärde rannapromenaadile lonkida, Suveterrassil ootas hea muusika, lõbusate nimedega ülimaitsvad kokteilid, hõrgud söögid ja sume atmosfäär. Ära tulema hakates takerdusime sama maja esimesel korrusel Stars karaokebaari, kus sai ka nalja. Pühapäevast teisipäevani olin maal ja see oli hea valik: pühapäeva õhtul ilusa ilmaga õhtusöök õues, soojenduspidu ja väike tuli vanas pajas, võidupühal-jaanilaupäeval kuursaalipidu, toas kamina ees naudisklemine, aga kui vihm üle jäi, siis pärast päikeseloojangut ikka suurem lõke ka. Vahepeal kahekesi kasvuhoonesse šampanjat jooma hiilida oli ka lõbus, sest olin oma mopsiga nii populaarne, et kui maha istusime, moodustus pidevalt me ümber ja peale lastest väike külakuhi. :) Uue tünnisauna proovisin ka ära.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul tuli idee juuni viimasel nädalavahetusel Haapsallu sõita - Võrust on see nii hirmus kaugel, aga Tallinnast vaid veidi rohkem kui tund. See isegi ei seganud, et oli jahe, hall ja vahepeal ka vihmane, lopsakas õitsev rohelus rõõmustas ikkagi, nagu ka puitarhitektuuripärlid ja väikelinnaidüll. Õhtusöök Hapsal Dietrichis oli lihtsalt nii super, krevetid, valge vein, šokolaadi-kohupiima-mustikatort ja cappuccino (ja mu mopsile toodi veekausile lisaks jänesekõrvasnäkk, mis läks kohe kaubaks). nagu ka hiljem klaas veini kaunis Von Gernetis, tantsusammud Disco Tallinna peol Kuursaalis, uni armsas merevaatega katusekambris ja hommikusöök Müüriääre kohvikus.

Väikeste sõbrakestega käisin kinos "Lilo & Stitchi" vaatamas ja Ring spaakeskuses. Itaalia film "Briljandid" meeldis mulle ka väga, ilusad värvid, valgus ja stilistika ning palju naiseks olemisega seotud teemasid. Ja ma vaatan, et unustasin eelmises postituses kirjutada aprilli lõpus vaadatud "Õnne tarkuse" filmist Dalai-laamast, mis puudutas... nt see, kuidas ta rääkis üksildustundest vs mõttest, et tal on kaheksa miljardit õde-venda. Postimehe kolumnis kirjutasin linnaruumist, aga vaatan, et värskete poliitiliste arengute valguses oleks võinud mõelda suuremalt ja linnaruuminõuniku asemel hoopis pakkuda, et Spark linnapeaks! :) Ühtlasi tänan südamest kõiki neid inimesi, kes eelmisel aastal raamatukogudest mu raamatuid laenutasid!

Väikesed värvilised suvekleidid

Tegin eelmisel sügisel Kreetal puhates ja promenaadi ääres lemmikrestos istudes suvekleitide teemal... noh, mitte päris doktoritöö, aga korraliku (osalus)vaatlustel põhineva uurimuse küll. :) Kreeka kuurortlinn pole muidugi mingi Lõuna-Prantsusmaa, kus maailma kõige stiilsemad prantslannadest fashionistad ringi lehvivad, aga mõtlemisainet sain siiski. Kavatsesin oma järeldusi juba siis jagada, aga sügistalvel pole suvekleidijutud kuigi aktuaalsed, nii et teen seda nüüd, ehkki ka see juunikuu on sundinud kapist liiga sageli teksad & kampsuni haarama, vahel veel saapad ja vihmamantli ka.

Kõigepealt, kleit on minu meelest üldse üks geniaalne rõivaese. Erinevalt pükstest ja seelikutest ei teki mingit küsimust, millega seda kombineerida. Suvekleidi viskad bikiinidele peale, lisad sobivad jalanõud ja käekoti, vajadusel ka päikeseprillid jms aksessuaarid ning voilà, stiilne outfit ongi olemas.

Niisiis, minu järeldused mainitud puhkusereisilt...

1) Toredad on nii lühikesed kui ka pikad kleidid, aga ilusate jalgadega daamide puhul on viimased siiski pisut nagu ressursi raiskamine - kõik on õnnelikud, kui selline naine valib oma kaunist säärejooksu maailmaga jagada. :)

2) Mustad ja valged kleidid on ühelt poolt klassika ja turvaline valik, aga teisalt natuke igavad ka, välja arvatud siis, kui aksessuaaridega on veidi vaeva nähtud - sellisel juhul võib lõpptulemus mõjuda väga stiilsena.

3) Siin on mängus muidugi tugev isiklik sümpaatia, aga maksimumpunktid said mult ikkagi väikesed värvilised suvekleidid! Punased, oranžid, kollased, roosad, rohelised, sinised, erivärvilised, kirjud, mustrilised, lillelised, triibulised, täpilised - puhas rõõm ja silmailu! Oskuslik mäng aksessuaaride ja ehetega on ka siin muidugi kirss tordil.

Parimad restoranid

Maailma kuulsaima restoranigiidi Michelini tärnide seis on värskelt selgunud ja see tuletas mulle meelde, milline kirg ja armastus on head restod, kohvikud, baarid, (spaa)hotellid mu jaoks läbi aegade olnud. Meenus 2000ndate algus, kui olin sõpradega koos asutatud ööelu teejuhi Heat peatoimetaja (igakuine tiraaž 10 000 tk, fotol meie kunagine reklaam avanumbriga, kas ma peaksin täpsustama, kes modell oli? :)) ning hästi kursis kõikide suuremate linnade paremate kohvikute ja restodega. Enamiku oluliste avapidudele sain kutse või nendega mõnikord juba enne, aga kindlasti varsti pärast avamist tutvuda. Sõbrad helistasid-kirjutasid päris sageli, et küsida soovitusi, kuhu sööma minna.

8+ aastat Võrus pole kahjuks selles vallas minuga palju head teinud (Eesti Maitsed kuulutas Võru oma kevadises artiklis kiirtoidu linnaks, kus on vaid kolm arvestatavat restot, millest üks on tänaseks juba uksed sulgenud). Tänu rohketele väljasõitudele ja spaapuhkustele olen Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Haapsaluga veel suutnud enam-vähem kätt pulsil hoida, viimased neist on nii väikesed, et sinna tekib uusi tõelisi pärle harva, aga Tallinnasse on lisandunud kohvikuid ja restorane nii palju, et siin on küll järg käest läinud. Samas on see tore ka, mul on südamest rõõm näha Eesti restoranikultuuri õilmitsemas, 2000ndate algul olin oma kohviku- ja restovaimustusega pigem ufo. Hakka või uskuma neid horoskoope, mis ütlevad, et vaadake, kuhu suunda läheb Veevalaja, mõnekümne aasta pärast lähete sinna kõik. :)

Igatahes. Restoranid. Kaval nipp on sellises külluslikus olukorras vaid parimatele keskenduda ja läbi selle filtri vaadates tuleb nentida, et Eesti kõrgeima kvaliteediga restode nimekiri kattub paljuski mu lemmikutega. Mõne aasta tagusest ümmargusest sünnipäevast on 180° by Matthias Dietheri restoranist imelised mälestused ja kogu NOA koos mu lapsepõlve Meriväljaga mulle armas. Rohelise tärni saanud Fotografiska 6. korruse restost on ka kalleima kaaslasega häid mälupilte.

Bib Gourmandi kohtadest meeldivad mulle mõned rohkem kui teised, aga soovitust väärivad tõesti kõik: Härg, Mantel ja Korsten, NOA, Tuljak, Lore ja UMA, Fellin Viljandis ka.

Külm mai

 Selle külma, aga siiski imeilusa maikuu juhatas sisse seiklusterohke volbriöö - Tartu volbritele ikka võrdväärset pole, mu esimene kümme aastat tagasi oli muidugi kõige unustamatum. Ilm viskas seekord küll krutskeid, temperatuurid langesid nulli ligi ja vihma sadas, aga see ei takistanud mind paljasääri kontsakingades, väikeses mustas kleidis ja nahktagis ringi kepsutamast (meil on perekonnas pikad traditsioonid kalendri järgi riietumisega). :) 

Lugesin hiljem kokku, et kui arvestada ka vihmas laulvaid volbrirongkäigulisi ning ülikooli raamatukogus tema ja Toomas Kuusingu näituse avamisel laulnud Lauri Sommerit, siis mul õnnestus 24h jooksul kogemata ja meelega osa saada kokku seitsmest muusikalisest etteastest: lisaks siis veel Nedsaja Küla Bänd Lodjakojas, 5Miinust x Merlyn Uusküla Kaarsillal, Svjata Vatra korp! Ugalas, Lexsoul Dancemachine EÜSis ja ansambel Bläh Raimlas. Sinna vahele natuke head sööki ja veini Pazzos, Pompeis, Veinis ja Vines ning magusaid unenägusid Dorpati jõevaatega toas. 1. mai hommik oli särav ja päikeseline, uitasin koeraga jõe ääres ja Turusillal, kuhu ma polnudki varem sattunud, aga kust sain kohe märgiloo - silla keskele oli kirjutatud "Musi, armastan Sind" ja sinna peale väikselt valgega "kohuke" ka (teatavasti kutsutakse niimoodi hingelt blonde brünette). :)

Seejärel olin kaks nädalat Võrus, tegin kaminasse tuld, käisin Kubija spaa saunades soojas, ulpisin basseinis ja (mulli)vannides ning nautisin pikkadel jalutuskäikudel õiteilu. Mai esimesel nädalavahetusel kuulasin viis päeva põnevaid veebiloenguid tantrast ja armastusest, oli inspireeriv ja pakkus mõtlemisainet. Euroopa päeva raames toimus Võru keskväljakul Uma Mekk kevadlaat ja Ott Lepland esines, see kõik oleks jällegi palju meeldivam olnud, kui poleks ikka nii külm olnud. Pärast käisin üle pika aja pubis, aga kui kõige meeldejäävam asi sealt, mida järgmisel hommikul meenutada, on see, et oh, nii tore oli sõbrannaga doominot mängida, siis see ütleb. nii üht kui teist Võru ööelu kohta neil päevil. :) Pur Muddile hiljem Club Tartusse jõudsime siiski ka.

Mai keskel pidin Eduard Vilde 160 reisikirjade konkursi autasustamise tõttu ootamatult plaanitust varem Tallinna sõitma, tseremoonia oli ilus ning seejärel oli Tallinn mu vastu eriti armas. Kõigepealt Tallinn Design House'i 8. sünnipäevapidu, kus lisaks moele esines Uku Suviste, seejärel Veino veel valmimisjärgus uue asukohaga tutvumine. Šampanjat voolas ojadena ja elu läks järjest ilusamaks. Järgmisel õhtul jäime imekaunisse Sazeraci toppama, aga jõudsime siiski lõpuks Vabaduse väljakule absoluutselt fantasilise vokaaliga Morcheebat kuulama. Ilm oli jälle selline, et taandusime mingi hetk Moodi teed & kakaod jooma, aga meil ei lastud kaua korralikud olla, peagi hakkas lauda saabuma pokaale mullidega ja põnevaid inimesi. Laupäev jätkus päevikupidajate töötoa, Krulli pargi avakontserdiga Rita Ray & Robert Linnaga, Kalamaja päevade muu mõnusa melu ja Eurovisiooni vaatamisega. Pühapäevast nautisin täiega rahulikumat rütmi, enda ja kodu eest hoolitsemist, kvaliteetaega pereliikmetega ja lugemist.

Fotografiskas käisin oma kauaaegse lemmiku näitusel "Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade", must-valges fotograafias ikka on mu jaoks See Miski. Reedeõhtusel klassikokkutulekul Hobujaama St. Patrickus kavatsesin algul vaid korraks näo ära näidata, aga üle ootuste ülitore oli, pärast jõudsime viimaste vapratega veel Stalkerisse tekiilat jooma, pidu peaaegu hommikuni. 

Südantsoojendavaid brunche ja õhtusööke jätkus Tallinna nädalasse ka, Kringel, Literaat, Noa, Nop olid kõik head, kaaslastest rääkimata. Maikuu kolumni Postimehele inspireerisid paljuski hiljuti loetud Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool". Jonas Jonassoni "Algot, Anna-Stina ja õnnistatud samakas" oli lustakas ja Nina George'i "Väike Prantsuse restoran" puudutas ootamatult palju. Nüüd olen tagasi Võrus, neljapäeval õnnestus pärast kooliõpilastele esinemist siiski ühel terrassil lõunatada, kus kuuldud lause "kuu aega hooaega läinud" (kui märkisin, et mis ilm - kõigepealt külm ja siis muudkui vihm!), pani mind mõtlema, et tõesti - tavaliselt olen ju Võrus maikuus juba ujunud ja "pruuniks 2. juuniks" on ka lihtsasti tehtav olnud. Õnneks tuli selle peale reedel lõuna ajal päike välja, nii et sain terrassil päikest võtta, ja õhtusel üliägedal salongipeol (kalli sõbra sünnipäeva, uue kodu, muude saavutuste ja elu tähistamiseks) sulpsasin nende kohalikku järve (Võru külje all) ujuma ka.

Kui muutud ise paremaks...

 "Kui muutud ise paremaks, muutub paremaks ka kõik Su ümber." See lause on mind täna hommikust peale kummitanud, sest saabusin eile õhtul Võrru ja hommikul avastasin, et lisaks kõrvalmajale, mis läbib uuendusprotsessi, paigaldati just tellinguid ka järgmisena lähimale vastasmajale. Ma mäletan, et juba kunagi Tallinnas oli nii, et kui ma kuskile uude kohta kolisin, siis tingimata alustati seal kohe kortermaja rõdude uuendamist, fassaadivärskendust, tänava asfalteerimist vms teeremonti maja ees. :)

Huvitav, et esimestest Võru aastatest mulle midagi sellist ei meenu (lugesin just kokku, et jõudsin siin elada kokku viies üürikodus enne oma Kaneelimajas & paradiisiaias maandumist), aga lisaks sellele, et see maja sai tänu mulle täiesti uue välimuse ja ka suure osa sisemusest, kaevati eelmisel sügisel maja ees tänav üles (aga siis ma olin õnneks nii palju järjest erinevatel reisidel, et see eriti ei seganud)... ja nüüd siis uuenevad kõrvalmajad. Tore. :)

Eile õhtul mõtlesin küll, kuhu ma tulin - kui tavaliselt on Tallinnas jahedam ja Võrus soojem, siis eile oli Tallinnas suvi, 19 kraadi sooja ja päike, Võrus aga 14 ja vihm. Tegin siis kaminasse tuld, hilisõhtul istusin natuke veel ikkagi terrassil ja nentisin, et eelmisel sügisel lisandunud varikatusel on selgelt plusse, saab vihmaga ka õues istuda.

Tänaseks oli õnneks Võrru ka suvi jõudnud, nii et nautisime terrassil arbuusi ja päikest, hiljem korrastasin aeda - üritasin aru saada, kas aastataguse karmi talvega otsad andnud Kanada & tavalistest roosidest mõnel on veel elulootust, paar tükki neist eelmisel suvel ikka hingitsesid. Loobusin paarist peenrakastist, kuna sain aru, et ei viitsi potipõllundusega siiski nii palju tegeleda. Küll aga tekkis isu minna ja terrassile ohjeldamatult suvelilli juurde osta. Seni hoolitsevad õiteilu eest sirelid ja pelargoonid. Märtsikellukesed, tulbid, forsüütiad, kreegivõsa, õunapuu ja toomingas on õitsenud, õnneks, sest see vanarahvatarkus, et kui toomingas õitseb, läheb külmaks, pidas ka seekord mai alguses täitsa paika. Natuke mõtlen siin veel terrassi ja aia üle, kas tahan midagi lisada või ümber tõsta, aga loomeprotsess käib ja tundub, et suvi võtab juba täitsa ilmet, rõõm.

Koerad & südamed

 Ma olen mõelnud, et koerad on natuke nagu me kehast väljaspool ringi lippavad südamed. Märgikuninganna nagu ma olen. Ja see, kuidas me kohtleme oma loomi, näitab ehk ka seda, kuidas me kohtleme oma südant... ja südamesoove?

Mul on oma mopsikesega kalduvus olla overprotective mother (taevale tänu, et mul lapsi pole!), aga nagu üks "sõbranna" kunagi poolpiprase naeratusega mainima kippus, on mu koeral parem elu kui nii mõnelgi inimesel (tõepoolest, sisuliselt ma olen koeraga kaheksa aastat kodus olnud, samas kui teised on lapsega kolm... aga olgu, ma olen kolm raamatut ka nende aastatega kirjutanud ja avaldanud, lisaks kolm tõlget, ühe kodu seest & maja väljast renoveerinud). Ning jah, ma suhtun ka oma südamesse üsna sarnaselt - 2016. aastal südame järgi elule pühendumisest alates on lennanud valdavalt väga kergekäeliselt üle parda kõik, mis ei resoneeru. Kes ka, aga vähem kergekäeliselt - ja tagantjärele vaadates oli nii mõnegi inimese puhul liiga kaua igasugustele nõmedustele läbi sõrmede vaatamine muidugi viga.

Koerad ja südamed on ses mõttes ka sarnased, et neile on õnneks üsna vähe vaja. Õdusat pesa, natuke hõrgutisi, looduses ringi uidata, puhke- ja mänguaega ning kedagi, kes kallistab ja pai teeb.

Ma ei hakka kuskilt meediast loetud õuduslugudest rääkimagi, aga paraku meenub ka mu tutvusringkonnast inimene, kes kunagi oma koera pikkadeks tööpäevadeks üksi pimedasse sauna-vannituppa kinni pani - pole ime, et vaene loom vaid värises ja võbeles. Tagantjärele on mul kahju, et mul polnud tol ajal piisavalt teadlikkust, et talle midagi öelda või loomakaitse kutsuda, aga ega nad vist Eestis paraku sellise käitumise peale midagi ette ei võtakski (lugesin selle peale kohe huvi pärast natuke loomakaitseseadust - alust oleks olnud küll). Ja ma saan aru, et ilmselt ta kohtles oma südant samamoodi - öeldakse, et selle tunneb ära, kellel on süda lukus, nad on südametud, külmad, puised, jäised.

Ma olen kursis teooriaga, et puur võib koera jaoks olla pesa ja turvapaik, hüperaktiivsete mööblihävitajate puhul võib see olla kodus vältimatu abivahend, transpordikastid võivad samuti vajalikud olla… aga ma ei suudaks ikkagi tungiva vajaduseta ei oma koera - ega südant - puuri panna. 

Enamik mu sooja südamega armsaid sõpru kohtlevad õnneks oma loomi siiski üsna samamoodi kui mina ehk siis nagu pereliikmeid - armastavad ja nunnutavad, pakuvad neile pehmeid patju ja parimaid palasid, ühist kvaliteetaega ja palju hellust. Ega need tarkuseterad, et see näitab inimese kohta palju, kuidas ta loomi kohtleb, nagu seegi, kuidas loom ühe või teise inimese peale reageerib, pole ka asjata sündinud ja ajahambale vastu pidanud.

Armas aprill

 Aprill oli juba päris sulnis, alates esimesest päevast, mil mul oli Tartusse asja, nii et nautisin siis ühtlasi hommikukohvi ja hõrgutisi TOKOs ning hiliseks lõunasöögiks Creppi rohkete mälestustega seotud kanamaksasalatit klaasi veiniga. Imeilus kevadpäev soosis ka jalutuskäike Emajõe ääres ja kaunites parkides.

Aprilli head muusikaelamused algasid Tallinn Music Weekiga kuu esimesel reedel ja laupäeval, miskipärast jõudsime Terminal Recordsi, Fonoteegi ja Kivi Paber Kääride vahepeal ka Manna La Roosasse. :) Laupäevased bändid Kivi Paber Käärides Roots Sessionil, mis lubas countryt, folki, jazzi, rocki jm, olid lemmikud.

Järgmisel reedel möllas Club Tartus Hunt ja neljapäeval enne munadepühi Terminaator, mõlemal õhtul oli klubi rahvast täis ja super pidu, kõik laulsid kaasa, tantsimine oli kohati küll rohke füüsilise läheduse tõttu raskendatud. :)

Pühadeks saabus Võrru imeline 25kraadine suveilm, nii et tõeliselt mõnus oli oma lehvivates värvilistes suvekleitides ühelt gurmee-elamuselt ja kontserdilt teisele kulgeda. Neljapäeval nautisin Nammi meritindi erimenüüd, reedel Suure Muna pashakooki, heas seltskonnas esimest päeva avatud Playa Võrus jäätist & roosat veini, hiljem Eva Sushi samuti väga operatiivselt suvevormi saanud terrassi ja Ismo Haavisto esinemist Võru Bluusiklubis, laupäeva õhtul tünnisauna & grilli sõprade juures ning pühapäeval traditsioonilist brunchi Paulines.

Sattusin ka Osula kooli kokkutulekule (kena, arvestades seda, et mu Tallinna keskkooli enam ei eksisteeri) ja kalale (lõpuks ometi leidus üks mees, kes mu kaasa võttis!). Võrumaa loovettevõtjate võrgustiku esimene kohtumine Suures Munas oli inspireeriv, väga hästi korraldatud päev! Pärast seda Tallinna kolm korda madalamate temperatuuride keskele saabuda oli päris karge elamus, meeldivad koosviibimised ja filmielamused õnneks leevendasid. Artises näidati 35 mm lindilt filmi “Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad”, mida nägin esimest korda 2003. aastal PÖFFil ja pean mind tugevalt mõjutanud filmiks, kirjutasin sellest ka Võrru kolides. Oli hõrk kogemus seda uuesti suurelt ekraanilt vaadata ja vist teistelegi - kogu saalitäis inimesi istus vaikselt tiitrite lõpuni. Samas, ma ei mäletanud, et seal oli nii palju seksi ja vägivalda, mul oli meeles, et see oli väga zen film… ja tegelikult muidugi oligi, ikka. Ühe väikese sõbrakesega vaatasin ka “Paddingtoni seiklusi džunglis”, oli nunnu. 

Postimehe kolumnis kirjutasin sellest, kuidas teha hirmust ja surmast toetavad sõbrad. Natuke ilusaid uitamisi Kadriorus, vanalinnas, Stroomi rannas ja Kopli liinidel (mulle endalegi ootamatult, aga vau, milline elukeskkond ja rannapromenaad sinna on ehitatud!), natuke ulpimist NHF spaas ja läinud see aprill ongi. Aasta parimat aega alga!

Terve meesenergia kaitseb ja võimestab

 Terve meesenergia kaitseb ja võimestab (protects & empowers).

See mõte jäi mulle millagi aasta alguse poole ette ja on kummitanud sealt alates.

Minu elu esimene mees... mu isa on alati andnud oma parima, et ma oskaksin ennast ise kaitsta ja mu tiivad kannaksid (ema tegelikult ka, aga see postitus on pigem meestest). Kohelnud mind võrdsena ja palju head veel. See seletab mu jaoks paljuski, miks ma olen end üsna varajasest noorusest peale enamiku meessoo esindajate seltskonnas väga hästi ja mugavalt tundnud.

Aga kui ringi vaadata, kas enda ümber või uudiseid, nii kohalikust elust kui ka maailmapoliitikast... maailmas on ka väga teistsuguseid mehi. Kes tahavad ainult omada ja kontrollida, oma niigi paksu kõhu alla ahnelt kõike veel rohkem kokku kahmida. Raha, naisi, maad, maavarasid. Allumatutele ähvardavad otseses või ülekantud mõttes rusikaga "kümpi virutada" jne. Ja piir võib olla õhuke ägedalt rohmaka meheliku mehe (väga atraktiivne) ja agressiivsuse-arrogantsuse (väga mitteatraktiivne) vahel.

Pärast kokkupuuteid nende teist sorti meestega võib kergesti libastuda tundesse, et mehed enam üldse ei meeldigi. :)

Samas, eks alati ole hea ka varjupooli tunda. Suhete alguse komplimentide-lillede-kingituste-väljasõitude keerises on alati raskem hoiatavaid märke näha, mõnikord saad alles tagantjärele aru, et oot... ta ei rõõmustanud kunagi, kui mul hästi läks ega soovinud mulle siiralt tuult tiibadesse, samas kui mõni teine toetab unistuste täitumist ka siis, kui see tema enda südant kriimustab.

Nende juurest, kes puuri püüavad toppida, põgenetakse, nende juurde, kes tiivad annavad, jäädakse. Kas pole põnev paradoks?!

Pildivalikuga oli keeruline, kuni jäi ette grafiti riigimehest. Sest see meesenergia-naisenergia dünaamika kehtib ka valitsejad-rahvas, juht-alluvad, õpetaja-õpilased, vanem-lapsed suhetes.

Mitmenäoline märts

Veebruari lõpus sattusin (nüüdsel ajal väga episoodiliselt avatud) Kodase restosse Lavassaare Trio kontsert-õhtusöögile. Mul sai juba hulk aega tagasi totaalselt kõrini igasugustest 5-7-9käigulistest õhtusöökidest, ma ei jaksa nii palju süüa, nii et olin ülirõõmus, kui nägin, et seal on kavas vaid kolm hõrku käiku, kontsert osutus ka väga meeleolukaks. Ja Kodas tähendab kotkast, ilus märk. 

Järgmise õhtu Hedonism Après Ski Kütiorus oli õues efektsem kui toas (see laseretendus lumistel nõlvadel ja šampanjabaari deko!), aga head muusikat ja tuliselt kirglikke hetki sai lõpuks nii toas kui ka õues. :) Tegelikult oli mu nikastatud jalake siis veel üsna õrn, aga huvitaval kombel saime samuti rivist väljas sõbrannaga igal nädalavahetusel reede ja vahel ka laupäeva õhtuks terve(ma)ks, et laua peal tantsida ja muid trikke teha. :)

Kandles avanes kuu algul kolm uut näitust, Eva Jeršovi maalinäitus “Naiselik jõud: Näod läbi uue prisma”, Viido Polikarpuse maalinäitus “Enda kunsti selgitus” ja Ave Kruusmaa graafikanäitus “Hoitud hetked” (viimase käekiri meenutas mulle pisut Kadi Kurema töid), lisaks Vana-Võromaa kultuurikojas märtsi lõpus Johannes Luige skulptuurinäitus "Mõeldes jõgedes". 

Vastlapäev kuklitega tähistatud, tuli naistepäev (punaste rooside, šampanja ja šokolaadiga, kaunis), reede õhtul esines sel puhul pubis Taavi Peterson ja Club Tartus üle hulga aja ka üks päris staar, rõõm oli Laura laule nautida. Emakeelepäev ja kalendrikevade algus pakkusid veel põhjuseid rõõmustada ja tähistada. Naistepäeval sai juba terrassil päikese käes kohvitada ja oma aia märtsikellukesi imetleda ka.

Armsa sõbra juubelipidu-raamatuesitlus imeilusas Tartu Linnamuuseumis Gerli Padari ja andekate näitlejatega kujunes tõeliselt südantsoojendavaks ja hingekosutavaks õhtuks, hiljem jõudsime veel Veini ja Vinesse ning Maasikasse ka.

Pärast kolme mõnusat nädalat Võrus oli tore Tallinna nädalavahetusel Tallinn Fashion Weekil Liina Steini kaunist moeetendust imetleda ja sõpru näha, järgmise õhtu Ekstaatilise Tantsu pidu pakkus seda, mida nimi lubas.

Mu suureks kurvastuseks jäi märtsikuusse ka mu senise elu üks suurimaid kaotusi. Kui vanad inimesed surevad, siis on ka kurb, aga see on ikkagi paraku elu loomulik käik, see aga... P, mulle ei jõua ikka veel päriselt kohale, et Sind enam ei ole, ilusast ärasaatmisest hoolimata... Aga rõõmu jäävad tegema mälestused me 35+ ühisest aastast (ebareaalne number, me pole ju nii vanadki…).

Filmid ja raamatud aitavad sedasorti asjadelt mõtted kas või korraks mujale saada, kirjutasin meelerahu pidepunktidest ka oma märtsi kolumnis ja rääkisin raamatutest imetoredal esinemisel Lasva raamatukogus. Kinos vaatasin parima filmi Oscari võitnud "Anorat", Eva Kübara "Minu kallimaid", Angelina Joliega "Mariat" Callase elust ja "Oopust" John Malkovichiga. Lugemislaual on sedapuhku peamiselt sõprade teosed. Spaadest ulpisin naudinguga Kubija loodusspaas ja Hiltoni Eforeas, aga märtsi lõpu saunad & tiik, šampanja, suitsukala, kaminatuli ja musitseerimine Haanjas sõbra juures olid kõige ägedamad, jälle üks laupäevaõhtu, mis tegi nii hingele kui ka kehale pai.

Vastuoluline veebruar

"Fkn February" on repliik, mis on mul suure osa sellest - õnneks lühikesest - kuust peas kumisenud. Positiivselt mõelda on oluline, kogenud hedonistina tean seda ju juba 2000ndatest, aga veebruaris 2025 on see küll korralik väljakutse olnud. Ma olen muidugi väga tänulik, et 1. veebruaril meiega Tartu lähedal juhtunud autoõnnetuses osalenud kahes autos olnud viis inimest kõik sealt omal jalal minema läksid, ning tore, et sõbranna (kelle Audi tagaistmel olin, kui üks Honda meile kõrvalteelt peateele ette keeras) sai uue parema auto. Kangekaelsus ja sinikad jõudsid aga vaevalt ära paraneda, kui sain kõrvapõletikuga kõigepealt Võru EMOs ja siis Tallinnas perearsti juures käia (+hambaarst ka tänu autoõnnetusele)... ning vabariigi aastapäeva õhtul väänasin veel jala ka välja. Oleks vist ikka pidanud jaanuari lõpus kuuks ajaks kuskile sooja putkama, ehk oleks see kõik olemata olnud?! Samas nende sündmuste plusspoolele läheb nii meditsiinitöötajate kui ka kallite lähedaste abivalmidus ja soojus, esimestest tahtsin kirjutada ka oma veebruarikuises Postimehe kolumnis.

Palju head mahtus siia kuusse siiski ka. Jaanuari lõppu jäi üks mõnus päev Kubija spaas, Eesti kirjanduse päev ja raamatuaasta algus ning uue Võru piljardiklubi avapidu. Veebruari alguses avanesid Vana-Võromaa kultuurikojas kaks näitust korraga, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogide kaunis "Ajajõgi" ja Ago Ruusi fotonäitus "Kutse", edasi läks rajuks šampanja & handsaga peoks, Kurrunurruvutibaar & Club Tartu lõpuks, tantsud ja jutud. :)

Sünnipäevalilli ja kingitusi tilkus veel veebruari esimese nädala lõpuni, nii südantsoojendav, pluss hakkas tekkima see mu lemmikolukord, et šampanjat on nii palju, et ei mahu enam hästi külmikusse ära... ning seejärel tulid juba sõbrapäevalilled & kingid, rõõm. Põlvasse viidi Rita Ray sõbrapäevakontserdile, mis oli suures saalis ja ületas väga positiivselt kõik ootused, lavakujundus, muusika, kleidid ja kõik muu oli imeline! Romantiline sõbrapäeva lõuna Suures Munas meeldis mulle ka väga. 

Samal nädalavahetusel oli Festaris üks äge pidu nimega Vägi, kus esinesid Mandoterror, Redneck Rampage koos Aapo Ilvesega, Wasteland-6 ja Artifer, nii muusika kui ka valgusmängud olid efektsed ning eelpidu armsa naistenelikuga mu juures samuti väga lõbus.

Veebruari teine pool Tallinnas tõi südantsoojendavaid perekondlikke hetki ja lustaka nädalavahetuse, seikluste ja uskumatult rohkete uute tutvustega jätkuvalt kaunis Manna La Roosas, erapeol ühes teele jäänud baaris ning Kuku klubis Mai Skizo ja Kurjami kontserdil.

Filmielamustest jõudsin vaatama paljukiidetud Läti animafilmi "Flow" ja kodumaist "Jan Uuspõld läheb koju", raamatuelamusi lisandub ka päris heas tempos: pooleli on Blandine Le Callet' "Pulmatort", Al Pacino "Sonny Boy" venis algul, aga lõpuks pigem meeldis, Pedro Almodóvari "Viimast unenägu" nautisin ja Katrin Pautsi "Valge aiaga maja" läks ühe õhtupoolikuga, äratundmishetki seal 1990ndate ja väikelinnatüdrukute lugudes jätkus (mainin igaks juhuks, et mina olen siiski sünnipäraselt suurlinnatüdruk). :)

Armastusest

Üks mu läbi aegade lemmiktsitaate armastuse kohta on pärit Gunnar Aarmalt, kes leidis, et armastus on see, kui teise inimese lähedal on hea olla, tema energiaväljas. Teine toredate mõtteterade autor on Osho, kelle meditatsiooniraamat, mida aasta lõpus lugesin, meenutas, kuidas me kõik vajame armastust ja vabadust.

Mindfulnessist ja olevikuhetkes elamisest räägitakse palju, Eckhart Tolle ja Oprah ka hiljuti. See on päris oluline küsimus, kas mul lähevad selle inimese peale täna, siin ja praegu silmad särama. Kas ma tahan talle käed ümber kaela panna? Kas mul on rõõm ja soe tunne teda näha, sõltumata sellest, kas mul on hea või mitte nii hea päev?! Üks asi, millest ma möödunud aastal aru sain: ma olin nii mõnegi inimese pannud - sageli eriliste teenete ja kunagiste südantsoojendavate hetkede eest - mõttes kasti sildiga "minu inimesed" ja siis sattusin segadusse, kui minevikumälestused olid küll head, aga olevik enam üldse mitte.

Mind on looduslapsena kummitanud ka mõte, et kallima puhul on päikesetõusud ja -loojangud need võtmehetked, mida tahaks koos veeta. Päeval on enamikul inimestel oma töö ja toimetused, öösel on muidugi ka armas voodit jagada ja kaisus magada, aga eriline võlu on just nendel tundidel, kui päevast saab öö ja ööst päev. Ühistel hommikukohvidel ja õhtusöökidel, looduses uitamistel ja šampanjastel piduõhtutel ning neid saatvatel vestlustel ja puudutustel. Nojah, kirjanikuna ongi mu esimene armastuse keel loomulikult sõnad, aga ühistesse söömistesse mahub ka kvaliteetaeg, füüsilised puudutused, teened ja mõnikord kingitusedki (või mis need ülejäänud neli armastuse keelt olidki).

Muide, seoses sellega, et pool aastat tagasi - juuli lõpus - läksid minu ja eksabikaasa teed lõplikult lahku, on mul tunne, et mu Võru ellu oleks teretulnud üks autojuht-turvamees-kohvitooja, eelistatavalt pikk, heas füüsilises vormis ja maasturiga - ei pea kastikas olema, aga võib, peaks vist lisama, vaadates kui palju neid Võrus ringi vurab. :) Mõtlen veel, kas vajaksin ka esindusmeest - sõltub, kas linnapea kutsub mind vabariigi aastapäeva vastuvõtule, maavanem küll kutsus ja eelmise linnapea ajal käisin ka alati. :) Sobivusel võimalik muidugi ka suurem vastutus, rohkem ülesandeid, laiem geograafiline haare, pikk koostöö jne.

Tänases ägedas naisteringis tuli ka juhtumisi jutuks, et sobivust kellegagi aitab hästi hinnata koos reisile või kas või kanuumatkale minek. Sportmängud muide ka - mul oli kunagi üks austaja, kellega koos rannatennist mängides tundsin, et minu naisenergia ja tema meesenergia olid ideaalses tasakaalus - mina naudisklesin seal oma ilusas kleidis, vahepeal tegin ka mõned hästi sihitud löögid, tema jooksis ja rahmeldas, nagu talle meeldiski... ja me muudkui võitsime. Samas kui ühe teisega sain jahmatusega aru, et võitsime tänu mulle - minu energia ja mänguoskused kandsid nii hästi, et ta ei suutnud seda ära rikkuda, ehkki mingid punktid tema tõttu ikka kaotasime ja see, kuidas ta vastaspaariga ühe piiripealse palli pärast agressiivselt jauras, oli ka piinlik.

Ühesõnaga, hakkasin täitsa aru saama, miks ka äripartneritega minnakse nt golfi mängima - nii näedki, kuidas inimene erinevates olukordades käitub. Rohkem neid esimest sorti ja muidu hästi sobivaid partnereid kõigile!

Veel üks Tenerife

See oli mul Tenerifel nüüd juba nii mitmes kord, et mõtlesin, kas on üldse mõtet reisiblogi postitust kirjutada, aga tean, et mõned teist ootavad muljeid ja iga reis on isemoodi ikka, nii et letsgo. :)

Ka selle Tenerife reisi mõte tuli üsna spontaanselt (nagu eelmisegi), sest üks mu pereliige oli pikemalt seal. Vaba magamistoa, soodsate lennupiletite, tavapäraselt vaikse jaanuari alguse ja päikese-sooja-värvide igatsuse kombinatsioon osutus loomulikult vastupandamatuks. Tahtsin nii aastavahetuse kui ka sünnipäeva kindlasti Eestis olla, aga see välistas jaanuari esimeses pooles kuskile kaugemale lendamise - vabandust, armsad Kariibi mere saared ja Aasia! 

Läksin Dublini ja tulin Veneetsia kaudu. Kuna mõne aasta tagusest Dublini reisist on maailma parimad mälestused, siis nautisin seda vahepeatust täiega... ja "To Dublin!" anekdoot mängis muidugi ka jälle peas. :) Tagasiteel Veneetsias sõin hilise hommikusöögi ja tundsin rõõmu sellest, et Itaalias on isegi tagasihoidlikus lennujaamakohvikus Ferrari klassi kohvimasin ja jumalikud värske saia, prosciutto ja mozzarellaga võikud.

Aga et siis Tenerife. See nädal liigitub üheks mu kõige kiiremini möödunud reisiks... ja tänu töökale seltskonnale vist ka üheks produktiivsemaks. Me basseini- ja merevaatega korter Costa del Silencios saare lõunarannikul ning mu päikeselise rõduga magamistuba olid imeilusad ja mugavad. Aega jätkus siiski ka pikkadeks mõnusateks hommikusöökideks Sweet Franki kohvikus (head suured kohvid, avokaadovõikud pošeeritud munaga, eeskujulik smuutivalik ja šokolaadikastmega pannkoogid, kõik oli olemas), niisama ringi lonkimiseks (toredaim leid oli vanameestega purskkaev!), lugemiseks-kirjutamiseks, päevitamiseks-ujumiseks, õhtusteks avastusretkedeks lähedal asuvasse jahisadamasse ning Los Cristianosesse päikeseloojangut vaatama ja headesse restodesse mõnusaid õhtusööke nautima.

See oli ka päris lõbus, kuidas sattusin paar päeva pärast saabumist ühe eestlase Tenerife koju Paul Neitsovi kontserdile ja esimesena jalutas mulle seal vastu hea tuttav. Kirsina koogil selgus, et tegu on tema ema majaga. :) Kontsert meeldis mulle ka, väga minu maitse järgi repertuaariga.

Jaanuarikuine Tenerife oli pisut jahedam ja vesi kargem kui novembris, aga päike soe ikka ja värvid võluvad. Päikesepatarei sai sünnipäevaks natuke rohkem täis, puhas rõõm ja tänutunne!

Soe jaanuar

Mul on kodus üks küünlahoidja, mille peale on kirjutatud "The most wonderful time of the year". Ma olen seda vaadates jõudnud arusaamiseni, et minu jaoks on Eestis aasta kõige imelisem aeg umbes mai algusest uue aasta alguseni, kaheksa kuud jutti. Jaanuar kuni aprill tähendavad mu jaoks paraku nelja kuud, mis on õues valitseva pimeduse ja külma tõttu... mitte just lemmikud. :) Kirjutasin võimalikest ellujäämistehnikatest (ja Eesti romaani 140. sünnipäevast) oma jaanuarikuises Postimehe kolumnis - minu meelest aitavad 1) reisimine; 2) töö; 3) trenn; 4) kultuur ehk siis heade raamatute lugemine, aga filmid-muusika-kunst muidugi samuti. Muide, mulle südamelähedastest lauludest rääkisin Kuku raadio jaanuari viimase pühapäeva "Paaris/Mängu" saates, järelkuulata saab ka.

Samas oli mul kogu eelnevast nurinast hoolimata imetore jaanuar. :) Ikkagi perekondlik sünnipäevakuu, lisaks veel üks spontaanne Tenerife reis... sinna juurde minu kohta enneolematult eeskujulik trennirutiin (mida toetab kindlasti see, et ma olen lõpuks leidnud kaks tantsutrenni, mis mulle tõeliselt meeldivad ja sobivad) ning üsna head tulemused järgmise raamatu käsikirjaga tegelemisel. Veebruar-märts-aprill on Lõuna-Euroopas täieõiguslikud kevadkuud, aga siingi on juba jaanuari lõpus märgata, et päevad on pikemad ja valgemad, linnud laulavad ja Võru hetkel päris rohelised vaated sobivad mulle ka hästi. Aga jah, suures plaanis olen ma ikkagi suve- ja sügisetüdruk. Metafüüsilistesse paralleelidesse kaldudes: ega ma seda inimelu varakevadet ehk siis teismeliseiga ka ülemäära ei armastanud ega nautinud.

Jaanuari kultuurielamused... kinos vaatasin "Babygirli" ja "Aurorat", mõlemat julgen soovitada, armastus on ilus isegi siis, kui sellega kaasnevad võimumängud ja omamisküsimused. :) Lugenud olen peamiselt Julie Caplini "Romantic Escapes" sarja, kunsti- ja muusikaelamused on ka peaaegu kõik üle interneti tulnud, aga Tenerifel sattusin ühe eestlase koju Paul Neitsovi kontserdile ning jaanuari viimasel laupäeval esinesin ise koos andekate muusikutega Võru Bluusiklubi uue sündmustesarja Helilood esimesel salongiõhtul. Mees kitarriga on ikka väga meeldiv nähtus, mees saksofoniga sinna juurde teeb kõik veel paremaks, lõõts- ja suupillidest, trummidest ning muudest instrumentidest rääkimata. Nautisin nii Alari Jansoni tekste ja laule koos Erik Reinholdi, Üllar Kallau ja Ermo Talvikuga kui ka Kauksi Ülle & Evar Riitsaare Baaba ja Ka etteastet.

Ma olen piiritult tänulik, et mul oli imeline aastavahetus ja südantsoojendav sünnipäev. Aastavahetuse veetsin Võrus, kus aasta viimasel päeval olid kõik söögikohad kinni, nii et tegin enda kodus väikese peo šampanja ja kalamarjaampsudega. Mingi hetk tundus, et tuleb nii palju rahvast, et ei mahu tuppa ära, 31.12 päeval paistis korraks, et oleme õhtul sõbrannaga kahekesi, aga lõpptulemus osutus ideaalseks - kümmekond meeldivat külalist, kellest pooltega jalutasime keskööl keskväljakule ilutulestikku vaatama, siis põikasime küünlasäras Katariina kirikust läbi, nentisime, et Öös on tühjus, ja siirdusime Club Tartusse šampanjat jooma. Pärast läksime edasi Festarisse tantsima, kus oli põhipidu ja kõige rohkem rahvast.

Esmaspäevasele päevale sattunud sünnipäeva veetsin Tallinnas ega kavatsenud algul suurt midagi teha, aga rõõmustava üllatusena oli üks mu armas väikelinnasõbranna pealinnas, läksime 12 paiku Meistrite Hoovi Pierre'i kohvile ja martsipaniglasuuriga kaneelisaiu sööma, sealt edasi Navitrolla galeriisse ja siis maandusime spontaanselt Tchaikovskys, et klaasike šampanjat juua. Õhtust sõin heas seltskonnas Shang Shis, 13. sajandisse ulatuva ajalooga Pekingi part oli eriline elamus ning 2012. aasta Laurent-Perrier' Alexandra Rosé Millésimé, küünlaga šokolaadikook ja paar ilusat-maitsvat kokteili selle õhtu kroon.

Suured tänud kõigile, kes lilli, kingitusi ja šampanjat tõid, kallistasid, helistasid, kirjutasid ja mind meeles pidasid! Säravaid uusi ringe meile kõigile!