Napoli-Sorrento-Positano

Hilissügisel enne Pariisi lendamist istusime sõbrannaga mu köögilaua taga ja ausõna, täiesti kogemata ostsime veebruariks lennupiletid Napolisse. Seltskond suurenes vahepeal veidi, nii et lõpuks lendasime kevadele vastu kolmekesi. Ja milline mõnus naistereis sellest kujunes! Kõik sujus esimesest hetkest peale nii hästi, et paremini poleks osanud soovidagi! Kolme tunniga olime Tallinnast Napolis ja lennujaamast siuhti ülisõbraliku teenindusega hotellis Piazza Dantel. Seiklesime vanalinnas, nautisime pitsat selle sünnilinnas ja veini sinna juurde muidugi ka. 

Järgmisel hommikul leidsime Beverello sadamast õige laeva ja 40 minutit vaateid Napolile, Vesuuvile ja kauguses kumavale Capri saarele hiljem olime juba teisel pool lahte Sorrentos, umbes Võru mõõtu linnakeses, kust siirdusime bussiga edasi üle mägede Positanosse, mis on elanike arvult veel mitu korda väiksem koht. Veebruari peavad itaallased talveks, nii et mõlemas linnakeses oli pigem vaikne, Positanos enamik kohti päris suletud, aga leidsime siiski all rannas kena merevaatega resto, kus pitsat, veini ja päikesepaistet nautida. Sest eestlaste jaoks kvalifitseerub selline 17kraadine ilm, kus päikese käes on ilmselt soojemgi, kui mitte just suveks, siis kevadeks kindlasti. Santa Maria Assunta kirikusse piilusime ja tagasiteel ülespoole astusime sisse kunstigaleriisse, kus vaimustusime kõik Giacinto Bosco "Kuu" sarja skulptuuridest. 

Bussisõit tagasi Sorrentosse pakkus taas vapustavaid vaateid. Sireenide järgi nime saanud Sorrento üks ilusamaid kohti on kõrgel kaljuserval asuv linnapark, kohe seal kõrval asub San Francesco klooster. Ühest ööst Sorrentos piisas täiesti, ehkki meil oli merevaatega rõduga hotell kesklinnas mainitud kloostri ja keskväljaku vahel ning Aurora Light Ristorantes sai õhtusöögiks tõesti maitsvat lasanjet, veinikaart oli samuti muljetavaldav. Tagasi Napolisse otsustasime järgmisel päeval sõita vana logu rongiga (suvehooajal peaks sõitma ka kiirem ja mugavam ekspressrong), mis oli üsna eksootiline elamus. Ei pidanud alati väga turvaline olema, nagu ka keskvaksal, meil vedas.

Viimased kaks ööd peatusime Napolis mere, suure Piazza del Plebiscito ja Castel Nuovo lähedal. Mitmest Napoli kirikust jalutasime läbi, aga see trend mulle väga ei meeldi, et kirikutes on elektrilised küünlad - nende süütamiseks mündi kasti laskmine ei paku ikka seda emotsiooni, mida päriselt millegi põlema panemine. :) Šoppamisele ma ka selles linnas ülemäära suuri lootusi ei paneks, ehkki mõnel meist siiski näkkas Via Chiaia kandis. :)

Castel dell'Ovo kõrval jahisadamas Zi Teresa restos sõin lõunaks suurepärast Caprese salatit, A Taverna Do Re Di Francesco Parrella frititud kalmaarid, krevetid, limoncello ja atmosfäär meeldisid mulle ka. Quartieri Spagnolis ehk Hispaania kvartalis saime imelist pastat, Via Toledol pistaatsiajäätist ja küpsetisi, aga kõikide nende kohtade nimed pole enam meeles. Reedene eredaim elamus oli mäe otsas Capodimonte lossis asuv avar kunstimuuseum, kus saab näha Caravaggio, El Greco, Rafaeli, Tiziani ja paljude teiste maalikunstnike ja skulptorite vapustavaid töid 13.-18. sajandist, boonusena linnavaadet ülevalt ja pargis jalutada. Õhtul käisime Barrio Botanicos ühel kokteilil, see on väga äge baar, hõrgud kokteilid ja ilusad inimesed. 

Kokkuvõttes oligi eelkõige gurmee- ja kunstireis, väga tore selline igatahes. Minu varasem suhe Itaaliaga piirdus seni vaid ühe põgusa ja mitte eriti õnnestunud Rooma-külastusega kümme aastat tagasi, aga omanäolist Napolit ja selle ümbrust olen valmis teinekordki avastama minema. Ah jaa, reisi soundtrackiks kujunesid sujuvalt Dean Martini "That's Amore" ja Becky G "Bella Ciao", lugeda oleks võinud ehk Elena Ferrante Napoli-sarja, aga mul oli kaasas hoopis Michelle Marly "Diiva. Maria Callas - oma aja suurim laulja ja tema armastuse lugu".