Mu igapäevaelu on olnud sel esimesel eriolukorra nädalal üsna samasugune nagu ikka: magan-söön-kirjutan-loen-õpin Duolingo äpiga hispaania keelt kodus ja vahepeal jalutan koeraga õues järjest kevadisemas looduses. Üldine foon võiks muidugi helgem olla ning ma ei kujuta ette seda rõõmu, kui ükskord jälle kallitega kohvikusse ja peole saab, sest Võrus on kõik kinni ja mõistlik vist ka. Suurepärased taaskasutuspoed ja raamatukogu on ka suletud, aga erisoovidega pidi siit ka varem e-kaubanduse poole pöörduma või kuskile sõitma; raamatutega sama lugu, sest Rahva Raamatu poodi siin ei ole (ehkki tahaks!) ja ainus väike raamatupood on üsna olematu valikuga. Õnneks varustasin end viimati ka paari reisikirjaga, mis on praegu üks väheseid viise ajas ja ruumis rännata (kuigi tegelikult olen lugenud pigem liiga palju uudiseid ja sotsiaalmeediat). Restotoidu ja toidukaupade kojukullerdamisteenusest unistan samuti, aga kuuldavasti midagi juba improviseeritakse ka väikelinnades ja kokata on ka tore.
Hea meel on nende pärast, kes on ammu tahtnud (maa)kodukontorist kaugtööd teha ja kellele nüüd tööandja seda lõpuks võimaldab. Keskkonna pärast ka - ilmselgelt otsustas emake Maa reostavatele inimputukatele naiseliku pöörasusega koha kätte näidata ja taastub nüüd.
Rõõm on näha, et paljud mu lemmikärid Tallinnas ja mujal leiavad juba väga nutikaid loomingulisi lahendusi, kuidas tegevust jätkata ja ellu jääda. Loomingulisust ja julgust tahaks kõigile soovida, rõõmu ja armastust ka - et teha vajadusel midagi teistmoodi ja paremini või teha midagi uut, mida olete alati teha tahtnud ja mis head tunnet tekitab. Praegune sunnitud hingetõmbepaus pakub selle üle mõtlemiseks aega (ja loodetavasti ka väiksemaid kulusid, mu kogemus on näidanud, et lihtne kodune elu on pigem soodsam). Ja täna on kevadine pööripäev, mis on ideaalne aeg unistada ja uusi sihte seada, olgu siis lihtsalt eesmärke kirja pannes või näiteks dream boardile mänguliselt kokku kuhjates pilte kõigest imelisest, mida oma uude aastaringi soovite.
Lisan siia lõppu veel lõigu ühest hommikul loetud postitusest, mis mind puudutas...
I asked the Universe: "Why so much suffering for humans right now?"
Universe showed me universal love, a love interconnected with nature and all living things. At the same time I could feel all the disharmony us humans have created. All the separation from nature and silence and universal love.
"What do we need to do to heal?" I asked.
Suddenly a heart shape appeared in the clouds as clear and perfect as can be, tinged with pink glow.
(Shashi Solluna)
No comments:
Post a Comment