Märtsi (kultuuri)kroonika

Märts on märkamatult linnutiivul lõpuni lennanud, suuresti toredate kokkusaamiste ja reisimuljetamiste tähe all, lisaks olid mõned väga südamlikud õhtud Võrus ja üks üsna süüdimatult viimasel hetkel ära jäetud Veneetsia reis (sest ma tõesti ei jaksanud kohe pärast Kuubat uuesti kuskile minna ja sisetunnet tasub kuulata).

Tuttavatele armsatele kohtadele (Noa, R14 jne) lisaks olen uusi avastanud: Björni elegantset uut versiooni espressobaarist Maakri ärimajas, kena Itaalia restorani Da Rocco (nendes ruumides Laial tänaval, mis on ka enne juba nii mõndagi Itaalia söögikohta näinud mu mäletamist mööda), üliägedat Junimperiumi džinnivabrikut & baari ning Rahva Raamatu õdusat restot ja poodi Telliskivis näiteks.

Tallinn Music Weekile jõudsin seekord ka, Iris Gold Telliskivi Rohelises saalis Intsikurmu festivaliöö raames ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari TMW Jazzkaare (Vaba) laval olid erilised lemmikud, viimase puhul vaimustasid ka eriti poeetilised lugude pealkirjad.

Üks kõige rohkem elevust tekitanud lugemiselamusi oli üllatuslikult Leena Kurvet-Käosaare raamatuarvustus ajakirjas Keel ja Kirjandus, eriti see lõik: "(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järje­kordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud." Lugesin seda ja nentisin, et... minu elu ju. :)