Kasutajasõbralik linn(aplaneerimine)

Ma olen palju mõelnud nende suhete peale, mis tekivad inimese ja koha vahel. Ülikooliajal naersin oma täiuslikku visiitsuhet Tartuga - kohtumine ja koos oldud aeg oli alati puhas rõõm, nii et juurdlesin vahel, milliseks meie suhe kujuneks, kui me päriselt koos elaksime. Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamat tuletas mulle meelde, kui armas on mullegi lapsest peale olnud Muhu - kuidas ma olen talle sosistanud praamilt tulles "Tere, Muhu!" ja nägemiseni jättes praamilt saarele nagu inimesele lehvitanud. Ja selgelt mul on mingi kirglik värk Võruga, mis viis paar aastat tagasi kooseluni. :)

Täna Viimsi poolt tulles keerasin tuttavalt rajalt kõrvale ja läksin uusi (enam-vähem) mereäärseid teid avastama. Tuukri tänaval oli miski uus läbimurre ja lõpuks sõitsin rannajoonega paralleelselt Erika tänavani välja, alles siis keerasin autonina oma kesklinnakodu poole. 

Mõtisklesin, et merelinn Tallinn vääriks küll idapoolsest läänepoolse piirini mööda mereäärt kulgevat ilusa nimega ratta- ja jalutamisteed. Idaservast Noa restorani juurest alustades on sellega jupp maad üsna hästi - piki Ranna teed, Merivälja teed, Pirita randa ja Pirita teed kulgevad vägagi ratturisõbralikud teed. Saan aru, et uus Reidi tee peaks üsna sarnane tulema, siis tuleb sadamapiirkond, Kalaranna tee, kõigile avatud Lennusadam ja Noblessneri sadam, mida ka mühinal arendatakse.

Edasi on minu jaoks üsna avastamata Paljassaare poolsaar ja natuke tuttavam Kopli poolsaar, viimase tipus oleva BLRT kinnisele territooriumile sattusin üle 15 aasta tagasi tänu oma kunagisele kihlatule ja see oli päris eksootiline elamus. Need ehk ongi kõige metsikumad alad? Stroomi randa, Rocca al Maresse ja Kakumäele pole ma ammu sattunud, aga seal on vist ka päris palju arendatud ning korralikke ratta- ja jalutamisteid juurde rajatud?

RMK korralikult tähistatud matkaradade peaarhitekt on Alar Sikk, aga huvitav, kes ja kas keegi üldse Tallinna linnas selliste asjadega tegeleb? Nende küsimustega, et linnakodanikul oleks oma kodulinnas hea olla ja vaba aega veeta?

Otsisin hiljuti ühe teise teemaga seoses - et ühes pargis võiks olla üks purskkaev - Tallinna linna kodulehelt ettepanekute kohta ega leidnudki. Lõpuks saatsin oma idee üldmeilile ja edasi järgnes üsna koomiline meililaviin - paistab, et mu kirjake käis lõpuks läbi Tallinna Linnakantseleist, Tallinna Kesklinna Valitsusest, Tallinna Kommunaalametist, Spordi- ja Noorsooametist, Keskkonnaametist ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametist. Selle eest tunnustus, et jagati infot, kuhu mu kiri on edastatud, ja näidati, et asjaga tegeletakse, paraku lõpuks sain üsna üleolevas toonis vastuse Spordi- ja Noorsooametilt, kuidas ilu ei ole otstarbekas.

Mitte et see mind väga üllatanud oleks, aga see pani mõtlema sellele armastuse-vihkamise suhtele, mis on Eesti pealinnaga päris paljudel. Siin on erakordselt maalilisi piirkondi, ilusat arhitektuuri, mitmekesist meelelahutust ja muid võimalusi, aga siin on ka kohati liiga palju autode- ja vähe inimestekesksust, vähe terviklikku visiooni, suure pildi nägemist ja jagamist.

Muidugi, väikelinnadel ongi lihtsam olla inimsõbralik ja pakkuda kvaliteetset elukeskkonda, sest vahemaad on igal juhul väiksemad, liiklust vähem, kõik kompaktsem, loodus lähemal. Ja Tallinn areneb mühinal ja see on äge, aga... vahel lihtsalt tahaks oma sünnilinnalt rohkem. :)