Viimased päevad mägedes & Tbilisi

Viimastel päevadel Mestias ma enam mäele minna ei viitsinud, lugesin hoopis - paljudel meie 15liikmelisest seltskonnast oli raamatuid kaasas, Andrus Kivirähki "Maailma otsas" oli imetore ja sobis sinna maailma otsa. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" haakus oma kohati sarnase kultuuriruumi ning temaatikaga ka. Marquezi pöörane "Armastusest ja teistest deemonitest" ja Katrin Pautsi põnev "Hull hobune" läksid kumbki ka poole päevaga.

Ja siis oligi jäänud veel viimase õhtu lahkumispidu ja sõit Tbilisisse. Esmaspäeva õhtuks oli meile kohale võlutud kohalikust (muidu kuni 40liikmelisest) koorist kaheksa võimsa häälega meest, kes laulsid ja tantsisid meile kohalikke rahvalaule ja -tantse ning vahepeal võtsid napsi ja pidutsesid koos meiega. Mu sisetunne tahtis, et me lipsaksime sealt natuke enne lõppu minema ja teeksime Bubas selle armsa omanikepaariga veel viimased kokteilid, tänu sellele saime magustoiduks ilutulestiku (sest kellelgi seal pidutsenud seltskonnast oli sünnipäev).

Teisipäeva hommikul hakkasime mööda mägiteid allapoole keerutama. Eredaim hetk oli kahtlemata see, kui üritasime läbi saada kohast, kus mudalaviin oli tee minema viinud, ja bussiga sinna kinni jäime. Ekspeditsiooni juht selgitas hiljem, et lumelaviin on kiire, aga mudalaviin aeglane, selle eest saab minema, aga kuni ma seda ei teadnud, ei teinud tasapisi bussi poole pudiseva muda ja niriseva vee vaatamine mind just rahulikumaks. :) Õnneks tõmbasid teetöölised meid ühe kalluriga sealt kiiresti välja ja teekond jätkus.

Õhtuks jõudsime Tbilisisse, mis tekitas natuke tunde, nagu oleks tagasi 1990ndate Eestis. Linn oli pimedas kaunis, päevavalges paistsid eriti vanalinna räämas kohad rohkem silma. Järgmisel päeval panime paar küünalt üllatavalt uude ja suurde Sameba Holy Trinity katedraali ning jalutasime mööda juba meeldivalt kevadehõngulist linna. 

Ägedaim elamus oli saun nr 5 - meie seltskonnale oli broneeritud kaks kahhelkivimosaiigiga kaunistatud võlvlagedega ruumi, ühes laud ja pingid, teises kuumaveeallikast niriseva väävliseguse veega täidetud suurem vann ja väiksem külmaveevann, millesse siis vaheldumisi sulpsata. Oli väga mõnus, väidetavalt ka kasulik.

Pärast läks jõeäärses Maspindzelo restoranis korralikuks peoks - Gruusia rahvusroad ja vein olid super ning tegemist on selle legendaardse kohaga, kus viiuldaja ja klaverimängija on ära õppinud Hendrik Sal-Salleri & Smilersi loo "Käime katuseid mööda", mida esitati eestlaste seltskonnale loomulikult siis kohe mitu korda, iga kord kestvaid ovatsioone pälvides. :) Hiljem istusime veel natuke Sky Baris, mis pakkus väga ilusaid vaateid.

Viimasel õhtul läksime sööma TripAdvisoris 4. kohal olevasse Café Palermosse. Keemiliste lokkidega perenaine pani menüüd tutvustades käe põlvele ja söötis hiljem ühte hõrgutist isiklikult mulle supilusikaga, koht ise oli lihtne, aga toit tõesti hea. :) Magustoitu sõime pärast elegantses Old Metekhi restoranis kõrgel jõe kohal, seal oli saksofonimuusika ja hoopis teistsugune atmosfäär.

Koduteel mõtlesin sellele, kuidas ma olen kaks aastat järjest märtsis üsna seikluslikele reisidele sattunud ja kui üllatav see mu enda jaoks on - tegelikult ma olen ju see tüüp, kes armastab eelkõige hedonistlikke rannapuhkusi, umbes selliseid, nagu oli sügisene Kreeta reis. Päevad täis päikest, ööd täis pidusid, nagu ütles üks kunagi nähtud reklaamplakat. Ja samas ma tunnen, et nii see eelmise kui ka selle märtsi reis olid mulle väga head - enda paremini tundma õppimiseks ja inimesena kasvamiseks.