4.4.17

Umbe hää

Jalutad mööda Tartu tänavat alla, järv tee lõpus on peegelsile. Töömehed korraldavad midagi Võro Instituudi juures, üks tagurdab ja teine kiidab: "Aitab küll, nii on umbe hää!"

Naeratad omaette, selle ilusa võrokeelse lausejupi peale, mille teine pool peegeldab üsna täpselt ka Su enda tundeid just siin ja praegu.

Kaks kaugemal ujuvat luike veavad peegelsiledale järvele kaks paralleelset virvendavat jutti. Kaks veepiiril chillivat kajakat tõusevad pärast väikest mõttepausi lendu, nad lendavad madalal vee kohal ja nende peegeldused lendavad allpool nendega koos, kuni nad veepinnal jälle kokku saavad.

Sa ei suuda vastu panna kiusatusele minna ja sõrmed korraks vette pista, nojah, ujuma veel just ei läheks, aga rõõm jäävabast järvest on ikkagi suur.

Õhk on värske ja karge, kerge vihjega saabuvale soojusele ja linnud laulavad kõrvulukustavalt. Ja ehkki on veel üsna hommik, jätkub omajagu neid, kes on ka randa ja parki tulnud ning hetkeks peatunud, et seda kõike nautida. Ühelt pingilt tõuseb just kena tüdruk, teisel pingil kaugemal on kolmel härrasmehel selgelt pidu.

Selline hommik. :)

No comments:

Post a Comment