16.2.16

Jasmiinilõhnalised ööd

Õues valitsev hallus, niiskus ja jahedus soosivad lugemist ja pikutamist, nii et olengi rohkesti laiselnud, igasugused head asjad kaisus. :)

Sagan ja Houellebecq olid huvitavad ja Hemingway viimane teos, "Eedeni aed" meeldis mulle vähemalt sama palju - kui mitte rohkemgi - kui tema esimene, suurepärane "Ja päike tõuseb" (muide - valdavalt kuidagi väga Prantsusmaa-keskne repertuaar on olnud, enamiku raamatute tegevuskohaks Pariis ja Lõuna-Prantsusmaa või mõlemad).

Aga üleeile öösel lõpetasin Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunud "Jasmiinilõhnalised ööd" Julia Gregsonilt, jäi juhuslikult ette ja... see oli lihtsalt lummav. Põhjuseid, miks see mulle nii väga meeldis, ei ole muidugi raske leida - naispeategelaseks suure sisemise põlemisega särav loominguline brünett (laulja), meespeategelaseks (hävitus)lendur, ilus armastuslugu, taustaks jasmiinilõhn ja elavad kirjeldused, mille peale hakkas kohe film peas jooksma.

Allpool olevad tsitaadid, mis mind eriti puudutasid, on peategelaste Saba ja Domi vestlustest, kus nad räägivad tundest, mida laulmine ja lendamine nendes tekitavad; Domi emast, kes loobus muusikast; Saba lauluõpetajast, kes jätkas raskuste kiuste.

""Alguses on paanika, eriti täna õhtul. Me tulime nii hilja ja see oli meie esimene korralik kontsert, ning kõik need mehed ootasid, ja siis pidi üks sitikas äärepealt mulle suhu lendama, ja siis kõlas muusika äkki nii imelikult, klaver oli veidi häälest ära, aga siis... ma ei tea. Ühel hetkel, kui laulsin "All The Things You Are"... nojah, raske kirjeldada, kui hea tunne see on, nagu voogaks laine sinust läbi."
Saba oli loobunud katsest kirjeldada laulmist kui rasket tööd: tegelikult oli asi nii, et ta nautis esinemise igat hetke, tunnet, et ta aitab sõja võitmisele kaasa ja et tal lubatakse teha tööna seda, mida ta on nii kaua harjutanud, et ta võib elada kaugel kodumaast, teha hästi seda, mida talle meeldis üle kõige teha - see oli nii hea tunne."

""Sel hetkel tunned end täiuslikuna, nagu ei puuduks midagi. Kas see kõlab sinu meelest pööraselt?"
"Ei." Noormees võttis lonksu veini. "See on lendamise tunne.""

""Tundub peaaegu, nagu voolaks igaühe elus jõgi, ütleme - nagu Niilus." Noormehe silmad kiiskasid, kui ta seda teemat arendas. "Jõgi, mis annab sulle sinu erilise elu. Sa ehitad sellele tammi ja hukutad enda.""

""Olgu siis," ütles ta. "Ainult üks: lendamine. Tead küll, mida sa ennist rääkisid, et tunned end kõige rohkem iseendana siis, kui laulad. Nii tunnen mina end lennates. Vabana.""

""Kumbki pole jalgadega maa peal."
"Gravitatsiooni eirajad," sõnas Dom. "Noh, see on alati riskantne. Jumal küll!""

""Ta on ka sufismi pooldaja; seda kõike selgitas ta mulle kõigepealt, ta ütles, et on väga tähtis, et ma sellest aru saaksin, sest igaühel on oma laul: see on nagu Jumala sõnum, mis on mõeldud otse sulle, ja osa laulja tööst on oma laulu leidmine.""

No comments:

Post a Comment