Ilus hetk

Kunagi ma unistasin sellisest olukorrast, et mõni kirjastaja tuleks ja telliks mult raamatu - niiviisi, nagu ma olin raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Aga mu esimesed raamatud sündisid natuke teistsuguse mustri järgi.

Aga nüüd, nädalake tagasi, kontakteerus minuga üks kirjastaja ja küsis, ega mul juhtumisi mõnda käsikirja sahtlis ei vedele. Et ta kandideeriks kirjastama.

Dreams really do come true.

Aga mis ma siis nüüd teen? Sest vedeleb küll üks, aga see nõuaks omajagu tööd ja ma pole päriselt otsustanud, kas ma ikka tahan kirjutada veel ühe romaani keerulistest suhetest...

“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis ta mu järel vette astudes. “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“
„Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsisin ülbelt vastu. Mida ta endast õige mõtles, et tuli mulle sellist juttu ajama?
Ta turtsatas.
Astusin sügavamale vette, põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Ta oli paari kiire sammuga must ees, pööras ümber ja suudles mind ootamatult, tugevalt ja kirglikult.
„Sa ei tohi nii teha!“ vahtisin teda vihaselt, kui olin end lahti rebinud.
„Arvad?“ naeris ta ja suudles mind uuesti.
Rsk. See oli hea. Ja päike tõusis, taevas õhetas kahvaturoosalt, meri oli õrnsinine ning jahe soolane vesi voogas meie alasti kehade ja päikese vahel tüünelt nagu samet. See osa minust, mis hoidis mul pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ma olin end peaaegu pildituks joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.