7 kohvikut päevas

Ülikoolis käimise ajal külastasin ükskord Tartus ühe päeva jooksul seitset kohvikut, eile Viljandis õnnestus seda rekordit korrata ja õhtul ka kaks kõrtsi lisada. :) 

Alguse sai see detsembrikuine väljasõit plaanist korraldada vabakutseliste loojate ja väikeettevõtjate jõulupidu (sest muidu olnuks nagu seal anekdoodis, kus mees tuleb koju, näeb naist üksi diivanil šampanjat joomas, küsib, mis üksi joomine see olgu, ja saab vastuseks, et ära sega, mul on ettevõtte jõulupidu).

Jõudsime Viljandisse kella 10ks hommikul ning siis oli vaja loomulikult kohvi ja hommikusööki. Avamisaegadest lähtuvalt olid valikud piiratud ja esimeseks osutus Kodukohvik. Mulle meeldib, et seal on õdus atmosfäär, pehmeid lambanahkadega polsterdatud toole, kvaliteetsed kohvijoogid, saiakesed ja muid põnevaid hommikusöögivalikuid ka.

Kell 12 läks valik laiemaks, nii et pärast väikest jalutuskäiku lossimägedes oli järgmine Aida kohvik, mille juures mulle meeldib, et see on suhteliselt kõrgel, lossimägede ja järvevaatega ning mugavate tugitoolide-diivanitega. 

Järgmine peatus oli Schloss Fellini raamatukohvikus Novell, mille puhul meeldib mulle muidugi nimi, suured päevavalgust sisse laskvad klaaspinnad ning jällegi diivanite-tugitoolide olemasolu ja asukoht künkanõlval, mis pakub kauneid avaraid vaateid.

Seejärel oli järg mu esimese Viljandi armastuse ehk siis kohvik Fellini käes, mis on lihtsalt nii armas ja äratab palju sooje mälestusi. Lisaks suurepärane menüü ja Michelini äramärkimine. Kõigis seni mainitud kohvikutes on ka ahvatlev koogilett, meeldiv teenindus ning väga loomasõbralikud olid kõik ka - vett toodi koerale igal pool ja Fellinis koeramaiuseid ka. Jõulutuledega ehitud kuused lisasid jõulumeeleolu.

Nunnust Rohelise Maja kohvikust tulid seekord vaid mõned saiakesed kaasa, suvel seal käies olen enamasti nende kenas sisehoovis istunud.

Vahepeal saime oma toa ja tõmbasime veidi hinge ning seejärel tuli hiline lõuna kõrgete reitingutega Gruusia kööki pakkuvas Maranis. Olid seal alles portsud! Aga toit ja teenindus tõesti head ning atmosfäär meenutas ka üsna ehedalt Gruusiat.

Õhtuse Bodega veiniresto külastuse lükkasime osaliselt selle söömaaja mõjul hilisemaks ning kuna meil oli vaja pärast veel ikkagi raamatubaari Romaan tantsuõhtule ja Konservatooriumisse metalbände kuulama ka jõuda, jäi see - meeldivalt tuttavate nägude rohke - külastus natuke liiga lühikeseks, tahaks kunagi korrata. Aga jällegi väga ilus koht idüllilise Viljandi vanalinna punastest tellistest majas, põnev menüü ja lai veinivalik.

Hakkasin pärast mõtlema, kas ma olen varem üldse sügistalvises Viljandis aega veetnud? Kunagi kooli ajal käisime rongiga Ugalas teatris, seda mäletan ähmaselt... Aga kuna Viljandis enne Schloss Fellinit ju vist spaad polnudki, siis pole väljaspool suve ja folki vist väga põhjust olnud sinna minna? Igatahes oli seekord väga tore, Viljandi 2025 lendas kohe parimate tööjõulupidude edetabeli tippu. :)

Soe november

Tahtsin kirjutada, et november algas hoogsa Halloweeni-peoga, aga see oli õigupoolest ju veel 31. oktoobri õhtu. :) Aga Halloweeni stiilipidu ansambliga Respekt (ja Diana Klasi spontaanse hingestatud etteastega) Puiga rahvamajas oli tõesti värvikas. Kostüümid, aksessuaarid, soengud ja maalingud olid muljetavaldavad (nägin mardisante, ingleid, kuradikesi, nunnasid hoos jne). Me jõudsime kohale hetk enne seda, kui bänd kell 21 alustas ja tantsupõrand täitus sekunditega... Lõuna-Eestis ikka osatakse pidutseda. Pärast läksime veel Club Tartusse ka.

Kandles avati kolm näitust (Ruudu Rahumaru imeliste joonistustega "Ma ei jäta ennast üksinda", Janika Solmanni taimetrükitehnikas "Mälukihid" ja Diana Vene unenäoline maalinäitus "Müstiline sümfoonia"). Uma Meki suurlaadast kirjutasin Postimehe kolumnis ja jäin saagiga väga rahule - Ilumäe talu kollased peedid, Mooska suitsusaunaliha, Urvaste mesi ja Uue-Saaluse Veinitalu vermut nr 9, kodupoest ostsin juurde Paadi Pagari leiba ja Andri-Peedo kitsejuustu (Nopri juuste on õnneks kodupoes lai valik, Metsavenna talu tuhatriibuga juust jäi laadalt natuke kripeldama).

Isadepäeva ja meestepäeva tähistasime koos, kui olin Tallinna tagasi jõudnud, aga enne oli veel imetore "Tartu puitarhitektuuri" raamatuesitlus Taavi Petersoni muusikaga Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning hilisem elegantne ja lõbus šampanjajoomine & õhtusöök Antoniuses.

Tallinnas käisin siidimaalikursusel (ja mulle nii meeldis!) ning PoCos (minu jaoks seni avastamata värvikirev pärl Rotermanni kvartalis - ainus popkunstile keskendunud muuseum Berliinist ida pool). PÖFFile jõudsin ainult Sõprusse Rumeenia linateost "Pelgupaik" vaatama, mis oli... nagu Eesti film. :) Aga PÖFFi afterpartyl ja parklareivil käisin õnneks ka. Teine novembri filmielamus, tõsielusündmustel põhinev "Maailma rikkaim naine" oli märksa lustakam. 

Novembri viimasesse nädalasse lisas nii palju elevust Visit South Estonia jõulufilm "Väikesed linnad, suured armastuslood" ja lõunaeestlaste reaktsioonid sellele, kolmetunnisel rongisõidul tagasi lõunasse valmis ka minu Lõuna-Eesti jõulufilm, realistlikum versioon.

Kaks kallist novembri sünnipäevalast tähistasid mõlemad oma erilisi numbreid lausa kahe peoga, ma jõudsin kõikidele ning nautisin neid väga. Ühte hommikut Suures Munas, lõunat Horisondis, õhtut Veinos ja külluslikku brunchi Pärises ka. Hinges on soe... sisemisest tulest ja inimestest, kes on mu ümber.

Ameeriklased tähistavad täna tänupüha, nii et on ehk ka sobiv hetk öelda, et ma olen kõigele muule lisaks nii tänulik nende kahe nädala eest, mis ma novembri alguses Võrus veetsin (ehkki ega Tallinna nädalad alla ei jäänud) - see oli nagu puhkus ja retriit iseendaga. Jalutuskäigud järve ääres ja kaminatulle vahtimine, kirjutamine-lugemine, vahele lemmikkohvikuid ja Kubija spaas ulpimist, südantsoojendavaid vestlusi ja natuke romantikat... 

Mulle sobib selline sume, soe, mahe, pehme november hästi, mida kuu alguses Võrus ja siis kadripäevani Tallinnas nautisin - säravrohelise muruga, uduhallidele varjunditele lisaks. Tallinnas on kuuldavasti siiani nii, Võrus nüüd paksu pehme lumega talv, aga kohe on 1. advent, nii et... jõulumeeleolu alga!

Mõtlen Pädastest...

Ma olen mõelnud sel nädalal väga palju Imrest ja Pädastest. Kurbusega nende teekondade ootamatu ja liiga varajase lõpu pärast. Suure tänutundega isiklike ilusate hetkede eest nende seltsis. 

Imrega me olime pigem teretuttavad. Kui kohtusime, rääkisime enamasti Muhust ja Pädastest.

Pädastet tundsin ma kauem. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui ma oma Muhu suvedel eelmisel sajandil esimesi kordi toona veel räämas mõisahoone juurde sattusin. Mitte liiga tihti, sest minu juured on saare teises otsas, Muhu maalinna lähedal.

Kui ma olin umbes 17-18, siis… Paar aastat varem olime sõbrannaga suvel Viru tänaval lillepoekeses töötanud ning ühe kõrvalboksi lillemüüja (kelle kohta räägiti, et tal on üleloomulikud võimed) mulle päevalille pealt ennustanud, et ma leian mehe, kellega kõigepealt elan lossis ja siis välismaal (täpne sõnastus võis varieeruda, võib-olla oli juttu ka abiellumisest). Ta ennustas mu sõbrannale ka ja tal läks aastate jooksul kõik täpselt nii, nagu too naine ütles! Igatahes, kui ma siis 17-18aastasena suvel Pädastesse sattusin, avastasin ma äkki, et oot, see on ju täitsa sobiva suurusega merevaatega loss! Selle võtakski.

Mul oli põhikoolis olnud väga särav saksa keele õpetajast klassijuhataja, kes vedas meid klassiekskursioonidel järjepidevalt põhjaranniku ja ka kaugemaid mõisaid vaatama, nii et ma teadsin juba, et enamik Eesti losse on suuremad, aga mulle ei meeldinud juba siis liiga suured majad. Pädaste tundus täpselt paraja suurusega, väike ja armas. :)

Imre oli siis juba mõisa ära ostnud ja oma hilisteismelise uljuses avaldasin ma arvamust (teda veel isiklikult tundmata), et ma võin ju siis temaga abielluda. Mu hõimlane, kes oli Muhus palju aastaid lasteaiakasvatajana töötanud, ka sel ajal, kui Imre laps oli, ütles kohe elutargalt, et see plaan jääb sul küll katki. :)

Ega ma väga ei kurvastanud, peagi kihlusin ühe armsa Saaremaa noormehega ja siis panin plehku, sest avastasin, et ei taha üldse väga abielluda. :)

Pädaste mõisa juures jalutamas käimine jäi veel paljudeks aastateks me suviseks traditsiooniks, mind lubati alati tasuta sisse ka siis, kui juba tõkkepuud ees olid ja vahepeal vist ka piletiraha küsiti. 2009. aastal sain Estonian Airi pardaajakirja juhina kutse kaunile lõunasöögile, kui Pädaste sai esimese hotellina väljaspool Tallinna viis tärni, see oli meeldejääv sündmus. Siis ma tutvusingi Imrega ka.

Hiljem sattusin Pädastesse romantilistele väljasõitudele. Esimesel korral ööbisime pärast fantastilist klaverimuusikaga õhtusööki ühes vanasse tõllakuuri ehitatud tubadest ning tookord tehtud šampanjaklaaside ja Muhu tikandiga foto oli pikalt mu FB kaanepilt, sest pidasin seda üheks oma senise elu õnnelikumatest hetkedest. Praegu taipasin, et ka praegune kaanepilt on sealt! 

Pärast Võrru kolimist ja seal oma tulevase abikaasaga tutvumist tuli neid väljasõite veel, sest Muhusse kippusin ma alati, temaga ööbisime aegade jooksul peamaja erinevates tubades. Lappasin seal Small Luxury Hotelsi kaunist kataloogi, kus mu tähelepanu köitis samasse ketti kuuluv San Antonio hotell Santorinil ning unistasin vaikselt, et sinna tahaks ka.

Ja lõpuks ma siis ikkagi abiellusin Võrus ja veetsin seejärel suure osa oma absoluutselt täiuslikust pulma(öö)päevast Pädaste restoranis & härrastemaja suures sviidis. Ja pulma-aastapäeva tähistasime kaks aastat hiljem San Antonio hotellis Santorinil… kus ma lappasin SLH kataloogi ja leidsin sealt armsa koduse Pädaste. Ring sai täis?! 

Aitäh, Imre, Martin ja kõik teised, tänu kellele ma sain seda maagiat kogeda! Ma olen nii tänulik ning Pädastel ja nendel hetkedel on mu südames eriline koht. 

Oktoobrikuld

Kool sai septembriga läbi ja oktoobri esimese päikeseloojangu ajal jõudsin Võrru, kus mul oli üle mitme kuu äkki taas superhea olla. Sügis ongi muidugi Võrus eriti kaunis ja teeb mind nostalgiliseks ka - üheksa aastat tagasi kuskil septembri-oktoobri piirimail ma siia kolisin... Igatahes nautisin piiritult oma hommikukohvikohtumisi Katariina kohvikus kuldsete lehtedega kaetud allee servas ja õhtuseid lummavaid päikeseloojanguid peegelsileda järve ääres.

Tartus käisin reedel TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil pealkirjaga "Ühiskonna probleeme (j)uurides" - kojujõudmise tunne oli, ehkki vahepeal natuke BFMis õppida ka hea vaheldus.

Laupäevane Oktoobrifest Mooste Folgikojas oli väga lustakas pidu, Võru ja Tallinna rahvast palju. See hetk oli naljakas, kui üks uus sõber mu juhuslikult vanade tuttavate lauda viis... pani kohe mõtlema selle peale, kuidas me ikka teatud inimestega kokku magnetiseerume. 

Proua K(adedus) jõudis meestele muidugi kõrva susiseda, et "ta paneb kõik blogisse", kuni ma tantsupõrandal lõbusalt aega veetsin... Naerma ajas, aga faktitäpsuse huvides siiski ütlen: kullakesed, kui ma KÕIK blogisse paneksin, siis oleks siin Elu24 meets Kroonika meets Äripäeva Rikaste TOP meets mõjukate edetabel, mitte see rahulik mõne tuhande lugejaga nurgake, kus ma oma pidudes ja reisides, filmi-muusika-kunsti- ja raamatuelamustes, kohviku- ja spaakülastustes juba palju aastaid vaikselt järge püüan pidada ning mis mulle just sellisena väga meeldib. :) 

Ikkagi oli väga tore õhtu, suurimat rõõmu tegigi mulle tantsupõrandal veedetud aeg, üks 10+ aastat noorem tantsupartner keerutas mind eriti hoogsalt. Bussisõit võrukatega mitteametlikule afterpartyle Club Tartus oli peaaegu sama lõbus kui põhipidu... ja napilt läks, et Triinu baari ei sattunud. :)

Paari Tallinna päeva mahtus armsaid kohtumisi ja üks absoluutselt suurepärane õhtusöök austrite & šampanjaga uues Nomade restos. Seejärel lendasin Kreetale, millest kirjutasin eraldi postituse. Reisijärgsel nädalavahetusel ei toimunud Võrus suurt midagi põnevat peale pühapäevaõhtuste valimispidude. Nautisin looduse ilu ja Jan Tammiku imelisi maale Nammis, tegin kaminasse tuld ja tundsin lihtsalt olemisest rõõmu. Rõuge raamatuklubile käisin esinemas, see oli väga südantsoojendav kohtumine ja nad külvasid mu veel kingitustega ka üle, rõõm ja tänutunne!

Tallinna ei raatsinud selle ilu keskelt üldse sõita, aga kvaliteetaeg perega oli tore. Tallinn Fashion Weekile jõudsin reede õhtul viimaseks moeetenduseks, Kristina Viirpalu show & afterparty olid mõlemad tasemel. "Uus raha" kinos ka hea. Võrumaa muuseumis avanes kuu lõpus veel Mara Ljutjuki maalinäitus, see samuti.

Postimehe kolumnis kirjutasin valimistest - see oli huvitav infokild, et rahvusvahelised teadusuuringud on tõestanud, et mida rohkem naisi riiki valitseb, seda väiksem on korruptsioon riigis ja paremini kasvab riigi majandus, ning et ka ettevõtetel, mille juhatuses on rohkem naisi, kasvab tootlikkus ja kasum.

Oktoobrikuine Kreeta

Küsi ja Sulle antakse - kirjutasin siin millalgi, et oleksin tahtnud veel suve ja pikemat jääkohvide hooaega, seda kõike ma siis kohe saingi. 

Mu esimene unustamatu Kreeta reis 2017. aastal kallimaga oli samuti oktoobrikuus, aga siis mul polnud veel võrdlusmomenti. Mu värske viimase hetke reis oli neljas ning nüüd sain aru, et võrreldes 2022. sügise põikega Santorinilt Kreetale & 2024. aasta unelmate septembripuhkusega oli seekord hooaja lõpule omaselt vaiksem ja õhtud ka juba jahedamad. Lisaks jäin haigeks, nii et pidutsesin ja kahjuks ka ujusin vähem, aga mõnusalt soe oli ikka ja õnneks vedas 100% päikeseliste päevadega ka.

Kiidan jälle Estravelit, kelle kaudu reisi ostes sujus kõik kiirelt, mugavalt, meeldivalt, professionaalselt. Teadsin taas üsna täpselt, kus kandis peatuda tahan, seda ma ka sain, nii et nautisin seitset hommikut oma imelise vaatega lõunapoolseimas lemmikkohvikus. Kuna esimesel hommikul polnud see veel avatud, siis proovisin enne ühte teist ka... ei vaade ega jääkohv polnud loodetud headuses, aga nojah, võib ju vahel proovida uusi asju, kas või selleks, et teada saada, kui täiuslik on see, mida juba armastad. :) 

Kirjutasin, lugesin, jalutasin, pildistasin, šoppasin mõõdukalt (sest mul oli meeles, et kummaski kodus ei taha kleidid enam kappi ära mahtuda) ja nautisin hõrku Kreeka kööki (tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud kalmaarid, retsina, raki jne). Päris palju lihtsalt istusin või lesisin ja vaatasin merd, hotelli katuseterrassil basseini ääres päevitasin vahepeal endale kuldse jume ka. 

Oli rahulikus taktis puhkus, aga ju mul oli siis sellist lihtsalt olemist vaja pärast intensiivset septembrit. Ühtlasi tegin endale mõttes pai, et olen haigestumise tõttu mõnest reisist oma elus ka loobunud - seekord oli sihtkoht ja seltskond selline, et mul oli kõigest hoolimata seal hea olla, apteegist sai põnevat Kreeka köharohtu ka (sisaldas mett ja alteed (marshmallow root)). Eestis oleksin lihtsalt aknast halli taevast vaadanud, aga üldiselt on muidugi sellises olukorras oma voodi parim paik, kus olla.

Ma olen kunagi kuskil kirjutanud, et õnn on see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla koju - Kreeka läbipaistev türkiissiniselt sillerdav meri ja muud värvid olid imekaunid, aga koju jõudes tegi Võru kuldses lehesajus pargis koeraga uitamine ja peegelsileda järve ääres lummavate päikeseloojangute nautimine mind sama õnnelikuks.

Spaablogi: Telegraaf & Ring

Ma olen päris hästi suutnud seda "kord kuus spaasse" rütmi hoida, ainult juulis-augustis tegin pausi, kuna siis oli järvedes-meres ka mõnus ujuda. Kuna enamasti käin mööda kauaaegseid lemmikuid (Võrus Kubija spaas, Tallinnas erinevates), siis spaablogi postituste sagedus on, nagu on. Aga paar uut olen siiski skoorinud: eelmise aasta lõpus enne jõule naudisklesin Telegraafis ja juunis käisin koos väikese sugulasega Ringi avastamas.

Telegraaf Spa osutus muidugi täpselt minu maitsele vastavaks kohaks: vaikne oaas suurte klaaspindade, rahustavate vaadete, ilusa basseini ja mullivanni ning paari saunaga. Rahvast oli vähe ja atmosfäär mõnusalt lõõgastav, sain rahulikult leili- ja aurusauna nautida, 3x10 meetri pikkuses basseinis mõned tõmbed ujuda ja mullivannis liguneda. Kuna Tallinna kesklinn oli samal ajal ummikuid ja kaubanduskeskused viimaseid jõuluoste tegevaid inimesi täis, oli kontrast eriti tuntav ja sealne rahu vaimustav. 

Riietusruum on meestel ja naistel ühine, eraldi lukustatavate kabiinidega rõivastumiseks, aga ühel mehel oli see vist meelest läinud, nii et kabiinist väljudes sattusin vastamisi alasti mehega - natuke särtsakamaid elamusi ka lõõgastumise vahele... :)

Ring spaa & saunade basseinide-mullivannide ala oli mu maitse jaoks pisut suur ja kärarikas, värskelt ujumiskursused läbinud väike sugulane nautis ringvooluga jõgedes ujumist, aga torude puudumise üle nurises - väga põnev oli kuulata, mis selle vanusegrupi jaoks spaa heaks teeb.  :)

Vaadetega on keset paneelmajade piirkonda muidugi, nagu on... Kui ma muidu eelistan suuri aknaid ja loomulikku valgust, siis siin ma pole kindel, et see oli parim lahendus.

Ilusate ja mõnusate saunade valik oli siiski muljetavaldavalt suur (kokku 10), mõned meeldisid meile mõlemale eriti, lemmikud eespool: 60C merevaigusaun, 60C kasesaun, 50C kadakasaun, 50C soola-aurusaun, 50C aurusaun, 50C hammam, 80C suitsusaun, 80C puuküttega välisaun, kuum Soome saun, natuke vähem kuum Vene saun.

Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.