Oktoobrikuld

Kool sai septembriga läbi ja oktoobri esimese päikeseloojangu ajal jõudsin Võrru, kus mul oli üle mitme kuu äkki taas superhea olla. Sügis ongi muidugi Võrus eriti kaunis ja teeb mind nostalgiliseks ka - üheksa aastat tagasi kuskil septembri-oktoobri piirimail ma siia kolisin... Igatahes nautisin piiritult oma hommikukohvikohtumisi Katariina kohvikus kuldsete lehtedega kaetud allee servas ja õhtuseid lummavaid päikeseloojanguid peegelsileda järve ääres.

Tartus käisin reedel TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil pealkirjaga "Ühiskonna probleeme (j)uurides" - kojujõudmise tunne oli, ehkki vahepeal natuke BFMis õppida ka hea vaheldus.

Laupäevane Oktoobrifest Mooste Folgikojas oli väga lustakas pidu, Võru ja Tallinna rahvast palju. See hetk oli naljakas, kui üks uus sõber mu juhuslikult vanade tuttavate lauda viis... pani kohe mõtlema selle peale, kuidas me ikka teatud inimestega kokku magnetiseerume. 

Proua K(adedus) jõudis meestele muidugi kõrva susiseda, et "ta paneb kõik blogisse", kuni ma tantsupõrandal lõbusalt aega veetsin... Naerma ajas, aga faktitäpsuse huvides siiski ütlen: kullakesed, kui ma KÕIK blogisse paneksin, siis oleks siin Elu24 meets Kroonika meets Äripäeva Rikaste TOP meets mõjukate edetabel, mitte see rahulik mõne tuhande lugejaga nurgake, kus ma oma pidudes ja reisides, filmi-muusika-kunsti- ja raamatuelamustes, kohviku- ja spaakülastustes juba palju aastaid vaikselt järge püüan pidada ning mis mulle just sellisena väga meeldib. :) 

Ikkagi oli väga tore õhtu, suurimat rõõmu tegigi mulle tantsupõrandal veedetud aeg, üks 10+ aastat noorem tantsupartner keerutas mind eriti hoogsalt. Bussisõit võrukatega mitteametlikule afterpartyle Club Tartus oli peaaegu sama lõbus kui põhipidu... ja napilt läks, et Triinu baari ei sattunud. :)

Paari Tallinna päeva mahtus armsaid kohtumisi ja üks absoluutselt suurepärane õhtusöök austrite & šampanjaga uues Nomade restos. Seejärel lendasin Kreetale, millest kirjutasin eraldi postituse. Reisijärgsel nädalavahetusel ei toimunud Võrus suurt midagi põnevat peale pühapäevaõhtuste valimispidude. Nautisin looduse ilu ja Jan Tammiku imelisi maale Nammis, tegin kaminasse tuld ja tundsin lihtsalt olemisest rõõmu. Rõuge raamatuklubile käisin esinemas, see oli väga südantsoojendav kohtumine ja nad külvasid mu veel kingitustega ka üle, rõõm ja tänutunne!

Tallinna ei raatsinud selle ilu keskelt üldse sõita, aga kvaliteetaeg perega oli tore. Tallinn Fashion Weekile jõudsin reede õhtul viimaseks moeetenduseks, Kristina Viirpalu show & afterparty olid mõlemad tasemel. "Uus raha" kinos ka hea. Võrumaa muuseumis avanes kuu lõpus veel Mara Ljutjuki maalinäitus, see samuti.

Postimehe kolumnis kirjutasin valimistest - see oli huvitav infokild, et rahvusvahelised teadusuuringud on tõestanud, et mida rohkem naisi riiki valitseb, seda väiksem on korruptsioon riigis ja paremini kasvab riigi majandus, ning et ka ettevõtetel, mille juhatuses on rohkem naisi, kasvab tootlikkus ja kasum.

Oktoobrikuine Kreeta

Küsi ja Sulle antakse - kirjutasin siin millalgi, et oleksin tahtnud veel suve ja pikemat jääkohvide hooaega, seda kõike ma siis kohe saingi. 

Mu esimene unustamatu Kreeta reis 2017. aastal kallimaga oli samuti oktoobrikuus, aga siis mul polnud veel võrdlusmomenti. Mu värske viimase hetke reis oli neljas ning nüüd sain aru, et võrreldes 2022. sügise põikega Santorinilt Kreetale & 2024. aasta unelmate septembripuhkusega oli seekord hooaja lõpule omaselt vaiksem ja õhtud ka juba jahedamad. Lisaks jäin haigeks, nii et pidutsesin ja kahjuks ka ujusin vähem, aga mõnusalt soe oli ikka ja õnneks vedas 100% päikeseliste päevadega ka.

Kiidan jälle Estravelit, kelle kaudu reisi ostes sujus kõik kiirelt, mugavalt, meeldivalt, professionaalselt. Teadsin taas üsna täpselt, kus kandis peatuda tahan, seda ma ka sain, nii et nautisin seitset hommikut oma imelise vaatega lõunapoolseimas lemmikkohvikus. Kuna esimesel hommikul polnud see veel avatud, siis proovisin enne ühte teist ka... ei vaade ega jääkohv polnud loodetud headuses, aga nojah, võib ju vahel proovida uusi asju, kas või selleks, et teada saada, kui täiuslik on see, mida juba armastad. :) 

Kirjutasin, lugesin, jalutasin, pildistasin, šoppasin mõõdukalt (sest mul oli meeles, et kummaski kodus ei taha kleidid enam kappi ära mahtuda) ja nautisin hõrku Kreeka kööki (tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud kalmaarid, retsina, raki jne). Päris palju lihtsalt istusin või lesisin ja vaatasin merd, hotelli katuseterrassil basseini ääres päevitasin vahepeal endale kuldse jume ka. 

Oli rahulikus taktis puhkus, aga ju mul oli siis sellist lihtsalt olemist vaja pärast intensiivset septembrit. Ühtlasi tegin endale mõttes pai, et olen haigestumise tõttu mõnest reisist oma elus ka loobunud - seekord oli sihtkoht ja seltskond selline, et mul oli kõigest hoolimata seal hea olla, apteegist sai põnevat Kreeka köharohtu ka (sisaldas mett ja alteed (marshmallow root)). Eestis oleksin lihtsalt aknast halli taevast vaadanud, aga üldiselt on muidugi sellises olukorras oma voodi parim paik, kus olla.

Ma olen kunagi kuskil kirjutanud, et õnn on see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla koju - Kreeka läbipaistev türkiissiniselt sillerdav meri ja muud värvid olid imekaunid, aga koju jõudes tegi Võru kuldses lehesajus pargis koeraga uitamine ja peegelsileda järve ääres lummavate päikeseloojangute nautimine mind sama õnnelikuks.

Spaablogi: Telegraaf & Ring

Ma olen päris hästi suutnud seda "kord kuus spaasse" rütmi hoida, ainult juulis-augustis tegin pausi, kuna siis oli järvedes-meres ka mõnus ujuda. Kuna enamasti käin mööda kauaaegseid lemmikuid (Võrus Kubija spaas, Tallinnas erinevates), siis spaablogi postituste sagedus on, nagu on. Aga paar uut olen siiski skoorinud: eelmise aasta lõpus enne jõule naudisklesin Telegraafis ja juunis käisin koos väikese sugulasega Ringi avastamas.

Telegraaf Spa osutus muidugi täpselt minu maitsele vastavaks kohaks: vaikne oaas suurte klaaspindade, rahustavate vaadete, ilusa basseini ja mullivanni ning paari saunaga. Rahvast oli vähe ja atmosfäär mõnusalt lõõgastav, sain rahulikult leili- ja aurusauna nautida, 3x10 meetri pikkuses basseinis mõned tõmbed ujuda ja mullivannis liguneda. Kuna Tallinna kesklinn oli samal ajal ummikuid ja kaubanduskeskused viimaseid jõuluoste tegevaid inimesi täis, oli kontrast eriti tuntav ja sealne rahu vaimustav. 

Riietusruum on meestel ja naistel ühine, eraldi lukustatavate kabiinidega rõivastumiseks, aga ühel mehel oli see vist meelest läinud, nii et kabiinist väljudes sattusin vastamisi alasti mehega - natuke särtsakamaid elamusi ka lõõgastumise vahele... :)

Ring spaa & saunade basseinide-mullivannide ala oli mu maitse jaoks pisut suur ja kärarikas, värskelt ujumiskursused läbinud väike sugulane nautis ringvooluga jõgedes ujumist, aga torude puudumise üle nurises - väga põnev oli kuulata, mis selle vanusegrupi jaoks spaa heaks teeb.  :)

Vaadetega on keset paneelmajade piirkonda muidugi, nagu on... Kui ma muidu eelistan suuri aknaid ja loomulikku valgust, siis siin ma pole kindel, et see oli parim lahendus.

Ilusate ja mõnusate saunade valik oli siiski muljetavaldavalt suur (kokku 10), mõned meeldisid meile mõlemale eriti, lemmikud eespool: 60C merevaigusaun, 60C kasesaun, 50C kadakasaun, 50C soola-aurusaun, 50C aurusaun, 50C hammam, 80C suitsusaun, 80C puuküttega välisaun, kuum Soome saun, natuke vähem kuum Vene saun.

Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.

10 aastat vabadust

Augusti lõpus sai kümme aastat sellest, kui ma lahkusin Postimehe laupäevalisa juhi kohalt, mis oli minu viimane töökoht, kus ma (umbes neljal päeval nädalas) toimetuses kohal käisin. Tol ammusel ajal polnud kodukontor ega paindliku graafikuga kaugtöö nii tavalised ega levinud nähtused, aga töö ajakirjanduses pakkus õnneks juba siis suuremat vabadust ja mänguruumi.

Aga et siis need kümme aastat. Mult on palju küsitud, kas igav ei ole hakanud. Ühelt poolt ei ole mul pärast lugema õppimist tõesti igav hakanud, vähemalt mitte siis, kui mõni raamat käeulatuses on  - maailmas leidub igal juhul rohkem põnevaid tekste kui inimene ühe elu jooksul läbi lugeda jõuab. Teiselt poolt... eks eriti Eestimaa tubaseid tegevusi soosivatel aastaaegadel olen ma aeg-ajalt ikkagi võtnud vahelduse mõttes vastu pakkumisi eri ajakirjandusväljaannete toimetajaid asendada või muudes põnevates projektides osaleda. Viimaste hulka loen ma ka Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri õppeainete sooritamise kahe aastaga ja Kaneelimaja renoveerimisteekonna.

24 sügist erinevates koolides alustanuna on tulnud sageli just suve lõpus ja septembrikuus võidelda kiusatusega kuskile õppima minna või mingeid lisaprojekte võtta. Sel aastal ka, aga mulle tundub, et ma leidsin seekord päris geniaalse lahenduse - BFM ehk Balti Filmi- ja Meediakool on üks neid maju, mis on mind alati pisut ahvatlenud, nüüd õpin seal septembri lõpuni videomontaaži. Väga hea pikkusega kooliaasta mu meelest! :) Sõbra Nullist Turunduskooli sotsiaalmeedia meistriklassi kuulan ka, nii et korralik koolilapse september.

Aga jah, viimasel ajal on vahel siiski tunne, et... ehk ma tahaksin oma head haridust, silmaringi, oskusi ja võimeid kuskil veel rakendada?! Rohkem Tallinnas olemine soodustab seda tunnet kindlasti ka, siin on kõik nii tegusad. Võrus oli kuidagi loomulikum oma koeraga Hunteri kummikutes looduses uidata, selline kerge maa-aadli vibe. :) Paindliku graafiku ja asukohavabaduse usku olen ma muidugi ikka ning võimalikud projektid võiksid muidu ka silmad särama panna - olla endale ja teistele kasulikud, inspireerivad, harivad, lõbustavad, muidu ägedad, sobida mu väärtustega... 

See on jätkuvalt puhas rõõm, et ma olen kirjanik & kolumnist ehk siis see, kelleks ma olen alati tahtnud saada (lapsepõlveunistuste seas olid ühe vanalinnapäevade moeetenduse mõjul ka mannekeeniks ja Muhu suvedest inspireerituna taluperenaiseks saamine, mõlemast olen ampse proovinud, modellitöö on tore, aga pärast juba mainitud majarenoveerimist olen pigem siiski tänulik, et mul seitsme laguneva kõrvalhoonega talu pole). Mu elus on praegu ainult asjad ja inimesed, mis ja kes on mu enda valitud, loodud, väärtustega kooskõlas ja mulle meeldivad. Ma usun, et see on hea koht, kust midagi luua. Koogile kirsse lisada.

Kõigile nendele väga tähtsatele ja kõrgel positsioonil meestele, kes on mulle helistanud ja mind oma erakonna nimekirjas kohalikel valimistel kandideerima meelitanud, olen ma siiski eitavalt vastanud. Tark õpib teiste kogemusest ja mulle tundub, et mulle sobib ikkagi kõige paremini neutraalse jutustaja ja kirjutaja positsioon. Aga ma olen loomulikult väga meelitatud ja tänan südamest! 

Aeglases taktis august

 Ma olen südamest tänulik selle ilusa augusti ja kogu oma imelise suve eest! Et nendesse kolme kuusse mahtus neli Pärnut ja neli isaisade maakodu külastust. Et ma jõudsin ikka Muhusse ja Saaremaale emaemade juurte juurde ka. Et ma kuulasin ennast ja tegin asju omas rütmis; et see kõik oli suurem nauding, kui ma oleksin julgenud loota. 

Augustit alustasin pärast juuli festivalimöllu rahulikuma nädalavahetusega maal... aga selle tasakaalustamiseks viis elu mind siis teisipäeval Pärnusse õhtust sööma, kus ma ostsin Siluetist endale veel ühe MÖMi portselanprossi (kisub sõltuvuseks), avastasin Röömule lisaks uusi kohvikuid-restosid ning naersin mõõdutundetult palju. 

Muhu ja Saaremaa nädalavahetust alustasin Lõunaranna sadama Kala resto & baaris, mis mulle juba eelmisel suvel väga meeldis. Oli jätkuvalt suurepärane, võtsin jääkohvi kõrvale säinaäkise Muhu leival, lisaks saabus mu lauda põnevaid üllatuskülalisi, kellega sai arutleda, kas ja kumb on sensuaalsema alatooniga väljend, kas "ringi kepsutama" või "sekeldustesse sattuma". :)

Magustoitu sõin juba päikeselises Kuressaares Gospa terrassil, šokolaadikook oli sama suussulav kui 18 aastat tagasi. Seejärel võttis kaptenihärra kirjanikupreili oma hoole alla (kui pärast 25 aastat abielu tähistatakse hõbepulmi, siis kas 25 aastat sõprust on hõbesõprus?), käisime Muratsi sadamas Mari Jürjensi kontserdil (Kuressaare merepäevade raames) ning pärast Hafenis praelestade & klaasi cremanti kõrvale päikeseloojangut nautimas. Laupäevahommikune Böns oli peaaegu et pisut liiga rahvarohke, aga sain siiski oma hõrgu kaneelisaia ja jääkohvi. Pärast pikka mõnusat jalutuskäiku ümber lossi ja Albert Uustulndi 100. sünniaastpäevale pühendatud mereajaloo konverentsi tundsin, et olen Kuressaarest kõik saanud, mida tahtsin, Muhu ootas.

Mu kohvikute-restode armastus lõi seal eredalt välja, jõudsin ära proovida nii uue JJA Liival, nostalgitseda Bottengarnis Koguvas ning nentida, et mu süda kuulub (lisaks Kala restole Lõunarannas ja Pädastele seal lähedal) Liival siiski Muhu toidutänavale - sõbrad võtsid Meite Napolist pitsa, ma Island Burgerist jätkuvalt ülimaitsva burksi. Lisaks andsin endale järeleaitamistunde Muhu geograafias, keerasin paarile teele, mis panid endalt küsima, kas ma üldse olin neid kunagi varem sõitnud. Õhtuujumine Tillunires (väga kena ujumiskoht on sinna tehtud!) ja hilisem jalutuskäik mu lapsepõlveradadel maalinna ümber tegid hingele head ning natuke oli tunne nagu Alice'il Imedemaal - vahepeal lippas me ees külatänaval jänes ja näitas teed suure hõbeaarde leiukoha juurde uduvines kastesel heinamaal...

Tallinnas mahtus nädala sisse šampanjat ja õhtusööke LaBoccas ja La Cucinas, Apollo Plaza avapidu ja R14 terrassichill, pikki lummavate vaadetega päikeseloojangujalutuskäike Noblessnerist Kalaranda. 

Nädalavahetus viis Pärnu kirjandusfestivalile Koidula pargis ja teistele lemmikradadele - Siluett, Pastoraat, Rööm, Mon Ami, Varjupaik (kus esines SkaMeika), veel kord Koidula park (kus esinesid Kosmikud), Düün - ja selle suve uude hittkohta Villa14sse jõudsin ka lõpuks (ma loodan, et kohtun sealsest aiast leitud Taco Mani tacodega kunagi kuskil veel).

Taasiseseisvumispäeval oli võimas isapoolse suguvõsa kokkutulek esivanemate talu kuursaalis, kohe pärast seda mu augustikuu ainsad neli päeva Võrus, linna 241. sünnipäeval. Reedel oli Jääääre kontsert Kreutzwaldi muuseumi õuel ja pika laua pidu koos ansambliga Regatt Kandle aias, laupäeval Võru pärimustantsu festival, toidutänav, Smilersi staadionikontsert ja Hea Story Playas (üks liiga vähestest elava muusikaga õhtutest sel suvel Võru rannabaaris). Kallite naistega oli tore, aga ilm jälle kohutavalt külm, kasuka & saabastega pidin peole minema. :)

Kinos vaatasin "Materialiste" (ootasin midagi lõbusamat ja tempokamat, oli aeglane ja mõtlik, aga siiski head näitlejad ja mõtlemisainet suhete teemal), lugemislaual olid Santa Montefiorelt mitu raamatut, Marci Shimoffi "Happy for no Reason" ja Sylvia Franki "So long, Marianne" Leonard Coheni suurest armastusest. Õnn & armastus, mu kõige südamelähedasemad teemad, nagu ikka.

Postimehe kolumnis kirjutasin eelolevatele kohalikele valimistele mõeldes suurte asjade tegemisest (ja palun vabandust Katariina Suurega seotud faktivea pärast, mis sinna sisse lipsas!), Naisteleht küsis ja ma vastasin, kuidas end laen, tänud!

Sa oled juba täiuslik

Mulle meenus kunagi ammu avastatud ja kohe sümpatiseerinud mõte Zenhabitsi blogist, et... Sa oled juba täiuslik, just sellisena nagu oled. Ja võid seega lõpetada stressamise ja aidata teisi. :)

Miks see mulle meenus - kahte tüüpi vestlustest ja olukordadest inspireerituna.

Üks: need vestlused, mida ikka vahel naiste vahel toimub. Kus jagatakse seda, et ma olen enda meelest liiga seda ja mitte piisavalt teist, siin on mingi jooneke ja see võiks teisiti olla. 

Ühel hommikul pärast toredat veinijoomist ja (muu hulgas) sedasorti juttudesse kaldumist mõtlesin ma, et... täitsa napakad oleme ikka. :) Sest kui ma jagasin oma joonekesi, siis teine pool kallutas end siira uudishimuga ette ja küsis "Kus? Ma pole iialgi märganud! Aa, aga mul on see ka!" - mille peale ma pidin nentima, et polnud seda joonekest tema juures ka iialgi märganud. Mina ja mu lähemad sõbrad olemegi õnneks sellised, kes teiste juures märkavadki peamiselt head ja ilusat. Võib-olla ei peaks ennast ka luubiga vahtima? Seda enam, et vanuse kasvades pole silmanägemine peaaegu kellelgi päris nagu kotkal, loodus on armuline. :)

Ja siis meenus mulle jälle mu kevadel lahkunud sõbranna, kes oli läbi elu alati minu silmis täiuslik ja imeilus (lisaks elegantne ja hea maitsega nagunii), aga ise arvas midagi muud... noh, vähemalt me saime aegade jooksul omajagu nalja oma ebakindluste teemal. Aga... ühel hetkel inimest enam pole ja siis on täiesti ükskõik, kas tal oli kuskil paar sentimeetrit rohkem või vähem, jääb ainult igatsus tema isiksuse ja armsa näo, hääle ja naeru järele. 

Iluideaalid on aegade jooksul käinud seinast seina nagunii. Olles olnud 20ndates selles ideaalseks peetavas 80-60-80 modellimõõdus ja nüüd pärast lahkuminekut enam-vähem 90-60-90 liivakellafiguuriga, siis ma võin kinnitada, et oma kehaga on muidugi meeldiv rahul olla, aga naistena me leiame alati midagi enda juures, mille üle obsessida. Alati!

Kaal ja vanus on lihtsalt numbrid, millele paljud meist mõtlevad liiga tihti. Minu (õnneks üsna napid) lahkuminekujärgsed ebakindlused purustas eelmisel nädalal üks armas kuueaastane noormees, kes küsis, kui vana ma üldse olen, ausa vastuse peale ütles, et valetada ei tohi, sest ma ei saa olla vanem kui tema issi, kes on 35. Küsisin, kui vanaks ta mind siis peab, pärast väikest mõttepausi arvas ta, et kuskile sinna oma emapoolse onu kanti - kes, selgus, on 22. :) Sobib. :)

Kaks: mulle meenus nädala alguses Neale Donald Walschi raamatutest ka see mõte, et universumi silmis me oleme oma keerulisemateski olukordades nagu pahandust teinud kolmeaastased. Täiuslikud ja vastupandamatud just sellistena, nagu oleme, mis siis, et ei oska veel kõike.  

Millega seoses see meenus: nagu ehk mõnest mu eelmisest postitusest on olnud aru saada, siis aastatagusest lahkuminekust suurematki meelehärmi tegi mulle ühe kauaaegse sõbra arusaamatu käitumine, reetmine ja suhete katkemine. Eksabikaasale oli mul lihtsamgi andestada - kurb, et meiega nii läks, aga ta on ka vaid inimene... ja kellel nende armusuhetega ikka kogu aeg kõik väga lilleline on, vähestel lotovõitjatel ehk. :) Meil oli isegi pikalt ning lisaks ma näen tagantjärele selgelt ka enda osa, mida ma seal teisiti ja paremini oleksin võinud teha. Sõpradega samas... ma annan ise oma parima ja mitmed on kindlate kaljudena mu kõrval läbi elu. Nii et selle valdkonna ootamatult suured pettumused Võrus tekitasid minus suurematki meelekibedust, mida ma ei ole jätnud ka väljendamata.

Aga samas viis see kõik nüüd taipamiseni, et ma armastan neid omadusi endas - õiglustunnet, otsekohesust, avameelsust, vajadust tõde jalule seada, nõrgemate eest seismist, enesearmastust, lahendustele keskendumist ja harmoonia poole püüdlemist. Isegi oma emotsionaalsust ja impulsiivsust. Selline ilus iseendaga rahu tegemise hetk - et olen selline, nagu olen, ja ma tean, et minu inimesed armastavad mind sellisena, nagu ma olen. Ja mulle tundus, et seda tasub jagada, ehk toetab kedagi veel... siin selle rahva keskel, kus pigem justkui ei ole hea toon endaga liiga rahul ja julgelt ise olla. Jah, oma päris tundeid ja olemust alla surudes ning maha vaikides võid ju olla rohkematele vastuvõetav, aga need päris tunded ja olemus ei kao kuskile. Palju toredam on olla armastatud selle pärast - või sellest hoolimata - kes ma päriselt olen.