Parim elu 10

Naistepäeval, 08.03.2026, sai kümme aastat sellest, kui ma müüsin oma osaühingu ja pühendusin raamatute kirjutamisele. Alustasin eksperimenti, kui kaua ma elus püsin, tehes ainult neid asju, mida tõeliselt tahan ja mis rõõmu teevad.

Eks ma olen selle aja jooksul mõned korrad libastunud ja mingeid muid tööotsi ka teinud, enamasti lühiajaliselt. Mind huvitavad paljud asjad ja samas hakkab mu vilkal mõistusel kiiresti igav, nii et tore on olnud neid kõrvalradasid proovida ja pärast jälle oma südame suurima kutsumuse juurde tagasi pöörduda ka.

Ma olen suurema osa neist kümnest aastast nautinud tunnet, et mul on külluses (vaba) aega ja raha (iroonilisel kombel on enamasti küllusetundega kehvemini olnud just neid lisaprojekte tehes). Mitu liiga vara elust lahkunud kallist sõpra-tuttavat on süvendanud veendumust, et suurim väärtus on just nimelt aeg ja võimalus veeta oma päevi nagu soovin. Aeglased hommikud, aeg looduses ja lemmikinimestega, kirjutamiseks ja lugemiseks, spontaansed reisid. 

Ma olen sel teemal juba päris mitu postitust kirjutanud ja seal palju olulist ära öelnud: kirjutamisele pühendudes "Rõõmuküllase elu disainimisest", viis aastat tagasi "Viis naiselikku aastat", esimese romaani ilmumise aastapäeval "Kümme aastat kirjanikuelu" ja eelmisel sügisel "Kümme aastat vabadust". Suures plaanis ongi mu päevad kümme aastat olnud sellised, nagu seal rõõmuküllase elu postituses ideaalina kirja panin.

2025. aasta polnud kergeim, aga pärast sellest kirjutamist ja vanadesse (paber)päevikutesse sukeldumist sain aru, et mu elu on ikkagi lust ja lillepidu, ma olen loonud just sellise ja veel parema kui kunagi unistasin. Uue töönädala alguses mõtlen lisaks kirjutamisele ja töistele ideedele, kas minna sel nädalal spaasse või massaaži, milliseid uusi kohvikuid või vanu lemmikrestosid nautida, milliseid raamatu-, kunsti-, filmi- ja muusikaelamusi endale pakkuda. How sweet can life be... Õnneks leidus siin vahepeal norutades ka järjest rohkem inimesi, kes ütlesid mulle: "Triin, Sul on väga äge elu, kadestan ja tahaks ka!"

Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et oleks võinud kümme aastat varem alustada, hakata juba 20ndates raamatuid kirjutama. Samas olid ka mu 15 (ajakirjaniku)tööaastat arendavad ja inspireerivad, oli meeldivaid kolleege ja toimetusi... ning kahetsemine on üks mõttetumaid tegevusi nagunii, see ei muuda midagi. Pigem ma tunnen iseenda suunas tohutut tänutunnet, et 30ndates pihta hakkasin. Eriti siis, kui vaatan ennustusi 9-5 töökohtade kadumise kohta ja kõiki muid muutusi maailmas. 

Vahel kummitab siiski ikka see tunne ka, et tahaks rohkem teha ja anda, et teistel oleks ka hea ja mõnus elu... ideaalis nii, et see oleks ka endale arendav ja lõbus. Aga noh, siis võib sotsiaalmeedias lõbutseda, jälle mõne esinemiskutse vastu võtta vms. 

Suurim rõõm on siiski raamatud - kümme aastat tagasi oli kaks tükki ilmunud, nüüdseks seitse, pluss kaks inglise ja üks hispaania keeles.

Valgusküllane veebruar

Ma olen justkui harjunud arvama, et ei ole eriline talverõõmude austaja, aga selle aasta sädeleva valge lumega jaanuar & veebruar olid päris ilusad. Hiberneerusin ja talveunelesin, aga häid pidusid ning kaunist kultuuri jätkus ka parasjagu. Vaatasin, et detsembri-jaanuari-veebruari peale tuli seekord kokku vaid neli Võru nädalat, sealsed ligi 30 miinuskraadiga ööd tundusid ikka rajud, Tallinna miinus 10 kraadi ümber kõikuv talv leebem.

Jaanuari lõppu jäi Eesti kirjanduse päev, lipsasin Eesti Rahvusraamatukogu värskelt renoveeritud majja saate "Räägime raamatutest" salvestusele Mart Juure ja Karl-Martin Sinijärvega ning kuulasin Värske Rõhu luule pooltundi. Samal nädalalõpul jõudsin veel Horisonti TIKSule ka, Swissoteli 30. korruse vaade oli koos meeldiva seltskonna & muusikaga veel parem kui muidu.

Veebruar algas pühapäevahommikuse NOA brunchiga, mis oli absoluutselt suurepärane - Mimosa, café latte, hõrgud eelroad jagamiseks, kartulirösti lõhe & kalamarjaga, pannkoogid marjadega, taustaks meri, luiged ning päikese ja lumesaju lummavad valgusmängud.

Seejärel käisin Keila raamatukogus esinemas, oli väga südantsoojendav. Naljakas, et ma polnudki seal linnas vist eriti rohkem jalutanud, kui läbisõidupeatustel toidupoodide ümber, seekord saabusin rongiga ja sõin hilise lõuna Legendsis, stiilipuhtas Ameerika dineris.

Toredaid külaskäike ja südamlikke taaskohtumisi nautisin Tallinna nädalatel ka, lisaks jõudsin Kalev Spasse ujuma ja Artisesse "Vihurimäed" vaatama. Pärast Koidula luulekonkurssi jalutasin läbi Vilde, Undi ja Tammsaare majamuuseumid, sain mõtlemisainet ja äratundmishetki.

Sõbrapäeva juhatas sisse Ennu Ratta 22. sünnipäev, millest suurema osa veetsin backstage'is, kus oli parim seltskond, aga jõudsin dj Peeter Oja & Erich Kriegeri etteastete ajal ikka õnneks tantsupõrandale ka ("Sina oled minu sõber", "Naised on hullud", natuke "Viimse reliikvia" laule ja muud kullafondi). Olin mõõdukalt üllatunud, kui äkki tuled põlema pandi ja selgus, et kell on märkamatult neli saanud. :)

Seejärel veel ühe armsa noormehe kodune sünnipäevapidu ning koos vastlapäeva & Tulihobu aastaga algas mu Lõuna-Eesti nädal (Katariina kohviku kirsimoosiga vastlakuklid on ikka lemmikud, ehkki Tallinnas söödud Nutella ja vaarikatega variant avaldas ka muljet). Jõudsin lõpuks Wagenküll Spa talvevõlumaad ja vahepeal laienenud spaad vaatama, kõik oli aastatega ainult paremaks läinud.

Järgmisel päeval avati Võrus Kandles Reet Kalamehe maalinäitus "Teenides valgust" ja Liia Leppiku "Kõrge taevas". Seejärel tuli paar rahulikumat pubiõhtut, armsaid kohvikukohtumisi Võru kallitega, jalutuskäike järve ääres ja kaminatuld.

Võru linnapea vastuvõtt EV108 eelõhtul Kandles oli kena. Rõõmustasin oma kaaslase aasta tegija tiitli üle ja nautisin Kait Tamra esituses "Oma saart", sini-must-valgeid mänge krooniv vanavanaema heegeldatud valge suurrätt õlgade ümber soojendas südant ning pani mõtlema tänutundega juurtest ja latvadest. Hilisem Pepe65 vs EV108 pidu pubis sobis hästi jätkuks, nalja sai. Sini-must-valged shotid jäid õnneks või kahjuks küll seekord joomata. :) Vabariigi aastapäeva õhtu kodune perekondlik õhtusöök tegi nii mõnelegi restoranile silmad ette.

Lugenud olen jälle vähem kui tahaks (aga Morgani "Villa Kreeka saarel" pakkus mõtlemisainet ja Galbraithi "Käo kukkumine" neelas mu üheks ööks endasse), Netflixist nautisin "Bridgertoni" uut hooaega. Postimehe kolumnis kirjutasin Eesti riigi suhetest maainimestega, regionaalminister vist ei rõõmustanud, aga tema võimuses on asju parandada.

Jaa, jaaaanuar...

 Alustan seda postitust siin jaanuari viiekümne kaheksandamal päeval... :) Nii hull see asi muidugi tegelikult pole, pikk on see esmaspäeva energiaga esimene kuu küll, aga on päris tore olnud.

Aastavahetus oli särav - soojenduseks 30. detsembril klaas mulli mu lemmikvalgustiga Linnutee baaris Hiltonis ja natuke õnnemänge, 2025. aasta viimasel päeval veidi šoppamist ja õhukeste lasteraamatute lugemist, et lugemise väljakutse aastaskoor 41 peale saada (plaanisin rohkem, aga läks, nagu läks). Kui mu vana-aastaõhtu kohta nüüd millalgi Võrus küsiti, et "Tallinnas oli miski veekatkestus?", siis vastasin, et jõime šampanjat ega märganud (true story!). Alustasime mullide & kalamarjaampsudega kodus, siis käisime külas, jalutasime läbi vanalinna Fumesse ning võtsime uue aasta šampanja ja säraküünaldega vastu uue Golden Gate maja kuldse kaare all. Mõned tantsusammud ja uusaastasoovid veel ning siis ootas Kultuurikatlas Vallaliste Suurkogu. Speed dating (mille algul välistasin, aga pärast keskööd leebusin) oli väga naljakas ja valdavalt püstijalakoomikutest partnerid üle ootuste meeldivad, aga nad küsisid mult nii palju mu raamatute kohta, et vahepeal oli rohkem otseturunduse tegemise tunne. :) Lisaks jäin väga rahule selle peo muusikalise poolega, nii Anne Veski kui ka Vaiko Eplik olid suurepärased.

Jaanuari esimene nädalavahetus möödus Tallinnas traditsiooniliselt perekondlike sünnipäevade tähe all, järgmine nädalavahetus Võrus kalli sõbra sünnipäeva järeltähistamisega ja ühel muljetavaldaval ligi 12tunnisel 80. juubelil. Vahepeal lipsasime pubisse teise sõbra sünnipäevale ja Hetero kontserdile, hiljem olin kaasosaline kunstiröövis (kõik oli siiski pigem robinhoodilik ja legaalne) ning üldse sai palju nalja.

Südantsoojendavaid külaskäike ja kohvikukohtinguid jätkus jaanuari ka, Kubija spaas ulpisin, Võru uut pubilaadset kohta nimega Double Trouble käisin vaatamas (ei kommentaari :)).

Teisipäevasele päevale sattunud sünnipäevaga seisin raske dilemma ees - kõik teisipäeva õhtul avatud head restoranid on Tallinnas, aga suurem hulk armsaid inimesi, kellega tahtsin sel päeval sööma minna, Võrus... Valisin siis Võru ja söök oli Indigos hea, joogikaarti ei kommenteeri. :) Boonuseks sain looduselt imeilusaid vaateid pakkunud päikesetõusu ja loojangu, sädeleva lume ja härmas puud. Järgmisel päeval saabusin Tallinna, kus minu ja teiste jaanuari sünnipäevalaste pidustused jätkuvad siiani ning šampanjavalikuga on ka palju paremini. Tallinna puhul on sümpaatne seegi, et soovi korral toob Wolt kõik koju ega peakski õue minema (aga ühe karvapalliga muidugi ikka käin ja küllap see on kasulik ka).

Filmielamused: väikese sugulasega "Hiired üksinda kodus", siis veel väga südamlik "Rendipere", Itaalia versioonist paremgi "Täiuslikud võõrad", Netflixist vaadatud Emily Henry raamatul põhinev "People We Meet on Vacation".

Kunstielamused: Võru Kandles Sandra Luksi ilus "Trash to Temptation" ja Kaie Šestakova-Karu juubelinäitus "Läbimurre", mille avamisel mängis Sven-Sander Šestakov imeliselt klaverit.

Postimehe jaanuari kolumnis kirjutasin AIst ja tervest talupojamõistusest.

Edukusest & õnnest

 Põnev on ennast ja oma mõtteid jälgida selles duaalsuste maailmas. 

Ühel pool on kogu tavaline elu ja olme, selle peegeldused ja edulood sotsiaalmeedias. Surve olla edukas. "I built a 6/7/8 figure business!" Kuue/seitsme/kaheksakohaliste numbritega äri ehitamise eduloo jagamisele järgneb enamasti soovitus osta rääkija subscription/kursus/raamat, et õppida, kuidas sama teha.

Edukas olla on muidugi tore. Edukultus, elustiil, säravad mänguasjad, rohkem-rohkem-rohkem tõmbab kergesti kaasa. Lihtne on midagi müüa, kui näed hea välja ja oled/paistad/ütled, et oled rikas. Paljud tahavad õppida ja olla samasugused, teada, kuidas selleni jõudsid. Nendest, kes tunnevad, et ei küündi, võivad kergesti saada kriitikud.

Üks küsimus, mis mul vahel tekib: millal on küllalt? Sageli tundub, et mitte kunagi, alati leidub neid, kel on rohkem. Ma lugesin eelmise aasta lõpus e-raamatut pealkirjaga "The Almanack of Naval Ravikant: A Guide to Wealth and Happiness", kus oli huvitavaid mõtteid, just tänu sellele, et fookus oli küllusel ja õnnel... aga ma nägin seal kuskil ka lauset, kus autor nentis, et tal läheb okeilt - ehkki tal ei ole küll miljardeid, ainult miljonid...

Teisel pool... on sügav rahu. Zen. Usaldus. Vabadus. Ühendus loodusega. Teadmine, et ma olen juba täiuslik sellisena, nagu ma olen. Piisav. Mul on kõike külluses. 

Kui see vahel ära ununeb, siis satub jälle ette mõni raamat (Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud", Leo Babauta "Pingevaba elu", mõni Thich Nhat Hanhi raamat) või film (Fred Jüssi "Olemise ilu", Kim Ki-duki "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad", "The Shift" Wayne Dyeriga), mis tuletab meelde seda teist poolt. Teistsuguseid väärtusi.

Ma lappasin hiljuti ka ühte JL Collinsi raamatut, kus oli lugu kahest sõbrast, kellest ühest sai munk ja teisest mõjukas ametnik kuninga juures. Kui nad kohtusid, ütles mõjukas ametnik teist haletsedes: "Kui sa õpiksid ka kuningat teenima, siis sa ei peaks elama riisist ja ubadest." Mille peale munk vastas: "Kui sa õpiksid elama riisist ja ubadest, siis sa ei peaks kuningat teenima." Mille peale autor nentis, et enamik meist on ilmselt kuskil nende kahe vahel, aga tema eelistab olla mungale lähemal.

Õige vastus on ilmselt tasakaal nende kahe lähenemise vahel. Nagu ikka. Igaühele oma.

Aastad & mustrid

 Ma olen 30 aastat päevikut pidanud. Üle 20 aasta bloginud. Selle kõige üks kõrvalnähte on mustrite märkamine. Lisaks kirjutasin ma ligi 10 aastat tagasi Igor Mangiga koos tema elulooraamatu ning sain selle käigus astroloogias palju targemaks, kui ma oleksin iialgi oodanud. :) Ehkki ma suhtun sellesse enamasti pigem kui mängulisse psühholoogia sugemetega meelelahutusse, olen ma siiski märganud, et Mao aastad - 2001, 2013 ja 2025 - on olnud mu (täiskasvanu)elu kõige keerulisemad. Ehkki ma peaksin Mao aastal sündinud inimestega väga hästi sobima ja seega ka need aastad mulle soodsad olema. Madu sümboliseerib muu hulgas vana naha mahaviskamist ja uuestisündi, siledama ja saledamana (see juhtus minuga sel aastal küll :)).

2001. sügisel läksin ma Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima (pärast eelnenud aasta valestarte TLÜs ja TTÜs) ning see on üks mu elu ja karjääri väga positiivselt mõjutanud valikuid. 2013. sügisel ilmus mu esimene romaan - see uuestisünd kirjanikuna oli mu suurima unistuse täitumine. Ehk et neid aastaid ühendab see, et kuigi alguses oli raske, siis lõpus tulid väga suured head arengud.

2025... mulle tundub, et neid vanu nahku, mida maha visata, oli vähem?! Ma tean üsna täpselt, kes ma olen ja mida mulle meeldib teha - ma olen kirjanik & kolumnist, ma naudin kirjutamist, lugemist, suhtlemist, pildistamist. Jah, vahepealsetel aastatel flirtisin ka kunagi ahvatlevatena tundunud kinnisvaramängudega, mille mõned sabad venisid veel isegi sellesse aastasse, ehkki sain juba paar aastat tagasi aru, et oli tore, aga aitäh, niipea rohkem ehitada küll ei soovi. 

Huvitav on see, et 2024. aastat, kui pikaajaline suhe lõppes, tajusin palju vähem raskena?! Pigem suurte võitude aastana...

Mis siis selle 2025 raskeks tegi? Aasta alguse terviseseiklused, kalli lapsepõlvesõbra surm... üldine maailmapoliitiline ja majanduslik foon vist ka. Paraku ei oska ma seekord veel ka välja tuua, mis oli see suur positiivne areng aasta lõpus. Et... kuigi üks sõber ütles hiljuti armsasti, et minu puhul tundub keeruline aasta & üle muretsemine võimatu, siis... oleks see vaid nii. :) Hull aasta oli - ehkki loomulikult palju imeilusaid, rõõmsaid, helgeid, häid hetki ja šampanjaklaas käes tantsimist ikkagi selle sees ka. Sest oludest sõltumata ise oma tänase päeva võimalikult meeldivaks tegemise usku - siin ja praegu - olen ma ka.

Üks positiivne avastus sügistalvest siiski meenus: taipasin hiljuti, et kui 20ndates oli tunne, et suhted peaksid ühel hetkel kuskile viima, 30ndates hakkasin ise tahtma, et ikkagi viiksid - pulmade ja abieluni, siis... praegu on vaimustav ja joovastav armastuse & vabaduse kombinatsioon: teadmine, et ma olen vaba tegema, mida tahan, kellega tahan.

Kolm head asja, mis 2025. aastast meelde jäävad... 1) mu reisid (Tenerife & Kreeta - pärast rohkemate reisidega aastaid oli väga tore vahelduseks rahulikumalt võtta ja kauaaegsetele lemmiksaartele keskenduda); 2) kuna ma ei ole väga palju auhindu elus saanud, siis tegi palju rõõmu kevadisel Vilde reisikirjade konkursil saadud tunnustus Budapesti-Viini reisiloo eest; 3) ma ei ole teles ka väga palju esinenud, nii et ära märkimist väärib ka elu esimene pika jutusaate kogemus, kus rääkisin Võrust ja raamatutest.

Ühest meemist inspireerituna - mingeid "uus aasta, uus mina" lubadusi ei tule, ma olin varem suurepärane ja olen edasi. :) Head vana aasta lõppu & säravat aastavahetust, armsad sõbrad! Häid uusi algusi, kergust, helgust, rõõmu! Armastan teid hullupööra ja olen tänulik, et koos sellel helesinirohelisel planeedil läbi kosmose lendamise kogemust jagame!

Duubeldatud detsember

 Mul oli paar päeva enne jõulupühi tunne, nagu detsembris oleks juba olnud neli nädalavahetust ja umbes neli veel ees. :) Duubeldatud detsember? Aga tegelikult täitsa loogiline: kuna 1. advent oli novembri viimasel pühapäeval, tundus too nädalalõpp juba veidi jõulu(kuu)hõnguline, sel aastal nädala keskele sattunud jõulud ja aastavahetus on nagu lisanädalavahetused ning jaanuari esimesed laupäev-pühapäev kuuluvad nagunii ka veel mõtteliselt justkui pühadeaja ja seega ka detsembri juurde.

Tol novembri viimasel nädalalõpul oli Võrus ainus paks lumi, mida sel sügistalvel näinud olen, nii et paningi siis Võru kodu jõulukaunistused üles ja alustasin jõuluhoolikuna jõulutunde nautimist. Laupäeva õhtul esines Club Tartus dj Tonka, mis tundus peaaegu anomaalia - ikkagi 1990ndatel ja 2000ndatel hulga ülemaailmselt tuntud hitte tootnud mees ning siis äkki Võrus, kuu lõpus, laupäeva õhtul?! Aga muidugi läksime ja muusika oli lihtsalt nii super! Tantsisime sõpradega ohjeldamatult... ja kui teised ära väsisid ja koju suundusid, sai veel palju nalja. Ma julgeks tänaseks siis paljutõotava noore teadlasena oma ligi kümne aasta pikkuste osalusvaatluste põhjal öelda, et Võru mehed kipuvad naisi ootamatult (ja vahel ka toore jõuga) suudlema kõige rohkem oktoobris ja detsembris?! Ehkki mingeid kevadisi episoode meenuks justkui ka. :) 

1. advendi jõulutulede süütamine Võru linna keskväljakul oli kena, ehkki lumi oli selleks ajaks sulanud. Käisime sõpradega Stedingus söömas ja pärast jalutasime pangamaja saalist jõulukontserdilt ka läbi. Igasuguseid armsaid taaskohtumisi ja kohvitamisi mahtus Võru päevadesse veel (Katariina kohvikus, endiste Guru & Villa Thai kokkade uues Aasia söögikohas Indigos, inspiratsioonilõuna uues Madre pagarikojas teises linna otsas), kaminatuld ja kauneid loodusvaateid ka.

Viljandi kohvikutest ja nädalavahetusest kirjutasin juba eraldi postituse, oli imetore vabakutseliste muusikute & kirjanike jõuluväljasõit ning pidu Konservatooriumis & Romaanis. :)

Tallinn tervitas mind 2. advendil imelise õhtusöögiga uude kohta kolinud Moonis, kõik vanad lemmikud veel paremas kuues olid õnneks menüüs alles - tatrapliinid kaaviariga, jõuluürtidega part, sõrnikud, šampanjast rääkimata. Pärast jalutasime läbi Raekoja platsi jõuluilu. Põhjala tehasesse by Mer & Knitlingu aperitivole sattusin nädala sees, Veinos Rein Pauli klaveriõhtul oli täismaja.

Reedene "Naised & Savi" pidu Ajaveskis Tallinna lähedal oli imeilus viis heas seltskonnas sushi & šampanja kõrvale keraamikaga lähemalt tutvust teha, virmalised olid ka veel taevas - ma vist polnudki neid näinud pärast 2011. aasta algust, kui Kanadast lennukit tuues virmalisi Gröönimaa kohal taevas hõljumas imetlesin?! Laupäeval kavatsesin käia kiirelt Tartu raeplatsi jõuluilu vaatamas, E-Kunstisalongis Navitrolla näituse avamisel ja õhtuks pealinna tagasi jõuda, aga miskipärast leidsin end lõpuks hoopis Võrust Taavi Petersoni kontserdilt ja pärast veel Club Tartust ka. :)

3. advendi õhtuks olin Tallinnas tagasi, uuel nädalal käisin Kalev spaas lõõgastumas, vaatasin üle "Piparkoogimaania 20: Armastus" näituse ja Iris Janvieri kleidid nende jõulupeol, põikasin läbi väikese sugulase jõulukontserdilt Kaarli kirikus ning tantsisin FÖPPil Glämis (kuhu jõudsin esimest korda) kursakaaslastega neli tundi, oli hea trenn ja muidu ka lõbus.

Ja siis oligi 4. advent ja jõulud. Küpsetasin vanaemale südantsoojendavaks ühiseks jõululõunaks pardi, jõululaupäeva õhtu veetsin isaisade maakodus pere keskel. Kiriku jätsin seekord vahele, jäin hoopis koju põleva kamina ette kuuske ehtima, zen & idüll. 1. püha õhtusöök vanade & uute sõprade ja jõuluvanaga oli ka väga tore. 2. pühal nostalgitsesin natuke Toomkirikus, kus olen kunagi aastaid kooli jõulukontsertidel laulnud, seejärel uitasin kohviga turiste täis vanalinnas ja sukeldusin kodus Netflixi ("Emily in Paris" uus hooaeg, "Champagne Problems" jne). Postimehe kolumnis kirjutasin Võru jõulufilmist ja külalislahkuse sektorist, saates "Raudsaare dialoogid" käisin rääkimas Võrust ja raamatutest.

Maailmarahu ja valgustatust

Inimesed käivad teraapias inimeste pärast, kes ei käi teraapias. 

Mind jahmatab vahel, kui täpselt peegelduvad variatsioonid indiviidide vahelistest suhtedünaamikatest ka riikidevahelistes suhetes. 

Riik läheb teisele toore jõuga kallale ja kui too siis vastu hakkab ja ründajal näo veriseks kriibib, teeb ründaja hädakisa, kuidas talle on ülekohut tehtud ning laseb oma musklis sõbral kamandada ohvrit alandlik olema ja vabandust paluma. Ohvrit! Samas kui ainus, kes peaks vabandust paluma ja tagasi tõmbama, on ründaja - ning rahu oleks maa peal.

Sõnad “riik” ja “teisele” ülaltoodud lauses võib asendada variantidega 1) “Venemaa Ukrainale”, 2) “mees naisele”, 3) “tööandja töötajale”, 4) vms jõupositsioonil olev isik nõrgemale ning me saame täpse vägivalla dünaamika kirjelduse.

Kõik need jutud, et see nõrgem ise provotseeris, on ju tegelikult jama - mõistlikud inimesed saavad aru, et ükskõik, mida nõrgem osapool ütles või tegi, rünnakus on ikka süüdi ründaja. Tema puudulik enesekontroll, võimuiha, ahnus vms. Tõmba tagasi, palu vabandust, hüvita kahjud ja sõda on läbi.

See, et eelmainitud olukordi toimub meie ümber ikka veel, 21. sajandil, paneb mind imestama. Küllap see näitab, et ma olen ikka veel noor ja idealistlik, aga ma oleksin inimkonnast praeguseks tõesti  justkui rohkem oodanud. Maailmarahu ja valgustatust.

Nõrgemate osapoolte olukord ja kaitse on siiski õnneks järjest parem - töötaja saab vaimselt, füüsiliselt, õiguslikult või majanduslikult vägivaldse tööandja vastu pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse, perevägivalla all kannatajad politseisse ja tugikeskustesse, väksemate riikide lootused on ise musklite kasvatamise ja liitlaste peal.

(See tekst on pärit mu septembris ilmunud Postimehe kolumnist, mis rääkis hariduse võimalustest ja kasudest, aga oli tunne, et tahaks seda siin ka jagada kenal jõulueelsel ajal. Ülaltoodud jutt kehtib eelkõige füüsiliste rünnakute kohta, aga igasuguste konfliktide puhul on üks võtmeküsimus tegeliku süüdlase/alustaja tuvastamisel ka see, kes on tegelikult orienteeritud lahendusele ja konfliktieelse rahu/piiride taastamisele vs kes ainult mängib ohvrit ning tegelikult püüab endale saada midagi, mis ei kuulu talle ja konkurendi teelt koristada.)