Augustisumedus

 Kuhu see suvi küll kadus? Kohe-kohe lammutamisele mineva vana Võru rannabangalo viimase nädalavahetuse pidu reedel sumedas öös tundus selline, et võinuks olla hoopis suve alguse pidu, tõrkusime kõik uskumast, et augusti lõpp ongi käes. Õnneks mahtus kuu esimesse poolde veel üks meeldejääv pidu sealsamas, koos purjetamisega tüünel Tamulal.

Ma pean seda suve selles mõttes siiski väga, väga kordaläinuks, et nii paljude Pärnu nädalavahetustega kolme kuud ei meenugi. Augusti alguses veetsin meeldivalt aega Supeluse aastalaadal, Siluetis, Röömus, VirrVarr vintage-paradiisis (skoorisin sealt Maria Grachvogeli kleidi) ja Hedoni terrassil by kariné moeetendusel (kus esimest korda elus jalutas modell catwalkilt maha mind kallistama, ilus hetk!). Juhtus nii, et mu kollane selle suve Pärnu kleit elas tol nädalalõpul ootamatult hoopis Haapsalus mingit oma elu, aga tantsisin siis ühes roosas kleidis ringi, peamiselt dj Meri suurepärase muusika järgi Karusselli tänava nurgal. Hommikul põikasin lisaks Pastoraadile ka Gastronoomist läbi ning arvasin, et selleks suveks on Pärnuga kõik...

...Et end siis järgmisel laupäeval väga spontaanselt taas Pärnust Silueti moeetenduselt leida. :) See õhtupoolik oli puhas rõõm, tõeline Pärnu best of: Siluett, Rööm, õhtusöök imeheas seltskonnas Oreganos, mõned tantsusammud Düünis ning pärast suurepärane pidu Terminaatori ja dj Kolzariga Sunsetis. Hõrk hommikusöök Pastoraadis ja pidimegi tagasi Võrru kiirustama, kus mul oli täpselt viis minutit, et kodust läbi joosta ja siis sõpradega Lätti Aluksnesse puhkama startida. Käisin esimest korda elus Lätis järves ujumas, pärast vedelesin meie majakese terrassil ripptoolis, nautisin sõprade valmistatud hõrgutisi, kalamarjasaiu ja šampanjat. Pajumte traditsioonilised kartupelu rostid lõhega sobisid hommikusöögiks ka väga hästi.

Ehkki Võrus Pastoraadi väärilist hommikusöögiparadiisi pole, nautisin paljusid hommikusi kohvitamisi imearmsa Katariina kohviku ees alleel nende kohupiimataskutega. Rannapäevi ja Võrumaa järvedes ujumisi skoorisin ka, ehkki miskipärast on tunne, et tahaks veel, veel, veel. Päikeseloojanguid järve ääres, rattasõite, kõike.

Võru 239. sünnipäeva nädalavahetust alustasime seekord põhja pool, mu tädipoja pulmas marsruudil Padise klooster-kastell-mõis. Oli imekaunis pidu rõõmustavalt paljude armsate inimestega. Pärast järgmise hommiku kiiret põiget Rummu karjääri (mis oli võrreldes aastatetaguse ajaga, kui seal viimati käisin, jahmataval määral turismiobjekiks muudetud - ma saan aru ohutusvõrkudest, aga Red Bulli logo varem väga fotogeeniliste varemete peal oli mu maitse jaoks küll liig) olime õhtuks tagasi lõunas. 

Õhtusöök sõpradega Kolmes oli maitsev ning Metsatöllu + RAMi kontsert järvelaval efektne - bändi valgusefektidega võistles loodus ise, välgusähvatuste ja tumedate pilvedega teisel pool järve, mis viimase loo ajaks paduvihmaga Tamula randa jõudsid. Aga sellest polnud midagi, vihmas rokkida oli ka äge. Pärast vahetasin märjaks saanud kleidi kodus kuivade riiete vastu, kalpsasime korraks keskväljaku rahvapeole Karavaniga ning nautisime seejärel sooja ööd ja šampanjat peaaegu hommikuni ühel kodusel terrassil (ja hilisemat karaoke laulmist majas, kus polnud seda kunagi varem tehtud :)). Taasiseseisvumispäeva tähistasin inspireeriva hommikusöögiga endise kolleegiga ning siis läksin tagasi koju puhkama. Keha arvas, et võiks siis juba rohkem puhata, nii et augusti viimane nädal kujunes eriti rahulikuks (loobusin endale mitteomaselt lausa kahest peost - Viirelaiule minekust ja Kolga-Jaanist; Viirelaidu sai ilmselt esimesel viisaastakul nii palju, et nüüd jätsin juba teise suve vahele). Käisin ainult Võru uut Rahva Raamatu poodi piilumas, nii tore, et üle mitme aasta on linnas taas raamatupood! Augusti viimase reede õhtuks jõudsid kursaõed külla, napilt enne suve lõppu, südantsoojendav oli taas ühe laua ümber koos olla. 

Mehed, naised, raha & seks

Mul oli hiljuti usalduslik vestlus kauni naisega, kellega me oleme aeg-ajalt samas seltskonnas liikunud. Kuidagi tuli jutuks, kuidas inimesed eeldavad liigagi sageli automaatselt, et ilus naine, kes on eduka mehe kõrval, on ülalpeetav iluasi. Pidin muidugi nentima, et tema puhul pole ma seda kunagi arvanud, kuna nende koos üles ehitatud äri puhul nägin selgelt, kuidas ka naine tööd rabas. Tema oli aga minu puhul küll seda oletanud ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest kuna kirjutamine on üsna privaatne tegevus, siis ei näe tõesti peaaegu mitte keegi, kuidas ma iga päev oma eesmärkide nimel töötan (naise ja perfektsionistina muidugi koos kuklas tiksuva tundega, et tegelikult võiks alati teha rohkem ja paremini). Valgustasin talle siis pisut tegelikku olukorda ja üllatasin teda sellega (meeldivalt, mulle tundus). Aga see pani muidugi ka kogu selle teema peale mõtlema.

Ma ei jaga selles mõttes hinnanguid, et minu meelest on ilus mõlemat moodi: nii see, et rohkem meesenergias pool töötab rohkem ja hoolitseb oma naisenergias hõljuva partneri eest, kui ka see, kui mõlemad rabavad, on heal järjel ja panustavad ühisesse ellu võrdselt. Iga paar otsustab ise, mismoodi neile meeldib, vaba maailm. Ma pean sõltumatust tähtsaks, samas mul ei ole kunagi olnud mingit sedasorti fetišit, et ma pean tingimata saama oma šampanja eest ise maksta - jah, ma suudan ja teen seda vahel, aga selle arusaama sain ma küll juba lapsepõlvekodust kaasa, et džentelmen tasub daami eest restoraniarve. Ma olen elanud ka koos ühe sellise mehega, kellega ma algusest peale ka oma kohvid ise maksin... ja see kogemus (koos teistsugustega, mul oli kunagi ka peika, kes tahtis lisaks õhtusöökidele ja muule meelelahutusele mulle ka riideid osta, ning see oli miskipärast küll algul hullult imelik mu jaoks) on mind pannud mõtlema, et alljärgnevates teooriates on tegelikult iva. 

Nimelt. Üks mu tuttav mitte-eestlasest naissoost tantraguru (Oxfordi ülikooli eksperimentaalpsühholoogia kraadiga, kui ma õigesti mäletan) kommenteeris kunagi ühte dokfilmi, kus idaeurooplastest naised ütlesid, et kui mees esimesed kohtingul restoraniarvet ei tasu, siis teist kohtingut ei tule. Filmitegija (mees?) oli vist üsna kriitiline, aga tantraguru nägi seda lugu teisiti. Ta jagas oma teekonda - kunagi oli temagi võrdselt panustamist pooldav ja mitte oma naiselikkusega kontaktis olev eurooplanna, kes maksis alati oma poole arvest ja vahel ka mehe eest. Kui ta aga kohtus mehega, kes jumaldas teda ja hoolitses tema eest täielikult, et tal oleks turvaline ja mugav (tuli autoga lennujaama vastu, hoolitses, et tal oleks soe, snäkke, juua...), korraldas ühisel reisil kõik majutuse ja meelelahutusega seotu, siis ta avastas, et tema keha reageeris sellele mehele teistmoodi. Avanes teistmoodi, avanes rohkem, sai enneolematuid orgasme ja pulseeris ekstaasist. Ja... kes naise keha natuke tunneb, teab, et sundida neid asju ei saa. See võib tunduda müsteerium, miks meie keha ühe inimesega reageerib ühtmoodi ja teisega teistmoodi, aga tema leidis, et see müsteerium on väga palju seotud sellega, kellega see keha tunneb end turvaliselt ja hoituna. 

See lugu läks edasi nii, et mainitud naine tundis ühel hetkel mehega, kes hoolitses tema eest kuninglikult, et ta keha üritab rasestuda. See oli šokeeriv, sest neil polnud seda plaanis. Aga see pani teda mõistma, kuidas see, et mees maksab kohtingul ja hoolitseb naise eest, on otseses seoses sellega, kuidas naise seksuaalsus ja keha pärast mehe peale reageerivad. Kuidas keha nagu ütleks, et jah, ma usaldan seda inimest nii palju, et ma võiksin temaga isegi lapse saada. 

Evolutsiooniliselt on see kõik ju tegelikult väga loogiline, seotud sellega, et lisaks teadlikule tasandile püüab ka alateadvus välja valida parima partneri, kellega järglasi saada ja neile pikk mõnus elu tagada. Ja see pole see, et naisele ei meeldi mees, kes ei maksa ta eest. Mingil tasandil võib väga meeldida ja naine võib ise maksta. Aga võib ka juhtuda, et tema keha ütleb pärast ei, seks ei klapi ega suju või selles pole seda särtsu, mis nende meestega, kes on valmis suhtesse rohkem panustama, algusest peale.

Minu meelest on see igatahes väga põnev lugu ja teooria. Olles samal ajal jätkuvalt (nagu mainitud loo autorgi) muidugi igati võrdsete õiguste ja võimaluste poolt (mille osas on paraku arenguruumi veel omajagu).

Mu hea sõbra poodi jalutas kunagi üks slaavlasest noormees, kellel oli teise nurga alt teooria: tema ema oli talle öelnud, et mehel, kes on helde oma naisega, ei saa kunagi raha otsa. Noormees oli ema sõnu selleks ajaks aastaid järginud, ka mainitud poodi sattus ta naisele kingitust ostma, jagades siis ühtlasi seda teooriat ja kinnitades selle paikapidavust. :) See aga pani mind omakorda mõtlema sellele, et kuna meist igaühe enda sees on samuti nii mees- kui ka naisenergia olemas, siis ilmselt ka see, kuidas me iseendaga käitume ja oma sisemist naist kohtleme, mõjutab seda, kui hästi küllus me ellu voolab. Nii et... rohkem naudinguid ja poputamist, kõigile!

Foto on ekraanitõmmis minu kunagistest nõuannetest sõbermehele, kes uuris, kuidas oma südamedaami rõõmustada. :)

Lilleline suvesüda

 See juulikuu on olnud pikk nagu sajand, parimas mõttes - lilli, šampanjat, lõhnu, värve, maitseid, puudutusi ja muusikat täis. Kolm mõnusat nädalavahetust Pärnus, Haapsalu daytrip, üks kaunis perekondlik juubelipidu, Viljandi folk ja siis teine juubel lõunas.

Need Pärnu nädalavahetused... alustasime juuni viimasel päeval pika kuuma rannapäevaga Kabli rannas, meri oli soe ja õrn tuuleke paras, nauding. Pärast sõin Kosmonautika puhkekeskuse merevaatega kohvikus Kosmos ülimaitsvat fish & chipsi. Pärnu vanu lemmikuid ja uusi tulijaid läbi jalutades lagunesid ühe päevaga kahed jalanõud ära, õnneks sain järgmisel päeval Kaubamajakast uued. :) Miami, Supelsaksad, rannas Poko, Põks, Rannahotelli terrass, Oaas, Düün, Hedoni terrass, seejärel Wesset, Mulligalerii, Lucca, Rööm, MUM Café, Ulme ning siis Sun City ja teised jõeäärsed kohad, lõpuks avastasime Endla kõrvalt armsa veinibaari Elevant's ja nautisime seal ees diivanil ööpimeduses häid jooke & snäkke.

Hommikusöögid olid läbivalt parimad ikka Pastoraadis, sealt tulles on mugav ja loomulik alati ka Siluetist läbi põigata ning Eesti disaini värsked tuuled üle vaadata, sattusin seal ajaveetmiste tulemusena pildiga lehte ka (ja Tallinna merepäevadel andsin TV3 uudistele intervjuu, kuulsust kui palju :)). Õhtusematest kohtadest võitis mu südame Hedoni restorani Raimond terrassile lisaks Oregano, kuhu ma eelmisel suvel ei jõudnud, suvine Pärnu ja reisidel mind ära võlunud Kreeka köök on ideaalne paar ning nende õdus terrass nagu kodune oaas. Mahavok & Marten Kuningas ühel ja Järvide muusikafestivali Babylon Pärnu Afterglow pidu teisel nädalavahetusel Ammende villas olid ka selle suve säravad pärlid. Disco Tallinnal Wunderbaaris käisime ja mu lapsepõlvelemmikut Ivo Linnat kuulasime Sugaris ka. Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rahvusvahelise aktinäituse "Mees ja naine" vaatasime üle, nagu suviseks traditsiooniks on saanud.

Ühel nädalavahetusel nautisime Estonia Resort Hotel & Spa sviiti, universumi elegantne huumor muidugi, et sattusime just sellesse, mida ehib see Kostabi maal, millega ma kunagi natuke aega koos elasin. :) Mullfesti Mullipiknik oli tore, Koidula pargis lonkisin kõikidel Pärnu tiirudel ja imetlesin Lydia Koidula 180. sünniaastapäeva puhul püstitatud üleelusuuruste raamatutega parginäitust. Tiir paadiga Pärnu jõel kallite sõpradega oli veel üks kirss juulikuu tordil, vee peal on ikka hea.

Pärnu kohta tuleb paraku ka seda märkida, et ma märkasin väga teravalt kolme koha puudumist, milleta Pärnu pole päris see - Supeluse tänava vanu raamatuid müünud antikvariaat, Simple Day sealsamas ja Aloha ranna lõpus. Igatsen.

Ńädala sees puhkasin-kirjutasin valdavalt Võrus, ujusin ja sõitsin rattaga, lõikasin aias roose ja imetlesin oma elu esimest avamaatomatitaime (14 viljaga!), aga ühe nädala veetsin Tallinnas ka, Kihnu Virve mälestusele pühendatud "Meri on, meri jääb" merepäevade avaparaadi päeva samuti, tore oli kiirpaadiga Noblessnerist Pirital käia ning tagasiteel vanade puulaevade ja purjekate vahel kaheksaid teha. Pamela Marani & Mihkel Mälgandi kontsert-meditatsioon Wambola Surf & Baris ühel õhtul oli unenäoline ja ilus, taamal loojuv päike ka. Koda kohvik Viimsis, Fika, Levier ja Veino pakkusid meeldivaid hetki.

Tallinnast tegin ka päevase väljasõidu Haapsallu - hommikukohvi vanade aegade mälestuseks Müüriääre kohvikus, siis Mari kleidipood ja teised peatänava vaatamisväärsused, Epp Maria galerii (Evald Okase oma aknal oli paraku kiri "Kohtume suvel 2024"), Väike Viik ja rannapromenaad, hiliseks lõunaks krevetid ja kook Hapsal Dietrichi terrassil ning siis koju tagasi.

Teel Viljandi folgile sattusin päris juhuslikult ühele kenale koosviibimisele Elvas kunstnik Marju Villemi juures, kus sain lisaks tema tööde imetlemisele (need poeedinartsissid ja mitu maali veel!) ka pintslid pihku ja endagi suureks üllatuseks valmis mu elu esimene õlivärvidega tehtud meremaal. Protsess oli puhas rõõm ja nauding.

Folkida sain sõprade juubeli tõttu seekord vaid neljapäevast laupäevani, aga esimese õhtu Folk 30 kontsert Kirsimäel pakkus õnneks nii paljusid esinejaid ja jalutuskäiku läbi Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloo, et see veidi leevendas. Reede hommiku veetsin Rohelise Maja kohvikus, seejärel uitasin Viljandi sekkarites, Kondase keskuses fotograaf Jaan Rieti 150. sünniaastapäevale pühendatud näitusel "Sõsarkond" ja teisel korrusel Loviisa Tala näitusel "Inimene kui masin". Lõunat sõin armsas Fellini kohvikus ja õhtust sõime sealsamas, Aida kohviku spontaanset jämmi saime ka veidi nautida. Rüki galeriisse ja Schloss Fellinisse oleks ka võinud jõuda, aga selle eest jõudsin siiski laululaval toimunud Naised Köögis kontserdile, Kaevumäele Alle-aad kuulama (meeldis väga!) ja Kirsimäele Trad.Attack!i kontserdi lõppu kuulama ("Armasta mind armsamini" oli maagiline). Afterparty Õues Henessi Schmidti ja Heidy Purga valitud muusikaga oli äge, aga unetunde jäi pärast küll väheks. Võru taga Haanjamehe talus laupäeva õhtul toimunud sõprade juubeli bänd Bossenova koos lisatorudega oli aga nii superhea, et vihtusime ka seal veel pool ööd tantsu. :)

Kinos vaatasin Jennifer Lawrence'i pärast kerget, aga südamlikku komöödiat "Ära võta isiklikult" ning Margot Robbie, lapsepõlvenostalgia ja kogu roosa atribuutika pärast "Barbie" filmi ka. 

Tinderi-üllatused

 Mul on sõbranna, kes suhtub Eesti suvesse vähem religioosse vaimustusega kui mina ja on seega sel suvel juba paaril reisil käinud, Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Lõuna-Itaalia kohta nentis ta, et seal polegi naisel õhtusöögikaaslase leidmiseks Tinderit vaja - ta oli juba mitu päeva seal veetnud, kui ohkas peaaegu tüdinult, et tal pole ühelgi õhtul õnnestunud üksi süüa ega oma õhtusöögi eest ise maksta. :)

Ühes Kesk-Euroopa linnas sattus ta aga hoopis teistsugusesse seiklusse. Nimelt tutvus ta enne sinna lendamist pisut Tinderis valikus olevate meestega ja libistas paremale ühe kauni meesmodelli välimusega noormehe (hoolitsetud karvkate, paljas ülakeha, labrador, sixpack - ja mitte see, mille saab külmikust võtta :)). Kui ta sinna Kesk-Euroopa linna jõudes pakkus, et võiks koos õhtust süüa, siis vabandas noormees end välja ebakindlusega imekauni Ida-Euroopa naise ees ning pakkus, et mõtleb nädalavahetuseks midagi erilisemat välja. Elektrooniline suhtlus jätkus ning kui sõbranna siis reede lähenedes küsis, mida nad teevad, hakkas asi juba tõeliselt imelikuks kiskuma. Nimelt hakkas noormees rääkima oma investeeringutest bitcoini ning soovitas ka mu sõbrannal tema kasutatavasse keskkonda konto teha ja veidi raha panna. Sõbranna, kes oli pigem huvitatud õhtusöögikaaslasest ja väikesest flirdist, jäi selle peale esialgu üsna leigeks. Kui ta vedu ei võtnud, hakkas noormees teda süüdistama, et naine on ainult seksi peal väljas! :) Ütle sellist asja eestlannale ja vaata siis ise, kui palju ja kui laialt naervaid emotikone vastu saad... :)))

Kui aga vestlus jätkus ja noormees korratud kohtumisküsimuse peale pakkus, et "if you take action, I take action" ehk siis püüdis sundida mu sõbrannat ikkagi soovitatud keskkonnas bitcoini investeerima, guugeldas mu sõbranna sõnapaari "Tinder scam bitcoin", luges leitud materjali ja sai palju targemaks. Kui ta seepeale tüübile ütles, et kahtlustab, et too on petis, vajutas too kiirelt unmatch, et mu sõbranna ei saaks report nupule vajutada. Ehkki pildiotsing ei andnud tulemusi, oli sõbranna pärast veendunud, et ka profiilil olnud fotod olid varastatud ning temaga vestles ilmselt hoopis keegi teine, mine tea, millisest asukohast, võimalik, et üldse mitu inimest vaheldumisi. Ühesõnaga, kuula ja imesta.

Sõbranna tegi pärast põhjalikumalt uurimistööd ning sai aru, et mitu, kellega ta reisi jooksul suhtles, olid ilmselt samuti petised. Ta koostas ka praktilise juhendi, kuidas neid ära tunda, jagan tema loal ja soovil: 1. Pildil on meesmodell; 2. Otsib alati pikaajalist suhet; 3. Nimi on lihtne rahvusvaheline nimi nagu John, Mike jne; 4. Hakkab kohe rääkima, kuidas ta on sinusugust ammu otsinud ja on sinusse armunud; 5. Lükkab kokkusaamist edasi; 6. Soovib kohe edasi suhelda Whatsappis, Facebooki ja Instagrami “ei kasuta”; 7. Hakkab rääkima investeerimisest ja kauplemisest, uurib, kas ja kui palju sina sellest tead; 8. Küsib palju sinu kohta, kuid enda kohta detaile ei paljasta; 9. Jutus on palju ebakõlasid; 10. Keeldub tegemast videokõnesid; 11. Enamasti puudub verification, kuid võib ka verified olla; 12. Suhtlusportaali konto (Instagram või Facebook) on enamasti äsja tehtud; 13. Küsib pilte ja selfiesid (kasutab neid hiljem uute võltskontode loomiseks).

Kuidas leida oma kutsumus

Internet on täis üleskutseid end leida ja välja selgitada, kes sa oled ja mis on su kutsumus siin elus, just nägin sama küsimust ka ühe mu postkasti saabunud uudiskirja teemareal. Kuskil 20ndate alguses küsisin ma endalt ka neid küsimusi, kuni sain aru, et enese otsimise asemel tasub tegeleda pigem enese loomisega - kes ma tahan olla ja mida teha, luua, anda, siin lõputute võimaluste maailmas.

Aga kui mulle nüüd ükspäev jäi ette julge väide, et sünnikaardi 10. maja tipp näitab ära inimese kutsumuse, siis ma muidugi ikka läksin huviga vaatama, mis tähtedes kirjas. :) 

Ja ära sa märgi, selgus, et mu 10. maja tipp on Kaksikutes, märksõnadeks objektiivselt faktide ja mõtete vahendamine, hea kõnelemis- ja kirjutamisoskus, rohke lugemine, aga ka käeline osavus, võime saada oma emotsioonidega kontakti neist rääkides ja kirjutades.

Päris põnev, arvestades, et valdkonnad, kus tegutsedes ma olen kõige edukam ja õnnelikum olnud, on ajakirjandus ja (sageli just tunnetele keskendunud ilukirjanduslike) raamatute kirjutamine. 

Juuni õied

Juuni nädalavahetuste rütmiga jäin päris hästi rahule: oli parasjagu Võru, Kuressaare, Pärnu ja Tallinna hetki, sinna vahele toredaid koosviibimisi kauneid vaateid pakkuvatel terrassidel uue grilli, sünnipäeva, pööriöö, uue katuse puhul.

Esimesed kaks nädalalõppu olid küll jahedavõitu, aga käisime siiski Võru rannabangalo avapeol Laura Põldvere sulnist esinemist kuulamas, sõpru-tuttavaid oli ka parasjagu. Muhu-Saaremaa nädalalõpul oli päevasel ajal õnneks juba soojem, nii et Muhus Liival sai toidutänaval kenasti Island Burgeri hõrgutisi nautida ja Kuressaare Kuursaali taga õues õhtust süüa. Suve kick-off Rannakuuris oli ka hoogne, aga sealt sundisid temperatuurid lõpuks siiski reedel ööklubisse Diva Onusid kuulama (palmisaarehiti viisil "tervitusi toome Orissaarest" ja muud pärlid) ning laupäeva öösel Gospasse teki alla, hommikuni pidutsemise kiusatus külmus lihtsalt ära. :)

Järgmise sõbranna 35. sünnipäev Pärnus rõõmustas seevastu peaaegu troopiliste temperatuuridega, milline imeline aiapidu see oli! Mootorratas diskovalguse statiivina, valgete linadega kaetud lauad vanade õunapuude all, haugibaar ja palju õisi andsid kokku väga efektse keskkonna, kus hea seltskonnaga pidutseda oli puhas rõõm. Väikesed põiked jõudsime teha ka Pärnu jõkke ujuma, Miamisse, Sugarisse Liis Lemsalu esinemist kuulama, hommikul Pastoraati kohvile, Rõõmu ja Siluetti kleidijahile.

Jaaninädalal põikasime korraks Tallinna kerge NY vibe'iga katuseterrassipeole, jaanilaupäevaks olime lõunas tagasi, jaaniõhtul ühtede sõprade maakodus (lõkke ja tantsuga) ning järgmisel päeval Läti piiri ääres teises maamajas, muljetavaldava saunavaliku ja täiusliku järvega, kus näkki ujuda.

Võru rannabangalos kuulasime ühel õhtul Raini & Janelit, Tamula Vanakese peolt Festivali Majas põikasime sõpradega ka läbi. Kolm köök & deli oli paaril juuni nädalalõpul avatud ning pakkus muude hõrgutiste hulgas jumalikku burratat tomatitega (üldse on hakanud kevadine ikaldus Võru söögikohtadega leevenema - kui veebruaris-märtsis polnud mõnel nädalalõpul suurt kuskile sööma minna, siis nüüd on enamik kohti jälle pikemalt avatud)

Viimsis käisin uues Koda kohvikus (Viimis mõisa vanas sepikojas) ja armusin - sinna on loodud tõeliselt kutsuv sametise sisuga oaas, soovitan!

Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.