Mai(või)

Maikuus olin seekord nii sportlik, et läksin 12 aastat pärast Jõelähtmel green cardi tegemist Otepääle golfitrenni, oli väga tore ja pall lendas, sõltumata vahepealsest väikesest pausist. :) Lisaks käisin ühel tennisepeol ning avasin ratta- ja ujumishooaja. Tartus osalesin kuulsa Hollandi jutuvestja jutuvestmiskoolitusel, kus sai palju nalja ja oli muidu ka inspireeriv. Sealt edasi suundusin ajakirjandusinstituudi traditsioonilisele kevadgrillile. Bakalaureuseõppe kursusest olin paraku ainus, magistri kursakaaslasi leidus õnneks rohkem, lõpuks veetsin kõige rohkem aega vist siiski kirjanike sektsioonis & Võru sektsioonis. Järgmisel õhtul nautisin vapustavaid päikeseloojanguvaateid sõprade katuseterrassilt Võrus, ühtlasi kujundasime peo käigus sujuvalt terrassi ümber. :) Peaaegu et reisil ehk siis lõõgastaval daytripil Lätis Aluksnes käisin ka, sealne plekk-kukega luteri kirik ja saareke vana kindluse, atraktsiooniderohke rannapromenaadi ja kohvikuga meeldisid mulle väga. Maitseelamusi kogusin Tšiili ja Argentiina veiniõhtusöögil Mõisa Aidas ning viiekäigulisel veiniõhtusöögil Kolmes. Karulaugupestot tegin, Aluksne Pajumte kartuliröstidest sain inspiratsiooni neid ise kodus ka teha ja tulid supermaitsvad.

Muusikaelamused: aprilli lõppu jäi Jazzkaare "RAP'n'JAZZ" kontsert Vaba Laval, kus olid kokku pandud reket, villemdrillem, nublu, taff & band - algul olin skeptiline, aga see oli üliäge kontsert; Tallinn Music Weeki "Jazz Is Her" Philly Joe's oli mu teine muusikaline lemmik maikuust (Maili Metssalu, Inger Nordvik, Jutta Glaser & Claus Boesser-Ferrari, Mingo Rajandi, Maarja Aarma MA ja JUNN) ning hilisemad seiklused uusi Tallinna (sala)baare avastades ka lõbusad; Anu Taul laulis kaunilt Hämsa maheresto avamisel.

Kunstielamused: Embassy of Fashioni Trinity moevaatemäng Kruiisisadamas oli imekaunis, kõik need kleidid ja maaliline päikeseloojang; Miles Aldridge'i näitus "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020" Fotografiskas on ka üliäge.

Raamatuelamused: Lucinda Riley "Seitsme õe" saaga kaheksanda raamatu "Atlas: The Story of Pa Salt" tellisin ette ja neelasin kahe päevaga (tegelikult ilmus juba eestikeelne ka, aga kuulsin sellest siis, kui olin ingliskeelse juba ära tellinud), üks Tallinna-Põlva rongisõit läks tänu sellele nii märkamatult, et vedas, et õiget peatust maha ei maganud; William J. Manni "Maailma esimene filmistaar" oli ka täitsa huvitav lugemine.

Kas on võimalik olla iga päev õnnelik?

Mind on see teema peaaegu kolm kuud kummitanud, nii et ma pean selle vist ikka endast välja kirjutama.

Ühesõnaga, ma sattusin sõbrapäeval vestlema tuttavaga, kes ütles jutu sees umbes midagi sellist, et ”aga noh, ei saa ju iga päev õnnelik olla” vms. 

Mille peale ma lihtsalt pidin ütlema pärast väikest mõttepausi, et… saab ju? Ma olen. Iga päev. Võib-olla mitte iga päev kogu päeva, aga ma olen iga päev õnnelik. (Ja hiljem meenus, et terve hulk inimesi mu lähiringis ka!)

Mille peale ta küsis, kas ma olen hullarist jooksus või valetan.

Noh, ma igaks juhuks ei välistaks 100% kumbagi varianti. :)

Aga kuidagi see teema keris ja keris edasi mu sees ning endas kahtlema löömine tekitas muu hulgas kevadtalvel ka perioodi, kus ma ei tundnud end üldse õnnelikuna, mis viis kerge eluinventuurini, nagu ma neid vahel ikka teen. Kahtlesin korraks kõiges… kuni mulle tuli uuesti meelde, kes ma olen, mida ja keda ma armastan, mis mind õnnelikuks teeb… ja mis mitte.

Ma mõtlesin tükk aega, et ma teen miski instastory sellest kõigest, aga ilmselgelt asjade lahti kirjutamine on rohkem minu element.

Igatahes… kui ma püüdsin kogu seda teemat pulkadeks lahti võtta, siis… esimesed tänusõnad kogu selle aastatepikkuse õnnetunde eest lähevad (enda tehtud valikutele lisaks) vist paarile raamatule, nende autoritele ja lähedastele, kes mõned nendest raamatutest on õigel hetkel kinkinud.

Näiteks Eckhart Tolle ”Siin ja praegu: kohaloleku jõud” õpetas kunagi palju noorema, mineviku ja tuleviku pärast liiga palju stressava minu elama teadlikumalt siin ja praegu. Olevikus kohal olema. Ja märkama oma igapäevarutiine ja inimesi, millised lisavad ja millised röövivad õnnetunnet.

Aga jah: ma leian, et normaalne ja väga tore on olla iga päev õnnelik, ning kui Sa teed asju, mille oled ise oma ellu valinud, mida armastad, koos inimestega, keda armastad, siis Sa oledki iga päev õnnelik. Rahul. Harmoonias. Nimetage seda, kuidas tahes. Ja see võikski tegelikult olla norm ja siht, luua endale elu, kus oled rahul ja õnnelik, mitte nii, et kui keegi on eluga rahul, siis ta on mingi imelik ja kindlasti valetab. Lõpuks taandub palju ka sellele, millele keskenduda, kas asjadele, mille üle rõõmustada ja mille eest tänulik olla, või nendele teistele.

Märts & aprill

Märtsis käisin Küprosel, aprillikuusse plaanitud Kreeta reisi asemel sattusin hoopis Hiiumaale, kus käisin viimati 2016. aasta suvel enne Võrru kolimist (aga merest mõnekümne meetri kaugusel tuulevarjulisel basseiniga terrassil oli täitsa bikiiniilm, arhitektuurilist inspiratsiooni sain kuhjaga, seltskond oli äge, tantsurõõmu palju, saun super ja toiduelamused samuti). Märtsi mahtus veel hõrk Prantsuse õhtusöök Kolmes ja aprilli algusse mõnus naistekas nende à la carte õhtusöögil, Uma Meki raames Moostes üsna sama seltskonnaga oli samuti tore. Tänu sünnipäevaks saadud kinkekaardile tegin avastusretke Mustamäe Elamus spaasse, Hiltoni koduses Eforea spaas käisin ka naudisklemas. Naistepäeva ja kevade alguse tähistamised olid armsalt meeldejäävad. 88aastasena lahkunud isapoolse vanaema ärasaatmine lähemate pereliikmetega üle ootuste südantsoojendav. Aprilli alguses oli üks pühapäev, kui mõni entusiast veel suusatas Haanjas, aga meie võtsime Võrus privaatsel terrassil juba poolpaljalt päikest. :) Paar mõnusat saunaõhtut, paar toredat väljasõitu Suurde Munasse, esimesed terrassipeod... ja ongi märts-aprill läbi ning kevade kõige kaunim aeg käes. Ohpungadampsamps! :)

Filmielamused: eksootiline “Mis on armastusel selle kõigega pistmist?" võluva Lily Jamesiga; võimas ja eriline “Savvusanna sõsarad”; stiilne ja äge “A E I O U - Armastuse tähestik” ajas Lõuna-Prantsusmaa igatsuse peale; “Apteeker Melchior: Timuka tütar” oli põnev hoolimata sellest, et mul on teine osa nägemata.

Muusikaelamused: Harley (Prantsusmaa) nunnus The Little Secreti baaris Tallinna vanalinnas; Smilers Club Tartus, kus publik neist esimesest loost peale üle kippus laulma; Stanislav Bulganin & Janno Reim Pubi17s; Jeff Berlin ühel ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari teisel õhtul Kandles, karaokepidu Trühvel Ekspressis Võrus, kuhu ma polnudki varem sattunud.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekile läksin seekord Zack Marquesi moeetenduse pärast, kus sellega oli komplektis ka Mammu Couture.
Raamatuelamused: Caroline Bernardi inspireeriv "Naine Montparnasse'ilt" Simone de Beauvoirist ja Jean-Paul Sartre'ist; Nika Nabokova bravuurikas "Voodis Sinu mehega".

Küpros, armastusjumalanna Aphrodite saar

 Küprost on lihtne veidi kaugele eksinud Kreeka saarega segi ajada, aga tegelikult asub seal täitsa eraldi Küprose vabariik (saarest küll veidi väiksem). Kreeka saartele omased hüved on samas valdavalt kõik olemas - loodus märtsikuus ehk lopsakam ja rohelisemgi, kõik õitses, vahemerelised road ja vein suurepärased, vabapidamisel kassid igal pool.

Ryanairi Tallinnast seitsmesse sihtkohta lendude lõpetamise uudis tuli, kui meil olid piletid juba ostetud, õnneks jäid meie Paphose lennud napilt alles ja Riiast saab sinna lennata ka edaspidi (ühtlasi vaatasin, et neist seitsmest sihtkohast viies olen viimase pooleteise aasta jooksul mugavalt otselennuga käinud :)). Ilm oli märtsi keskel natuke bipolaarne, päike-vihm-pilv-päike, aga vihma sadas õnneks vaid paaril hommikul lühidalt, pilvistel päevadel tutvusime vanalinna ja vaatamisväärsustega ning paar basseini ääres ja rannas päevitamise päeva saime ikka ka. Temperatuurid olid 20+ soojakraadi juures.

Seikluslikkust lisasid paar maavärinat - vaatasin enne reisi, et oot, Küpros on Türgi maavärinate epitsentrile kuidagi lähedal, kiire netiotsing andis vastuseks, et seal on 400-500 maavärinat aastas! Ühel õhtul, kui sõbranna kõrvalvoodis juba magas, tundsin, et voodi väriseb - arvasin algul, et kujutan seda ette, aga siis lõppes värisemine ära. Teine päev tulin duši alt, kui sõbranna teatas, et nii, nüüd tema voodi kõikus!

Kui need värinad kõrvale jätta, siis oli rahulik ja hedonistlik reis. Rannapromenaadist paar kilomeetrit ülesmäge asuva vanalinna üks säravaimaid pärle oli ilusasti renoveeritud vana raamatukogu raekoja vastas, Agios Kendease kirikut ja samuti kõrgemal asuvat turgu, mille juurest avanesid kenad merevaated, imetlesime ka. Sadamapiirkond ja selle söögikohad said meilt siiski rohkem tähelepanu, kuldmerikokre sõin kahel õhtul ja jäin mõlemal korral väga rahule, krevettide, frititud kalmaaride, souvlaki, pita ja tzatzikiga igal pool ka, kõik kahe peale ideaalse pooleliitrise karahviniga tellitud valged veinid olid ka head.

Tegin ka väikese ekspeditsiooni linnast välja Aphrodite kalju juurde - kohta, kus on legendi järgi armastusjumalanna Aphrodite sünnikoht. Väidetavalt tagab kalju ümber ujumine igavese nooruse, ilu, külluse ja armastuse, nii et ma olin igatahes väga motiveeritud merre hüppama. :) Allakirjutanust eestlane oli sealjuures muidugi ainus kõigist seal uitavatest turistidest, kes seda tegi, aga veetemperatuur oli täitsa kodune, umbes 18 kraadi.

Eraldi äramärkimist väärib meie eriti mõnus hotell Alexander the Great rannapromenaadi ääres üsna sadama lähedal. Ma arvan, et see on kõige paremini lõhnav hotell, kus ma kunagi olnud olen, lisaks tuba ja kõik baarid-kohvikud-restoranid väga elegantsed ja mugavad, hommikusöök külluslik ning välibasseini täiendas sooja sisebasseini ja saunadega spaa.

Astroloogianurgake, vahelduseks

 Eestlased on kuulsad oma müstika- ja uhhuu-armastuse poolest. Mitmes mõttes on siinne looduse- ja maagiausk mu meelest toredam kui mõni rangelt religioosne ühiskond, sest neil jäikadel süsteemidel on ka hulk vigu ja kohati ehk hullemaid kui natuke loodusvaimudesse, kristallidesse, (ravim)taimedesse ja haldjatesse uskumine. Viimane on paremal juhul ilmselt üsna kahjutu, kui kombineerida seda mõistlikul määral tänapäevase teaduse ja vajadusel ka meditsiiniga.

Aga sellegipoolest ma olen ka seda meelt, et päris igaüks, kel vastavat haridust pole, end psühhoterapeudiks nimetama ei peaks - kogemuslugusid jagada ja sotsiaalmeedias tsirkust teha on okei, aga selle nimi on pigem meelelahutus. Mis on vahel samuti päris teraapiline, nagu ka rõõmude-murede sõpradega jagamine, muide.

Samas ma loomulikult mõistan tõmmet kogu selle uhhuu poole ka, sest kui õppinud ja tunnustatud spetsialistide juurde on pikad järjekorrad ning ajakirjanduse sõnumid sünged, siis... me kõik vajame lootust ja südamerahu. Selles mõttes on mind nii mõnigi kord toetanud astroloogia, mida ma muidu pean ka kergete psühholoogia sugemetega meelelahutuseks. Aga see pakub mõnikord väga maitsvaid pähkleid ahvikesele peas, kes tahab muretseda selle pärast, mis ees ootab. Lõpuks tuleb nagunii, mis tuleb.

Ja olgem ausad, seal on ikka põnevaid kokkusattumusi ka. Suurepärase sulega USA astroloog, keda ma ammu loen, kirjutas 2020. kevadel (mainisin seda ka oma kunagises "Merkuur on Petrogradis" postituses) pandeemiat analüüsides, et Hispaania gripi ajal 1920ndate künnisel olid sarnased planeediaspektid kui 2020. aastal Hiina gripi ajal, ning märkis, et see aspekt kaotab oma jõu ja hakkab nõrgenema 2021. aasta alguses. Tagantjärele - umbes just siis hakkasid massideni jõudma vaktsiinid, mis aitasid alustada piirangute lõdvendamisega...

2023. märts tõotab ka põnevaid arenguid: Töö, vanade asjade, reeglite ja piirangute planeet Saturn, mis on 2020. aastast olnud Veevalaja (sõbrad & seltsielu) märgis, lahkub naistepäevaks Kaladesse, et enam palju aastaid mitte naasta. Huvitava kokkusattumusena ongi nii mul kui ka mitmel mu lähedasel Veevalajal olnud päris töised suurprojekte täis aastad, vanade majade renoveerimist jms. Lisaks sellele, et seltskondlik suhtlus kannatas 2020-2022 piirangute all - ka väga ehe Saturni Veevalajas viibimise mõju väljendus. :)

Kaks nädalat hiljem märtsi lõpus saabub aga Veevalajasse muutuste tooja Pluuto, mis juhtus viimati 1777-1797, kui toimus ka Prantsuse revolutsioon ja mitmeid muid suuri ülestõuse. Põnevil astroloogide ennustustes korduvad sõnapaarid suured muutused ja people's power... Üks kodumaine staarastroloog on neljasilmavestluses prognoosinud just siis pööret ka Ukraina sõjas, kuna ka Ukraina president on Veevalaja. Pluuto seostub ka raha ja võimuga, nii et loodame parimat! Pildil aga noorkuu, küllust toov Jupiter ja armastuse planeet Veenus Tamula kohal, viimase kahe ühendus peaks terve selle nädala kullatolmuga üle puistama. 

Jaanuar & veebruar

 Kõige külmemad talvekuud on kõige vähem mu lemmikud, ehkki Võrumaa muinasjutulised talved on mind selle aastaaja suhtes leebemaks muutnud. Ikkagi oli mul hea meel, et jaanuar vihises kiirelt mööda oma kahe väga lõbusa ja südamliku sünnipäevapeoga pubis (neist üks minu 18.. 28... whatever), ühel esines Jaan Sööt ja teisel Reimo Kivine, afterpartyl ÖÖs Nancy, ning Malta reisiga, mis pakkus külluslikult päikest ja värve. Tehniliselt võttes jäi poolenisti jaanuari veel ka üks öö Riias, proovisime Islandi lennu eel lõpuks ära Grand Poet by Semarah hotelli, mis - loomulikult nime pärast - mul ammu kripeldas. Mõned korrad sulpsasin ka Kubija ja Hiltoni Eforea spaasse. (Oh, peokroonikast on vist aastavahetus ka mainimata, selle veetsime Vidrike Külamajas Andreas Palli esinemise saatel ja järelpeol sõprade penthouse'is.)

Veebruar algas Islandi reisiga, millest kirjutasin juba eraldi, aga kuuma Blue Lagooni ja külmade tuulte kombinatsioon võttis mu peaaegu kogu veebruariks elu esimese põskkoopapõletikuga siruli. Aga ma ei oleks muidugi mina, kui ma poleks vahepeal veennud end, et nüüd olen küll juba terve ja peole lipsanud. :) Tänu sellele saan veebruarist meenutada ka Öösorri suurepärast kontserti Pubi17s, sõbrapäeva õhtusööki Viirelaiu Saatkonnas koos hilisema afterpartyga Tallinna kõrgustes ning vabariigi aastapäeva pidustusi Võru linnapea vastuvõtu (Rolf Roosalu laulis imekaunilt) ja Terminaatori etteastega Club Tartus. 

Muusikaelamusi juba mainisin, kunstielamusi sain peamiselt reisidel (aga Tartu Ülikooli raamatukogus käisin jõulupärjanäitusel ka ja Katariina kohvikust avastasin enda jaoks Toomas Kaskmanni maalid).

Filmielamused: Whitney Houstoni eluloofilm "I Wanna Dance With Somebody", Prantsuse film "Üks ilus hommik", "Mees nimega Otto" ja Islandi film "Teekond emaga".

Raamatuelamused: Maltalt leitud D. Jefferiesi "The Hidden Palace", C. W. Gortneri "Marlene", Ave Nahkuri "Meie küla eided tuunivad Viljandit. Üks muhe taaskasutusraamat", M. Haigi "Kesköö raamatukogu", lugenud olen tegelikult rohkem, aga need meeldisid eriti.

Ja nüüd... edasi kevade poole!

Island: Blue Lagoon & Reykjavik

Minu Islandi-reisi eellugu ulatub rohkem kui kümne aasta taha, kui ma töötasin rahvusliku lennukompanii pardaajakirja & sotsiaalmeedia projektijuhina ning me käisime Kanadast Estonian Airi esimest tuttuut Bombardieri lennukit ära toomas. See kojulend on unustamatu mälestus - lennukitehase kööginurgast välja otse maja kõrvale pargitud lennukisse astumine, paarikümnekesi terve öö lennukis pidutsemine ja Tallinnas maandumine kokpitis kahe piloodi vahel istudes. Tegime tookord keset ööd tankimispeatuse Islandil, aga lennukist välja meid paraku ei lubatud, saime vaid uksel kõõluda... ja kuulata dialoogi: - "Lennuki kütuseluuk on kinni külmunud." - "Kas kellelgi tulemasinat on?" :)

Ühesõnaga, ilmselt tollest korrast jäi kripeldus, et kunagi peaks ikka päriselt ka Islandil ära käima ning kuna mu maailmarändurist mehel oli samuti seal käimata, tuli mul suurepärane idee talle jõuludeks Islandi reis kinkida. Ja nii me siis veebruari alguses läksimegi, ehkki selleks ajaks ma mõtlesin juba, kas see ikka oli hea idee, ma ju armastan sooje sihtkohti. :) Samas tahtsingi ma Islandile minna just talvel, kui seal on üsna sarnane ilm kui siin, sest ma ei raatsiks minna vastupandamatust Eesti suvest juulis 14kraadise keskmise temperatuuriga sihtkohta.

Olime ühe öö enne Riias (et ei peaks liiga vara hommikul Võrust sõitma hakkama) Grand Poeti hotellis, mida olin ammu proovida tahtnud ning mis oli kena toa ja kaunite vaadetega, väike spaa mõnus ja restoran Snob tasemel.

AirBalticu lend Riiast Keflaviki lennujaama kestis veidi alla nelja tunni. Kuna Blue Lagoon jääb kenasti Keflaviki lennujaama ja Reykjaviki vahele, alustasime sellest. Ühelt poolt ju turistilõks, samas nimetatud National Geographicu poolt üheks 25 maailmaimest. Vesi oli soe ja vaated efektsed, õhk aga päris külm, nii et müts oleks kasuks tulnud (igal juhul soovitavad nad juuksed enne vetteminekut palsamiga kokku tõmmata, sest suure ränisisaldusega vesi kuivatab juukseid).

Esimese päeva kõrge sinitaevaga karge ilm asendus järgmisteks päevadeks plusskraadide, vihma ja tuulega, nii et pärast Reykjaviki vaatamisväärsustega tutvumist pidime nentima, et meie tuule- ja vihmakindlad riided ikka polnud nii tuule- ja vihmakindlad, kui me arvasime. Ma polnudki oma suusapükse ja parkat kunagi nii voodrini läbi vettinuna näinud. :) Aga äge oli ikka! Väga erilise välimusega Hallgrimskirkja tornist Reykjavikile alla vaadata, kirikus natuke orelimuusikat kuulata ja küünal süüdata, Tjörnini tiigi ääres vanas teatris asuvas Idno kohvikus imelist lambasuppi, hapusaia või ja suitsulambaga, teed ja šerrit nautida, Tundmatu Bürokraadi monument sealsamas oli ka päris andekas, aga raekoda otseselt iluga ei hiilanud. Küll aga meeldis mulle väga Harpa kontserdimaja, efektne nii väljast kui ka seest! Jalutasime mööda mereäärt Sun Voyageri skulptuurini ka, jalutuskäik oli kohati natuke ekstreemne, aga skulptuur ilus.

Laugaveguri ja sellest hargneva vikerkaaretänava ääres oli palju armsaid poode ja söögikohti. Kohe meie eriti õdusa Canopy by Hilton hotelli vastas asus raamatupood, kus pakutakse iga õhtu elavat muusikat ja kokteile, seal oli väga tore ja kogu see kontseptsioon meeldis mulle üliväga!

Kõige eredama õhtusöögielamuse saime kohast nimega Íslenski Barinn, mis oli nii popp, et vahepeal oli järjekord ukse taga, me sattusime õnneks sellisel hetkel, et saime kohe baari istuma ja varsti laua. Sõime fermenteeritud haid, kuivatatud tursanahka tartar-kastmega, kuivatatud kala, pearoaks võttis mees vaala ja mina plokkfiskuri ehk traditsioonilise kohaliku kalahautise (maitses väga hästi!).

Parema ilmaga nautimiseks on Islandil igasuguseid atraktsioone veel varuks, nt Golden Circle saaretuur ja vaalavaatlusretked, kosed ja vulkaanid (tervitused Eyjafjallajökullile, mis 2010. kevadel lennunduses kaose tekitas ja mind sotsiaalmeediaguruks lennutas!). Virmalisi oleks olnud tore näha, see oli üks väheseid asju mis tegelikult veidi kripeldas, aga samas nägin neid tol postituse alguses mainitud lennul ja see oli nii võimas, et patt oleks nuriseda.

Lahkumispäeval ulus tuul 65 km/h, nii et lennuvälja lompidest vett lendas ja ka seisev lennuk õõtsus, aga saime kenasti lendu & koju.

Ah jaa, reisi alguses ostsin endale Amazonist telefoni Victoria Walkeri raamatu "Snug in Iceland", mis oli täitsa nunnu kerge puhkuselugemine.