27.2.23

Jaanuar & veebruar

 Kõige külmemad talvekuud on kõige vähem mu lemmikud, ehkki Võrumaa muinasjutulised talved on mind selle aastaaja suhtes leebemaks muutnud. Ikkagi oli mul hea meel, et jaanuar vihises kiirelt mööda oma kahe väga lõbusa ja südamliku sünnipäevapeoga pubis (neist üks minu 18.. 28... whatever), ühel esines Jaan Sööt ja teisel Reimo Kivine, afterpartyl ÖÖs Nancy, ning Malta reisiga, mis pakkus külluslikult päikest ja värve. Tehniliselt võttes jäi poolenisti jaanuari veel ka üks öö Riias, proovisime Islandi lennu eel lõpuks ära Grand Poet by Semarah hotelli, mis - loomulikult nime pärast - mul ammu kripeldas. Mõned korrad sulpsasin ka Kubija ja Hiltoni Eforea spaasse. (Oh, peokroonikast on vist aastavahetus ka mainimata, selle veetsime Vidrike Külamajas Andreas Palli esinemise saatel ja järelpeol sõprade penthouse'is.)

Veebruar algas Islandi reisiga, millest kirjutasin juba eraldi, aga kuuma Blue Lagooni ja külmade tuulte kombinatsioon võttis mu peaaegu kogu veebruariks elu esimese põskkoopapõletikuga siruli. Aga ma ei oleks muidugi mina, kui ma poleks vahepeal veennud end, et nüüd olen küll juba terve ja peole lipsanud. :) Tänu sellele saan veebruarist meenutada ka Öösorri suurepärast kontserti Pubi17s, sõbrapäeva õhtusööki Viirelaiu Saatkonnas koos hilisema afterpartyga Tallinna kõrgustes ning vabariigi aastapäeva pidustusi Võru linnapea vastuvõtu (Rolf Roosalu laulis imekaunilt) ja Terminaatori etteastega Club Tartus. 

Muusikaelamusi juba mainisin, kunstielamusi sain peamiselt reisidel (aga Tartu Ülikooli raamatukogus käisin jõulupärjanäitusel ka ja Katariina kohvikust avastasin enda jaoks Toomas Kaskmanni maalid).
Filmielamused: Whitney Houstoni eluloofilm "I Wanna Dance With Somebody", Prantsuse film "Üks ilus hommik", "Mees nimega Otto" ja Islandi film "Teekond emaga".
Raamatuelamused: Maltalt leitud D. Jefferiesi "The Hidden Palace", C. W. Gortneri "Marlene", Ave Nahkuri "Meie küla eided tuunivad Viljandit. Üks muhe taaskasutusraamat", M. Haigi "Kesköö raamatukogu", lugenud olen tegelikult rohkem, aga need meeldisid eriti.

Ja nüüd... edasi kevade poole!

6.2.23

Island: Blue Lagoon & Reykjavik

Minu Islandi-reisi eellugu ulatub rohkem kui kümne aasta taha, kui ma töötasin rahvusliku lennukompanii pardaajakirja & sotsiaalmeedia projektijuhina ning me käisime Kanadast Estonian Airi esimest tuttuut Bombardieri lennukit ära toomas. See kojulend on unustamatu mälestus - lennukitehase kööginurgast välja otse maja kõrvale pargitud lennukisse astumine, paarikümnekesi terve öö lennukis pidutsemine ja Tallinnas maandumine kokpitis kahe piloodi vahel istudes. Tegime tookord keset ööd tankimispeatuse Islandil, aga lennukist välja meid paraku ei lubatud, saime vaid uksel kõõluda... ja kuulata dialoogi: - "Lennuki kütuseluuk on kinni külmunud." - "Kas kellelgi tulemasinat on?" :)

Ühesõnaga, ilmselt tollest korrast jäi kripeldus, et kunagi peaks ikka päriselt ka Islandil ära käima ning kuna mu maailmarändurist mehel oli samuti seal käimata, tuli mul suurepärane idee talle jõuludeks Islandi reis kinkida. Ja nii me siis veebruari alguses läksimegi, ehkki selleks ajaks ma mõtlesin juba, kas see ikka oli hea idee, ma ju armastan sooje sihtkohti. :) Samas tahtsingi ma Islandile minna just talvel, kui seal on üsna sarnane ilm kui siin, sest ma ei raatsiks minna vastupandamatust Eesti suvest juulis 14kraadise keskmise temperatuuriga sihtkohta.

Olime ühe öö enne Riias (et ei peaks liiga vara hommikul Võrust sõitma hakkama) Grand Poeti hotellis, mida olin ammu proovida tahtnud ning mis oli kena toa ja kaunite vaadetega, väike spaa mõnus ja restoran Snob tasemel.

AirBalticu lend Riiast Keflaviki lennujaama kestis veidi alla nelja tunni. Kuna Blue Lagoon jääb kenasti Keflaviki lennujaama ja Reykjaviki vahele, alustasime sellest. Ühelt poolt ju turistilõks, samas nimetatud National Geographicu poolt üheks 25 maailmaimest. Vesi oli soe ja vaated efektsed, õhk aga päris külm, nii et müts oleks kasuks tulnud (igal juhul soovitavad nad juuksed enne vetteminekut palsamiga kokku tõmmata, sest suure ränisisaldusega vesi kuivatab juukseid).

Esimese päeva kõrge sinitaevaga karge ilm asendus järgmisteks päevadeks plusskraadide, vihma ja tuulega, nii et pärast Reykjaviki vaatamisväärsustega tutvumist pidime nentima, et meie tuule- ja vihmakindlad riided ikka polnud nii tuule- ja vihmakindlad, kui me arvasime. Ma polnudki oma suusapükse ja parkat kunagi nii voodrini läbi vettinuna näinud. :) Aga äge oli ikka! Väga erilise välimusega Hallgrimskirkja tornist Reykjavikile alla vaadata, kirikus natuke orelimuusikat kuulata ja küünal süüdata, Tjörnini tiigi ääres vanas teatris asuvas Idno kohvikus imelist lambasuppi, hapusaia või ja suitsulambaga, teed ja šerrit nautida, Tundmatu Bürokraadi monument sealsamas oli ka päris andekas, aga raekoda otseselt iluga ei hiilanud. Küll aga meeldis mulle väga Harpa kontserdimaja, efektne nii väljast kui ka seest! Jalutasime mööda mereäärt Sun Voyageri skulptuurini ka, jalutuskäik oli kohati natuke ekstreemne, aga skulptuur ilus.

Laugaveguri ja sellest hargneva vikerkaaretänava ääres oli palju armsaid poode ja söögikohti. Kohe meie eriti õdusa Canopy by Hilton hotelli vastas asus raamatupood, kus pakutakse iga õhtu elavat muusikat ja kokteile, seal oli väga tore ja kogu see kontseptsioon meeldis mulle üliväga!

Kõige eredama õhtusöögielamuse saime kohast nimega Íslenski Barinn, mis oli nii popp, et vahepeal oli järjekord ukse taga, me sattusime õnneks sellisel hetkel, et saime kohe baari istuma ja varsti laua. Sõime fermenteeritud haid, kuivatatud tursanahka tartar-kastmega, kuivatatud kala, pearoaks võttis mees vaala ja mina plokkfiskuri ehk traditsioonilise kohaliku kalahautise (maitses väga hästi!).

Parema ilmaga nautimiseks on Islandil igasuguseid atraktsioone veel varuks, nt Golden Circle saaretuur ja vaalavaatlusretked, kosed ja vulkaanid (tervitused Eyjafjallajökullile, mis 2010. kevadel lennunduses kaose tekitas ja mind sotsiaalmeediaguruks lennutas!). Virmalisi oleks olnud tore näha, see oli üks väheseid asju mis tegelikult veidi kripeldas, aga samas nägin neid tol postituse alguses mainitud lennul ja see oli nii võimas, et patt oleks nuriseda.

Lahkumispäeval ulus tuul 65 km/h, nii et lennuvälja lompidest vett lendas ja ka seisev lennuk õõtsus, aga saime kenasti lendu & koju.

Ah jaa, reisi alguses ostsin endale Amazonist telefoni Victoria Walkeri raamatu "Snug in Iceland", mis oli täitsa nunnu kerge puhkuselugemine.

19.1.23

Malta momendid

Ma olen Maltat pigem üsna mõttetuks saareks pidanud (vabandust, aga tundus piltidelt alati liiga kivine) ja jaanuari algust üsna mõttetuks ajaks (seda perioodi, mis jääb pühadehooaega lõpetava aastavahetuse ja mu sünnipäeva vahele). Aga miinus ja miinus annavad teatavasti plussi ning need neli värskelt Maltal veedetud päeva kujunesid täitsa toredaks. Eelkõige tänu heale seltskonnale ja kuna ilmaga vedas: kõikidel päevadel oli päike, säravsinine taevas ja 18 kraadi sooja - linnapuhkuseks ideaalne.

Väga mõistlikud lennuajad tegid ka rõõmu - maandusime laupäeva pärastlõunal, viskasime asjad oma suurepäraste vaadetega rõdudega stiilsesse korterisse vanalinnas ja siirdusime Vallettat avastama. Algatuseks potsatasime ümber nurga asunud Itaalia restorani Sotto, mis lõi meid kohe foodgasmidega pahviks. Hiljem selgus, et tegu on arvustuste põhjal Valletta parimate sekka kuuluva söögikohaga ja tõesti: see trühvlitega burrata, pitsad, tiramisu, veinid… food heaven! Kuna oli laupäeva õhtu, siis tegime hiljem (pärast veidi ringi jalutamist ja avastusretke Boltiga ülejärgmisele poolsaarele St Juliani piirkonda) mõned kokteilid ja tantsud Silver Horse’is, kus oli väga põnev õues istudes inimesi vaadata ja melu nautida. Enne seda käisime ka The Embassy Valletta hotelli katusebaaris, kust olid imelised vaated, aga seal õues istumiseks tundus ilm natuke liiga tuuline.

Eestimaa jaanuarist tulnud, tahtsime me muidugi igal pool õues istuda, eelistatavalt päikese käes, aga kuna Valletta vanalinna tänavad on kitsad ja majad kõrged, siis polnud päikeseterrassiga kohtade valik just liiga lai. Kohe St Johni katedraali kõrvalt leidsime siiski korraliku hommikusöögimenüüga resto, kus nina päikese poole pöörata, bagel avokaado, lõhe ja pošeeritud munaga oli samuti hea. Pärast veendusime, et 1578. aastal valminud St Johni katedraal on seestpoolt ka väga kaunis, palju kulda ja paar Caravaggio maali.

Hiljem sõitsime laevaga üle lahe järgmisele poolsaarele (Sliema), uitasime poodides, aga jõudsime jälle järeldusele, et vanalinn on kõige ägedam, nii et läksime varsti tagasi (laevapiletid maksavad muide ka tipphooajal vaid 2€ üks ots ja linnu vee pealt vaadata on mulle ikka meeldinud).

Esmaspäeval pühendasime pool päeva “Troonide mängu” üheks võttepaigaks olnud Malta vanale pealinnale Mdinale, St Pauli katedraal oli kena ja vaated linnamüürilt pooletunnise sõidu kaugusel asuvale Vallettale efektsed. Aga kuna tegu oli siiski hedonistliku naistereisiga, ei viitsinud me ülemäära aega varemetele (mida leidub Maltal külluslikult) pühendada. :) Pigem kulgesime niisama ja nautisime seda väga: Barrakka aedadest ülemine osutus eriti ilusaks ja imeliste vaadetega kohaks, alumine väiksemaks, aga muidu samuti, parkidest sattusime veel Hastingsi aedadesse. Bussijaama juures asuv suurte skulptuuridega purskkaevuga väljak paistis olevat populaarne jalutamis- ja ajaveetmiskoht. 

Raamatukogu vastast leidsin kauni Caffe Cordina, mille ajalugu ulatub aastasse 1837, ja viimasel õhtul sattusime sümpaatse sõpruskonna erapeole muidu vaid korra nädalas avatud The Stable Pub'i. Tegime sealgi paar tantsusammu, aga jooke serveeriti sellises tempos, et lipsasime varsti minema, ehkki lõunaeurooplane eestlast ilmselt naljalt laua alla ei joo. :) 

7.1.23

Tasakaal ja rahulolu

Mulle jäi ühel kaunil hedonistlikul jõulueelsel hetkel kuskil Instagramis ette spikker, mis pakkus välja kolm märki, mis näitavad, et oled õigel teel ja kulged eluga kooskõlas:
1) Life feels good;
2) Things just seem to work out for you;
3) You receive divine guidance & confirmation of your alignment. Inspireeris kohe. Sest eriti sel hetkel ma tundsin seda 100% - eelkõige rahulolutunde mõttes. 

Aga eks üks naisenergiaga harmoonias elamise võti olegi OLEMINE ja kulgemise tekitatud tundele keskendumine (vs meesenergia TEGUTSEMINE ja mõõdetavad tulemused). @laurtshik kirjutas hiljuti juhuslikult ette jäänud postituses sellest ka hästi, ta postitus pani mind jälle mõtlema sellele, kuidas ma kõik need (töö)aastad Tallinnas olin nagu hoopis teine inimene. Palju neurootilisem, rahutum, hüplikumate suhetega. Siis ma ei saanud põhjustest aru, tagasi vaadates küll - ma olin kogu aeg tegevuses, ma jooksin kogu aeg ringi, ma ei hoolitsenud enda eest korralikult ega jõudnud peaaegu märgatagi neid mehi, kes must huvitatud olid. 

Need vaprad, kes ikka üritasid ja kellega ma ka koos olin... tagantjärele saan aru, et mu tempoga ilmselt polnudki võimalik sammu pidada. Pluss ma olin nii meesenergias, et mehelikud mehed (kes vist enamikule naistest kõige rohkem meeldivad)... nende meesenergia lihtsalt ei mahtunud minu oma kõrvale. Külgetõmbe tekitab polaarsus, mehelikku meest tõmbab naiseliku naise poole - ja siin pole küsimus küüntes, juustes ja kleidis, vaid energias. Rahus, voogamises, tunnetamises, olemises.

Ja siis see minu praegune mina. Nii zen, nii eluga rahul, et ise ka ei usu mingitel hetkedel. Jõulud ja aastavahetus olid ka eriti kaunid ja õnnelikud. See ei tähenda, et vahel mingeid laperdusi ja emotsioone ette ei tuleks, aga suures plaanis domineerib siiski suur rahulolu. Jah, mu enda sisemise meesenergia ja nendesamade mõõdetavate tulemuste osas tundub vahel, et neid võiks nagu rohkem olla, aga samas on üht-teist ette näidata ka ja enamik mu soove-unistusi täitunud, igasugused manifesteerimisteemad isegi väga ei eruta enam, sest niigi on hea. Tasakaal?

Vahel tundub, et ehk peaks ka mingeid retriite hakkama korraldama, et seda kõike jagada? See oleks siis ilmselt umbes midagi sellist, nagu selles Jaan Tätte "Sõprade laulus"... hm, kohvi & šampanjaga retriidid oleks muidugi vist päris rebel ja täiesti omaette turunišš? :)

Aga kõigile, keda mees- ja naisenergia teemad inspireerivad, siis üks ammune kiirtest Tiina Tiituselt, kuidas kontrollida, kummaga parem seis on: 1) "Kui teil pole rahu oma meesenergiaga, ei leia te üles oma eneseteostust siin kehastuses. Peate tegema töid, mis on tüütud, rasked ja on teiste inimeste antud. Teid kontrollitakse ja külluse vool on ka takistatud. Inimkeeli tähendab see seda, et elu on raske ja vaene." (Ehk siis harmoonias meesenergiaga on elu lihtne ja külluslik.) 2) "Kui on rahu oma naisenergiaga - ümberringi on kõik ilus ja kõik, mida Sa vajad, tuleb ise Su juurde."

31.12.22

Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

29.12.22

Detsember & 2022

Novembri viimasel päeval poseerisin natuke ise kunstielamuste nimel ja lipsasin siis oma kauni meigiga Piparkoogimaania arhitektuuriteemalise näituse avamisele. Sealt edasi kulgesin sõpradega Tallinna Raekoja platsi jõuluturule glögi jooma, esimesed olulised punktid jõulu-checklistist said niiviisi juba enne detsembri algust tehtud. Jõulufilme vaatasin Netflixist ja piparkooke küpsetasin hiljem. 

Detsembri algul tegin kohe Tartu jõuluilule ka tiiru peale ja siirdusin siis ühele väga südantsoojendavale õhtusöögile Hõlma, mis pakkus jätkuvalt suurepäraseid maitseelamusi. Hilisõhtul maandusin keset Võru jõulukaunistusi, keskväljakul säras kuusk ja Katariina alleel piparkoogimaja, muud tuled ja sädelus sinna juurde. Järgmisel päeval tegin ise päkapikku ja postitasin hulga raamatuid, lahkusin postkontorist paarimeetrise tšeki ja tohutu rahulolutundega.

Nautisin muinasjututalve, sõprade külaskäike, südamlikke kohtumisi ja kinkide vahetamisi, jõuluõhtusööke ja pidusid. Pööriöö paiku oli paar perekondlikku jõulukoosviibimist Tallinnas ning romantiline jõuluõhtusöök Hiltoni The Able Butcher restos (aperitiiviga üleval lounge'is ja paari kokteiliga pärast Linnutee baaris). EKA jõuluturule ja Radio sünnipäevale jõudsin Tallinnas ka, oli väga tore ning samas rõõm enne jõule Võrru sõita ja jääda. Jõululaupäeva veetsin õdusas maamajas armsate nägude keskel ning esimese püha õhtu sauna & peoga Haanjas.

Filmielamused: Suure Muna käsitöökinos Prantsuse film "Armastus ja viha", mis hoolimata päritolumaast oli nagu harilik Eesti film, pikad pimedad kaadrid ja masendav muusika; Artises üsna omapärane "Naudingute maja"; "Menüü", mis oli twisted, aga äge. :)
Muusikaelamused: Nancy & Hunt hullutasid publikut kahel rahvarohkel õhtul Club Tartus, esimese vokaalsetest võimetest olen ma siiski oluliselt kõrgemal arvamusel; fantastilise muusika ja paljude meeldivate tuttavatega viimane Mutant Disco Von Krahlis oli puhas rõõm.

Ma ei saa mainimata jätta ka seda kogemust, kuidas olin 16. detsembril sõpruskonnaga lõbusal jõuluõhtusöögil ning lauda istudes avastasin hulga sõnumeid ja oma eelmise blogipostituse Delfi esiuudise kohalt, kus see kogus pöörased ligi 1000 kommentaari. Kuna ma olin peohoos ja järgmisel päeval taastusin, siis ma ise nende lugemiseni väga ei jõudnud, korra proovisin vaadata, aga mõni sõber jõudis rohkem ja vahendas pärast mahlakamaid palasid, muu hulgas seda, kuidas kirjanikupreili pidi elama kuldses puuris ja mis kõik veel. :) Aga siinkohal on muidugi põhjust tollele nii hästi teadvale kommentaatorile tänulik olla, sest ma sain selle tulemusena aru (imeilusa kujundi kaudu), et ma elan hoopis kuldsel pjedestaalil: vaba tegema kõike, mida soovin, ning samal ajal toetatud. Kogu vabadus ja armastus ühekorraga. Mis saaks veel ideaalsem olla?

2022. aasta on peaaegu läbi, nii et poetan siia lõppu oma selle aasta kõige-kõigemad ka: ma olen eriti tänulik kõigi selle aasta imeliste reiside eest (Napoli-Sorrento-Positano, Koper-Trieste-Veneetsia, Antalya, Varssavi, Santorini, Kreeta, Bratislava-Budapest-Viin, natuke Riiat ja Helsingit ka) ja kahe eduka kinnisvaraprojekti eest ka. Head vana aasta lõppu & aastavahetust, armsad! 

15.12.22

Võrumaal käärib uus fosforiidisõda

Eestlane on müstiline olevus. Rohkem kui 20protsendilise inflatsiooni peale tõmbab ta suu kriipsuks ja rühib vaikides edasi. Kui aga keegi kipub Eestimaa looduse kallale, muutub ta temperament sekundiga tundmatuseni tuliseks. 

35 aastat tagasi ähvardas Virumaa loodust ja elukeskkonda hävitamine. Sündis laul “Ei ole üksi ükski maa” ja lõpuks lauldi kogu Eesti vabaks. Nüüd on ohus Eesti kõige imelisemat loodust ja elukvaliteeti pakkuv Võrumaa. Tallinna ehk ei paista veel, kui üles keeratud kagunurga kogukond on, aga rohkem kui 11 000 allkirja rahvaalgatusel Nursipalu kaitseks räägivad oma keelt. Võru maakonnas on kokku muide umbes 35 000 elanikku, aga põlistalude ja maade sundvõõrandamise teema puudutab inimesi ka kaugemal. Näiteks Rail Balticu trassil, aga seal on vähemalt mingi tuntav kasu hulgale inimestele, paremad rongiühendused nii riigi sees kui ka Euroopaga.

Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.

Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi. 

Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???

Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”

Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.

Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.

Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.

Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.

Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele. 

Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.

(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)

(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)