Malta momendid

Ma olen Maltat pigem üsna mõttetuks saareks pidanud (vabandust, aga tundus piltidelt alati liiga kivine) ja jaanuari algust üsna mõttetuks ajaks (seda perioodi, mis jääb pühadehooaega lõpetava aastavahetuse ja mu sünnipäeva vahele). Aga miinus ja miinus annavad teatavasti plussi ning need neli värskelt Maltal veedetud päeva kujunesid täitsa toredaks. Eelkõige tänu heale seltskonnale ja kuna ilmaga vedas: kõikidel päevadel oli päike, säravsinine taevas ja 18 kraadi sooja - linnapuhkuseks ideaalne.

Väga mõistlikud lennuajad tegid ka rõõmu - maandusime laupäeva pärastlõunal, viskasime asjad oma suurepäraste vaadetega rõdudega stiilsesse korterisse vanalinnas ja siirdusime Vallettat avastama. Algatuseks potsatasime ümber nurga asunud Itaalia restorani Sotto, mis lõi meid kohe foodgasmidega pahviks. Hiljem selgus, et tegu on arvustuste põhjal Valletta parimate sekka kuuluva söögikohaga ja tõesti: see trühvlitega burrata, pitsad, tiramisu, veinid… food heaven! Kuna oli laupäeva õhtu, siis tegime hiljem (pärast veidi ringi jalutamist ja avastusretke Boltiga ülejärgmisele poolsaarele St Juliani piirkonda) mõned kokteilid ja tantsud Silver Horse’is, kus oli väga põnev õues istudes inimesi vaadata ja melu nautida. Enne seda käisime ka The Embassy Valletta hotelli katusebaaris, kust olid imelised vaated, aga seal õues istumiseks tundus ilm natuke liiga tuuline.

Eestimaa jaanuarist tulnud, tahtsime me muidugi igal pool õues istuda, eelistatavalt päikese käes, aga kuna Valletta vanalinna tänavad on kitsad ja majad kõrged, siis polnud päikeseterrassiga kohtade valik just liiga lai. Kohe St Johni katedraali kõrvalt leidsime siiski korraliku hommikusöögimenüüga resto, kus nina päikese poole pöörata, bagel avokaado, lõhe ja pošeeritud munaga oli samuti hea. Pärast veendusime, et 1578. aastal valminud St Johni katedraal on seestpoolt ka väga kaunis, palju kulda ja paar Caravaggio maali.

Hiljem sõitsime laevaga üle lahe järgmisele poolsaarele (Sliema), uitasime poodides, aga jõudsime jälle järeldusele, et vanalinn on kõige ägedam, nii et läksime varsti tagasi (laevapiletid maksavad muide ka tipphooajal vaid 2€ üks ots ja linnu vee pealt vaadata on mulle ikka meeldinud).

Esmaspäeval pühendasime pool päeva “Troonide mängu” üheks võttepaigaks olnud Malta vanale pealinnale Mdinale, St Pauli katedraal oli kena ja vaated linnamüürilt pooletunnise sõidu kaugusel asuvale Vallettale efektsed. Aga kuna tegu oli siiski hedonistliku naistereisiga, ei viitsinud me ülemäära aega varemetele (mida leidub Maltal külluslikult) pühendada. :) Pigem kulgesime niisama ja nautisime seda väga: Barrakka aedadest ülemine osutus eriti ilusaks ja imeliste vaadetega kohaks, alumine väiksemaks, aga muidu samuti, parkidest sattusime veel Hastingsi aedadesse. Bussijaama juures asuv suurte skulptuuridega purskkaevuga väljak paistis olevat populaarne jalutamis- ja ajaveetmiskoht. 

Raamatukogu vastast leidsin kauni Caffe Cordina, mille ajalugu ulatub aastasse 1837, ja viimasel õhtul sattusime sümpaatse sõpruskonna erapeole muidu vaid korra nädalas avatud The Stable Pub'i. Tegime sealgi paar tantsusammu, aga jooke serveeriti sellises tempos, et lipsasime varsti minema, ehkki lõunaeurooplane eestlast ilmselt naljalt laua alla ei joo. :) 

Tasakaal ja rahulolu

Mulle jäi ühel kaunil hedonistlikul jõulueelsel hetkel kuskil Instagramis ette spikker, mis pakkus välja kolm märki, mis näitavad, et oled õigel teel ja kulged eluga kooskõlas:
1) Life feels good;

2) Things just seem to work out for you;

3) You receive divine guidance & confirmation of your alignment. Inspireeris kohe. Sest eriti sel hetkel ma tundsin seda 100% - eelkõige rahulolutunde mõttes. 

Aga eks üks naisenergiaga harmoonias elamise võti olegi OLEMINE ja kulgemise tekitatud tundele keskendumine (vs meesenergia TEGUTSEMINE ja mõõdetavad tulemused). @laurtshik kirjutas hiljuti juhuslikult ette jäänud postituses sellest ka hästi, ta postitus pani mind jälle mõtlema sellele, kuidas ma kõik need (töö)aastad Tallinnas olin nagu hoopis teine inimene. Palju neurootilisem, rahutum, hüplikumate suhetega. Siis ma ei saanud põhjustest aru, tagasi vaadates küll - ma olin kogu aeg tegevuses, ma jooksin kogu aeg ringi, ma ei hoolitsenud enda eest korralikult ega jõudnud peaaegu märgatagi neid mehi, kes must huvitatud olid. 

Need vaprad, kes ikka üritasid ja kellega ma ka koos olin... tagantjärele saan aru, et mu tempoga ilmselt polnudki võimalik sammu pidada. Pluss ma olin nii meesenergias, et mehelikud mehed (kes vist enamikule naistest kõige rohkem meeldivad)... nende meesenergia lihtsalt ei mahtunud minu oma kõrvale. Külgetõmbe tekitab polaarsus, mehelikku meest tõmbab naiseliku naise poole - ja siin pole küsimus küüntes, juustes ja kleidis, vaid energias. Rahus, voogamises, tunnetamises, olemises.

Ja siis see minu praegune mina. Nii zen, nii eluga rahul, et ise ka ei usu mingitel hetkedel. Jõulud ja aastavahetus olid ka eriti kaunid ja õnnelikud. See ei tähenda, et vahel mingeid laperdusi ja emotsioone ette ei tuleks, aga suures plaanis domineerib siiski suur rahulolu. Jah, mu enda sisemise meesenergia ja nendesamade mõõdetavate tulemuste osas tundub vahel, et neid võiks nagu rohkem olla, aga samas on üht-teist ette näidata ka ja enamik mu soove-unistusi täitunud, igasugused manifesteerimisteemad isegi väga ei eruta enam, sest niigi on hea. Tasakaal?

Vahel tundub, et ehk peaks ka mingeid retriite hakkama korraldama, et seda kõike jagada? See oleks siis ilmselt umbes midagi sellist, nagu selles Jaan Tätte "Sõprade laulus"... hm, kohvi & šampanjaga retriidid oleks muidugi vist päris rebel ja täiesti omaette turunišš? :)

Aga kõigile, keda mees- ja naisenergia teemad inspireerivad, siis üks ammune kiirtest Tiina Tiituselt, kuidas kontrollida, kummaga parem seis on: 1) "Kui teil pole rahu oma meesenergiaga, ei leia te üles oma eneseteostust siin kehastuses. Peate tegema töid, mis on tüütud, rasked ja on teiste inimeste antud. Teid kontrollitakse ja külluse vool on ka takistatud. Inimkeeli tähendab see seda, et elu on raske ja vaene." (Ehk siis harmoonias meesenergiaga on elu lihtne ja külluslik.) 2) "Kui on rahu oma naisenergiaga - ümberringi on kõik ilus ja kõik, mida Sa vajad, tuleb ise Su juurde."

Valguse võit

"Sa ei vaja kümmet aastat harjutamist, et olla valgustunud. Sa vajad ainult paari sekundit. Sul on ainult vaja saada teadlikuks, et sa kõnnid ja et sa hingad. Teadlikkus on juba valgustumine. Igaüks meist on võimeline olema ärgas sisse hingates ja välja hingates. Kui sa hingad sisse, ole teadlik, et sa hingad sisse. Ole teadlik, et sul on keha, et sa hingad sisse ja toidad seda keha. Ole teadlik, et su jalad on piisavalt tugevad, et sa saaksid nautida kõndimist. See on ka valgustumine. Kui sa hingad välja, ole teadlik õhust, mis lahkub su kehast. Ole teadlik, et sa oled elus. See teadlikkus võib tuua sulle nii palju õnne." (Thich Nhat Hanh, tuntuim zen-meister maailmas)

See on nii ilus tsitaat, et ma tundsin, et tahan selle panna siia aasta viimaseks postituseks. Endale meeldetuletuseks, et ühelt poolt on tee valgustumiseni nii palju lihtsam, kui enamasti arvatakse - ja igaühele kättesaadav. Ma usun, et me kõik oleme olnud selles imelises kohas, kus järsku on kõik nii selge ja hea, puhas rõõm ja armastus. Hullem osa on muidugi see, et samal ajal on see igapäevane töö, see oma õnne ja sisemise heaolu hoidmine. Jõudu meile kõigile sellega! 

Detsember & 2022

Novembri viimasel päeval poseerisin natuke ise kunstielamuste nimel ja lipsasin siis oma kauni meigiga Piparkoogimaania arhitektuuriteemalise näituse avamisele. Sealt edasi kulgesin sõpradega Tallinna Raekoja platsi jõuluturule glögi jooma, esimesed olulised punktid jõulu-checklistist said niiviisi juba enne detsembri algust tehtud. Jõulufilme vaatasin Netflixist ja piparkooke küpsetasin hiljem. 

Detsembri algul tegin kohe Tartu jõuluilule ka tiiru peale ja siirdusin siis ühele väga südantsoojendavale õhtusöögile Hõlma, mis pakkus jätkuvalt suurepäraseid maitseelamusi. Hilisõhtul maandusin keset Võru jõulukaunistusi, keskväljakul säras kuusk ja Katariina alleel piparkoogimaja, muud tuled ja sädelus sinna juurde. Järgmisel päeval tegin ise päkapikku ja postitasin hulga raamatuid, lahkusin postkontorist paarimeetrise tšeki ja tohutu rahulolutundega.

Nautisin muinasjututalve, sõprade külaskäike, südamlikke kohtumisi ja kinkide vahetamisi, jõuluõhtusööke ja pidusid. Pööriöö paiku oli paar perekondlikku jõulukoosviibimist Tallinnas ning romantiline jõuluõhtusöök Hiltoni The Able Butcher restos (aperitiiviga üleval lounge'is ja paari kokteiliga pärast Linnutee baaris). EKA jõuluturule ja Radio sünnipäevale jõudsin Tallinnas ka, oli väga tore ning samas rõõm enne jõule Võrru sõita ja jääda. Jõululaupäeva veetsin õdusas maamajas armsate nägude keskel ning esimese püha õhtu sauna & peoga Haanjas.

Filmielamused: Suure Muna käsitöökinos Prantsuse film "Armastus ja viha", mis hoolimata päritolumaast oli nagu harilik Eesti film, pikad pimedad kaadrid ja masendav muusika; Artises üsna omapärane "Naudingute maja"; "Menüü", mis oli twisted, aga äge. :)

Muusikaelamused: Nancy & Hunt hullutasid publikut kahel rahvarohkel õhtul Club Tartus, esimese vokaalsetest võimetest olen ma siiski oluliselt kõrgemal arvamusel; fantastilise muusika ja paljude meeldivate tuttavatega viimane Mutant Disco Von Krahlis oli puhas rõõm.

Ma ei saa mainimata jätta ka seda kogemust, kuidas olin 16. detsembril sõpruskonnaga lõbusal jõuluõhtusöögil ning lauda istudes avastasin hulga sõnumeid ja oma eelmise blogipostituse Delfi esiuudise kohalt, kus see kogus pöörased ligi 1000 kommentaari. Kuna ma olin peohoos ja järgmisel päeval taastusin, siis ma ise nende lugemiseni väga ei jõudnud, korra proovisin vaadata, aga mõni sõber jõudis rohkem ja vahendas pärast mahlakamaid palasid, muu hulgas seda, kuidas kirjanikupreili pidi elama kuldses puuris ja mis kõik veel. :) Aga siinkohal on muidugi põhjust tollele nii hästi teadvale kommentaatorile tänulik olla, sest ma sain selle tulemusena aru (imeilusa kujundi kaudu), et ma elan hoopis kuldsel pjedestaalil: vaba tegema kõike, mida soovin, ning samal ajal toetatud. Kogu vabadus ja armastus ühekorraga. Mis saaks veel ideaalsem olla?

2022. aasta on peaaegu läbi, nii et poetan siia lõppu oma selle aasta kõige-kõigemad ka: ma olen eriti tänulik kõigi selle aasta imeliste reiside eest (Napoli-Sorrento-Positano, Koper-Trieste-Veneetsia, Antalya, Varssavi, Santorini, Kreeta, Bratislava-Budapest-Viin, natuke Riiat ja Helsingit ka) ja kahe eduka kinnisvaraprojekti eest ka. Head vana aasta lõppu & aastavahetust, armsad! 

Võrumaal käärib uus fosforiidisõda

Eestlane on müstiline olevus. Rohkem kui 20protsendilise inflatsiooni peale tõmbab ta suu kriipsuks ja rühib vaikides edasi. Kui aga keegi kipub Eestimaa looduse kallale, muutub ta temperament sekundiga tundmatuseni tuliseks. 

35 aastat tagasi ähvardas Virumaa loodust ja elukeskkonda hävitamine. Sündis laul “Ei ole üksi ükski maa” ja lõpuks lauldi kogu Eesti vabaks. Nüüd on ohus Eesti kõige imelisemat loodust ja elukvaliteeti pakkuv Võrumaa. Tallinna ehk ei paista veel, kui üles keeratud kagunurga kogukond on, aga rohkem kui 11 000 allkirja rahvaalgatusel Nursipalu kaitseks räägivad oma keelt. Võru maakonnas on kokku muide umbes 35 000 elanikku, aga põlistalude ja maade sundvõõrandamise teema puudutab inimesi ka kaugemal. Näiteks Rail Balticu trassil, aga seal on vähemalt mingi tuntav kasu hulgale inimestele, paremad rongiühendused nii riigi sees kui ka Euroopaga.

Harjutusväljaku laiendus seevastu… see iseenesest ju isegi ei kaitse millegi eest! Lisage siia juurde info, et neid on nagunii Eestis juba seitse ja et paugutamine rikub inimeste elukvaliteeti ja looduse rahu mitmel pool Eestis, olemasolev Nursipalu Lõuna-Eestis ka, aga praeguse müratasemega ollakse siiski harjunud. Ehkki turismiettevõtjad ja loomapidajad on juba aastaid kannatanud.

Irooniline on see, et paljud Võrumaa põlistalud ja asulad elasid mõlemad maailmasõjad üle, just paljud talupidajad toetasid metsavendi, jäid ellu, tulid tagasi, said lõpuks oma maad ja majad tagasi, taastasid ja ehitasid uuesti kõik üles, jätkasid sealt, kus esivanematel pooleli jäi. 

Kas te kujutate ette nende inimeste pettumust meie vabas Eesti riigis ja selle juhtides? Esimeses naispeaministris - vabandust meenutamast, aga naisi on muidu peetud koduhoidjateks, kuid nüüd tahab just peaministripartei võtta rahuajal kodud 21 sügavalt juurdunud perelt ja rikkuda poole maakonna elukvaliteedi, et sôjaväel oleks rohkem ruumi sõda mängida???

Rahva meeleolusid peegeldab hästi anekdoot, mis Võrumaal ringleb - kuidas vana mees tahab enne surma veel kiiresti Reformierakonda astuda, ta soov täidetakse ja siis ta ohkab hetk enne surma õndsalt: “Tänu taevale, kohe on üks orav vähem!”

Sealjuures on sügavalt alatu süüdistada kagunurga elanikke idameelsuses - siin elavad tõelised Eestimaa patrioodid, aga paraku on paljud kauge keskvalitsuse mõistetamatud otsused ja kehv kommunikatsioon neid riigivõimu suhtes üsna skeptiliseks teinud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi vihastas Ossinovski piiriäärsete maakondade rahva korralikult välja alkoholiaktsiisi tõstmisega, paljud külapoed suleti ning järgnenud valimistel võidutses paljuski protestihäälte toel EKRE nii Võrumaal kui ka Pärnumaal.

Kuna poliitikud muid keeli peale häältesaagi ju hästi ei mõista, siis võib teha väikese ennustusvõistluse, kellele võiksid Kagu-Eestis minna need protestihääled, millest Reformierakond seekord oma kehvalt kommunikeeritud plaani tõttu ilma jääb. Keskerakond tabas võimaluse ära ja tegi avalduse, kus taunib käitumist seoses Nursipalu harjutusalaga, teised on seni pigem vaiksemad olnud. Võru linnas on tugev SDE, kes on kohalikul tasandil avaldanud ka muret seoses Nursipalu laiendamisplaaniga.

Võrumaal kohapeal on asi paraku naljast kaugel ja poliitmängud naerma ei aja. Mure oma kodu(maakonna) pärast on paljudelt nii ööune, söögiisu kui ka igasuguse motivatsiooni röövinud. Kena jõulukink riigijuhtidelt küll.

Tallinnast kuus aastat tagasi siia kolinuna mõistan ma ka pealinlaste leigust - jah, see jääb kaugele. Aga kui pealinna tempo ja müra inimesed läbi põletavad, siis põgenetakse miskipärast just neisse kaugetesse kohtadesse vaikust ja rahu otsima. Võrumaale, Hiiumaale.

Veel kord, loomulikult mõistab enamik rahvast siingi riigikaitse ja liitlassuhete olulisust, eriti Võrumaa asukohta arvestades. Aga kui riigijuhid rahvale just midagi olulist rääkimata ei ole jätnud, siis praegu teadaoleva valguses ei tundu praegused plaanid mõistlikud ega võimalik kahju loodusele ja elukeskkonnale proportsionaalne võimaliku kasuga ka igati Euroopa- ja NATO-meelsetele kohalikele. 

Veel, Rõuge vallavanema Britt Vahteri blogipostitusest: "Juba täna on lõhkamiste lööklained tunda ja miinipilduja müra kuulda Rõuge alevikus, Võru linnas, Osulas, Sõmerpalus, Kosel, Puigal ja paljudes külades. See on vähemalt 16 000 inimest, umbes sama palju kui Kaitseliidus liikmeid. Ehk need ei ole ainult 21 peret!" Kohalike vaatenurga paremaks mõistmiseks võib lugeda ka Inga Raitari põhjalikku lugu.

(Pildil on vaade Võru linnast Kreutzwaldi pargist, kuhu on paugud teiselt poolt järve Nursipalust juba aastaid kenasti ära kostnud.)

(Ma rikun selle postitusega muidugi pisut oma blogi "100% puhast rõõmu" reeglit, aga eks seegi ole rõõmustav, et Võrumaa on mulle nii armsaks saanud, et ei saa ka vaiki olla.)

Novembri seltskonnakroonika

Äkitselt ongi sellest aastast vaid viimane kuu järel. Novembri algus pakkus veel säravrohelist muru ja teisi värve, aga poole kuu pealt saabus Lõuna-Eestisse tõeline muinasjututalv - ehkki algul kippus peas mängima Estini häälega lauldud "et sulab alati / esimene lumi alati", siis nüüd on see paksus lumes sumbates asendunud pigem Tanel Padari "ja nii siis jääbki" reaga, küsimärgiga. :)

Ühel reedel laulis Reimo Kivine ja laupäeval Pööloy Gläänz Pubi17s, aga arvestades viie "Vallalise kaunitari" saate noormehe visiiti laupäevasele kontserdile ja kohalike neidude parvlemist nende ümber, arvas korraldaja, et järgmine kord, kui nad tulevad, võib bändi vabalt ka kutsumata jätta. :)

Järgmisel reedel oli tore oleng sõprade penthouse'is, pärast käisime Võru keskväljaku ääres uue ööklubi ÖÖ Lounge avapeol. Club Tartust põikasin koduteel ka läbi, mõlemas klubis oli täismaja, nii et kohalik ööelu ilmselgelt jälle pulbitseb. Laupäeval oli Kolmes hõrk viiekäiguline mereanniõhtusöök, austrid, forell, kammkarbid ja kaheksajalg olid kõik suurepärased (ja magustoiduks pakutud makroonid ka), Janar Vabarna sinna kõrvale valitud kerged heledad veinid samuti imehead. Afterparty sõprade lapse sünnipäeval nende kaunis avaras järvevaatega kodus oli ka väga lõbus.

Kallite sõprade abielu registreerimine Õnnepalees ja väike pulmapidu Hellas Hundis oli väga armas, pärast seda nautisin kodusemat nädalavahetust põleva kamina ees, laupäeva õhtul siiski tegin Võru peal mõned elegantsed tiirud ka. :) Üks õhtusöök Controventos ja teine Nautiluses olid ka meeldejäävalt meeldivad, Meistrite Hoovi Pierre ja Raekoja platsi Kehrwieder ühel loomingulisel õhtul ka.

Ja novembri lõpetas sõbra sünnipäevapidu rekordilise mõne nädalaga valminud lummavas Viirelaiu Saatkonnas, täpid "'i" peale ja kirsid koogile lisasid Tõnis Saare maitseelamused & Dr Maueri muusikavalik. Edasi lipsasin Kivi Paber Kääridesse, kus ootas veel parem muusika ja armsad tuttavad näod.

Filmielamustest oli selle kuu ainus "Pilet paradiisi", mis mõjus nagu oleks Balil puhkusereisil käinud, PÖFFiga läks seekord kuidagi nirusti, napilt oleksin lõpugalale jõudnud, aga enne tuli Võru-igatsus peale. Lugenud olen pigem ka kerget kraami, säravaim raamatuelamus oli kindlasti Barbara Erskine metsikult põnev "Hay emand". Muusika-, loodus- ja kohvikuelamused said juba ülespoole kirja, kunstielamustega peaks vist järeleaitamistunde võtma. :)

Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu

Lugesin millalgi NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks s*ks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!).

Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas ka otsingusõnaks “happiness”. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! :) Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.

Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu - ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult ühe vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö - kuni taipasin, et ei, ikkagi, mu kutsumus on mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.

Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse "kohustus" on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele. 

Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas Sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas Sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.

Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks, kui küsimus, kas Sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna... on siin ja praegu.