2020/2021

Panin aastavahetuse eel - nagu traditsiooniks on saanud - ritta oma 2020. aasta kolm kõige-kõigemat: abiellumine & pulmad, mu uus Võru aed & väike arendusprojekt... ning Tenerife & La Gomera reis aasta alguses oli ka väga mõnus (+Läti-Leedu suvel). Üldisest foonist hoolimata oleks isiklikus plaanis patt nuriseda, mulle tundub.

Detsembri teine pool tõi ikkagi ka hulga toredaid jõuluhõngulisi koosviibimisi nii minu kui ka abikaasa sõprade ja perega, mitu rabamatka heas seltskonnas Meenikunno ja Luhasoo radadel ning ehkki algul plaanisime olla Gospas, siis lõpuks hoopis väikese aastavahetuspeo peaaegu kella kuueni hommikul siin Võrus, mille eest ma olen eriti tänulik, seda oli palju rohkem, kui oleks julgenud selle 2020. aasta lõpetuseks loota.

Tegelikult mõtlesin detsembris mitu korda, et kirjutan oma jõuluvaimustusest ja -tegevustest eraldi postituse, aga mõtteks see jäigi. Igatahes oli Võru, Tartu ja Tallinna keskväljakute jõuluilu lummav ning moeteemaline 15. Piparkoogimaania näitus samuti vaimustav. Star FM mängis autos jõulukontsertide-pidude aseaineks jõululaule ja jõulufilmiks sattusin vaatama Netflixist üsna napakat, aga siiski omamoodi nunnut jõulufantaasiat "The Knight Before Christmas". Lugesin läbi "Eia seikluse Tondikakul", nii et tundub, et checklisti lisandus jõuluraamatu kategooria. :) Piparkooke küpsetasin, traditsiooniline romantiline jõuluõhtusöök toimus seekord Tallinnas kodustes tingimustes Wolti toodud Villa Thai toidu ja Lallier' šampanjaga. Jõuluõhtul sadas Võrumaal paks lumi maha, nii et nautisime maalt kirikusse ja surnuaeda ning tagasi sõites tõelist talvemuinasjuttu. 

Seda kõike üle lugedes tundub mulle, et mu elukunstniku kalduvused on juba mitmendat aastat just detsembris eriti heas vormis ja hoos?! :)

Uue aasta esimesed paar päeva on olnud meeldivalt hedonistlikud: 1. jaanuaril Mimosad & kalamarjasaiad (rasked ajad muidugi, sibul oli kodust otsas) ning pikk brunch armsate sõpradega pubis, 2. jaanuaril veel üks tiir lumises Meenikunno rabas, hõõgveini ja hiljem tule ümber istumisega (need rabarajad on muidugi ka siinkandis väga populaarseks saanud, aga vedas, mahtusime ikka parklasse).

Head uut aastat, armsad lugejad ja sõbrad!

Jõulukuu väikesed rõõmud

- Sügissemester sai reedega läbi, see võtab peaaegu kepsutama. :) 

- Kodu on jõuluehtes.

- Õhtusöögid on viimasel ajal eriti head tulnud, üks õhtu kollane ahjupeet küüslaugu, kitsejuustu ja karbonaadiga, eile verivorstid-hapukapsas-kõrvitsasalat-pohlamoos 3. advendi puhul.

- Goodreadsi lugemise väljakutse seljatasin, sain viimase raamatu läbi - 52 raamatut aastas on üsna mõnus kogus, keskmiselt raamat nädalas.

- Filmi- ja kunstielamusi on ikka õnneks ka olnud: eelmise nädala algul ägedas Tartu Elektriteatris dokfilm "Helmut Newton: halvad ja ilusad", nädala lõpus Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis Eesti kunstnike ühisnäitus "Paus", mis on lihtsalt nii-nii ilus! Soovitan väga!

- Muusikat, pidusid ja reise tahaks ka, hullult, aga mu lemmikastroloogi ennustus, et okt-nov piirangud ja detsembris-jaanuaris piduuu, vist päriselt ei täitunud paraku. Ma küll tahtsin seda uskuda, väga, nii ebaloogiline kui see ka ei tundunud, aga praegu jääb vist vaid jõuluimele loota. Detsembri esimesel reedel õnnestus siiski ühele toredale väikesele salapeole sattuda ja laupäeval kalpsasin sõbrannale punases sädelevas õhtukleidis külla, sest šampanja & makroonid temaga tundus lähim asi jõulupeole, millele sel aastal lootust. 

- Pooltühjadesse kohvikutesse olen ka ikka lipsanud, Katariina kohvik tundub pärast väikest värskenduskuuri heledates toonides poole suurem kui varem, Sulbi kohviku uuest Võru filiaalist Karamell saab imelisi šokolaaditäidisega makroone ning Eva Sushist Philadelphia makisid (praegu hakkasin mõtlema, et makroonide ja sushi puudumise üle nurisesin vist 2016. sügisel siia kolides - küsi ja Sulle antakse!).

- Õues uitamised on detsembrikuule kohaselt üsna karged, aga ka kahvatutes toonides loodus ja jäätunud järv ilusad ikka. Aga uue moehullusega - talisuplemisega - on lõunaosariikides külmakraadidega muidugi ikaldus, kui jääd raiuma ei kipu, nii et meil siin ei teki naljalt sellist olukorda, nagu Tallinnas: Pikakari rannas talisupelnud mees unustas sellest sotsiaalmeedias teada anda! :)

Uitmõtted & paber

Ma igatsen vahel selliste loovpäeviku stiilis uitmõttepostituste järele, mida ma tegin oma esimese blogi aegadel, nii umbes alates 2004 päris palju. Lihtsalt mängisin sõnadega, sõltumata sellest, kas mul oli midagi öelda või ei. (Enamasti ilmselt polnud. :)) Samuti igatsen ma aeg-ajalt paberpäeviku pidamise järele, eriti muidugi siis, kui ülikauneid märkmikke ette jääb. 

Keegi muidugi ei takista kumbagi praegu ka, aga uitmõtetega on nii, et arvestades kogu üleüldist müra ja igasuguse info üleküllust, tundub vähem ütlemine ja kuulamisele/lugemisele keskendumine kohati palju parem variant. Digitaalne hügieen jne. Ehkki siis tuleb vahel jälle see hetk, kus tahaks vahelduseks lugeda midagi kerget ja helget ning seda teistelegi pakkuda.

Paberpäevikus krabistamisega läks igatahes eriti lihtsalt - võtsin lihtsalt ühe imeilusa märkmiku, mille juba tükk aega tagasi kingiks sain, ja hakkasin pihta. Joovastav tunne!

Ja nagu kuskil filmis (ma pealkirja ei mäleta, ainult tsitaati) üks tüüp oma märkmikule osutades ütles: "Ja siia ei saa keegi isegi sisse häkkida! Geniaalne asi!" :)

Novembrivalgus

Osaliselt tänu mu armsale sõbrale, kelle mantra on suurema osa kuust olnud, et tuleb veel nautida, kuni saab, oli november üllatavalt elamuste- ja kultuurirohke.

Kõigepealt oli veel oktoobri lõpus reedel kõrvitsasupiga mu hea sõbra juures Viimsis väike Halloweeni eelsoojendus  ja laupäeval teise sõpradepaari imeilus pulm kinos Sõprus ja Biblioteqis. Silver Sepp tegi muusikat ja tantsida oli nii hea! Dresscode oli all white, mis tundus esialgu mõõdukas väljakutse mustas sügisöös, aga tulemus oli lõpuks väga efektne, kõik imekaunid ja üldmulje pingutust väärt. Boonusena oli kontrast teisel pool kahte klaasseina Nymfis toimuva Halloweeni-peoga muljetavaldav. :)

Tagasi Võrus, uitasin Lanzarote asemel Võrru (aga ikkagi lõunasse!) sattunud sõpradega mööda Katariina alleed, rannapromenaadi, Ööbikupesa, -orgu ja paremaid kohalikke söögikohti. Sellele järgnes väike, aga imetore naiste Full Moon Party. Reede õhtul käisime Tartus kinos (soovitud film oli paraku välja müüdud ja kiirelt asenduseks improviseeritud "Õhtusöök sõpradega" mitte just õnnestunud valik), hiljem Veinis ja Vines oli siiski mõnus. Pühapäeval lipsasin Vana-Võromaa muuseumi galeriisse Eesti Disainiauhinnad 2020 nominentide näitusele, see meeldis mulle väga. Üks õhtu ulpisime Kubija spaas.

7. novembri Uma Meki laat keskväljakul oli suurepärane - kuuldavasti on varasematel kordadel spordihallis hull tunglemine olnud, aga keskväljakul oli väga mugav vabas õhus kohalikke hõrgutisi kokku osta (need Ilumäe talu värvilised köögiviljad ja verivorstid!!!). Lisaks mulle hullult meeldib, kui uutel keskväljakutel ja ajaloolistel turuplatsidel ongi turg ja üldse elu käib!

Tallinnas veetsin kuu keskel ka aega, aga peamiselt lähedastega ja kodus nina raamatutes, ei novembriilm ega Harjumaa numbrid meelitanud väga välja (Love Mussels ja Fleur Royale imeline roosisülem said sellega siiski hakkama). Lõunaosariikides tagasi, sattusin kohe keset eriti kultuurset nädalavahetust. Reede õhtul toimus Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi kontsert - ma ei tea, kas Johannes Laas 5tet koosnebki üdini üliandekatest muusikutest või mõjutas topeltrõõm pärast sellist aastat muusikat nautida, aga kohe inimese tunne tuli elavat muusikat kuulates ja oli tõesti superhea kontsert. Laupäevaõhtune Mart Kadastiku kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud "Heade inimeste" esietendus Sadamateatris oli samamoodi ülitore, Veini ja Vine tiir pärast jälle ka.

Viimane nädalavahetus oli rahulik ja juba veidi jõuluhõnguline, reede õhtul nautisime pubis klaasikest glögi ja 1. advendil imetlesime Võru keskväljakule ilmunud jõulukaunistusi.

Maitsev november

Gurmaanide lemmikkuu on käes ja ehkki hetkel tundub Tallinnas välja sööma minek juba jälle peaaegu ohtliku elu elamisena, saab vähemalt oma isiklikke checkliste täiendada.

White Guide'i meistriklassi vääriliseks tunnistati seekord:

- 180 degrees by Matthias Diether

- Ö

- Fotografiska restoran

- Alexander

- Põhjaka mõis

- GMP Pühajärve restorani peakoka pool

Rõõm on näha, et lisaks Tallinna restoranidele hoiavad lippu kõrgel nii Muhu kui ka Lõuna-Eesti. Eelmise kahe aasta edetabelit juhtinud Noa peakoka pool läbib vist parasjagu värskenduskuuri, seega ei paista neid kuskil. Eelmise aasta esiviisikusse 180°, Ö ja Alexandri kõrval kuulunud Puri on üldedetabelis alles.

Silvespooni parima fine dining restorani auhinna sai 2019. aastal samuti 180° by Matthias Diether, sel aastal otsustati jagada hoopis parima ellujääja ja kullerteenuse pakkujate auhindu, märkides ära restoranid Salt, Beer House, Villa Thai, Loft & Ürdid, IO ning Levier.

Pilte lapates hakkas tunduma, et ma olen sel aastal liiga vähe heades restoranides käinud (või siis seal lihtsalt rohkem söömisele ja vähem pildistamisele keskendunud). Vana armas Ö pole mind ka ammu näinud, nii et postituse juures olev foto on pärit hoopis 2019. aasta suvest Viirelaiult, kui Ö käis seal külas ja meie ka. Fotografiskasse, Alexandrisse ja teistesse olen ikka õnneks sattunud.

Viimati vanalinnas hulkudes nägin ka kadusid, ehkki nii Uude Maailma kui ka Võrru on kohvikuid-söögikohti pigem hoogsalt juurde tekkinud. Igatahes hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et lemmikud ja parimad kohad elaksid edasi ning annan jõudumööda oma panuse sellesse ka, sest Eesti toidukultuur on kõrgelt arenenud ja hoidmist väärt.

Sume suitsusaunane oktoober

Läksin üks õhtu Tallinna peale uitama - polnud seda pimedamal ajal nii ammu teinud. Jalutasin tiiru läbi Rotermanni ja siis vanalinna Meistrite Hoovi Pierre’i juurde kuuma šokolaadi jooma. Oktoobri lõpu kohta oli hämmastavalt soe, nii et istusin õues ja mõtisklesin. Linn tundus jalakäijate poolest veidi hõredavõitu, samas siiski vanalinnas inimesi liikus ja ega Tallinn polnud jahedamatel aastaaegadel eriline festivaliplats ka ekr (enne teadagi mida). Mulle meenub neist iidsetest aegadest, kui ma olin meelelahutusteatmiku peatoimetaja ja käisin sageli väljas kuuel-seitsmel õhtul nädalas, jäiseid veebruariöid, mil Viru tänaval võis hõlpsasti tekkida tunne, et oled ainus inimene maailmas. Sellest oli praegu asi kaugel, õnneks.

Päevavalges olen ka sünnilinnas turisti teinud, merevaateid nautinud ja kuldsetes lehtedes sahistanud, rõõm. Oktoobrisse mahtusid veel Võrus mõned perekondlikud koosviibimised, sõpradega terrassipidusid ja pubiõhtuid. Kubija spaasse ja Hiltoni Eforeasse oli samuti hea sattuda. Üks päikeseline Tartu hommik Tartu Pierre'i ees tekitas rohkem sellist tunnet, nagu sööks Pariisis hommikust. Salt in Georgia ehk Chacha ja Mull Party kuu algul tuletas meelde, kui imetore on panna end ilusasti riidesse ja sõpradega välja peole minna, nagu ka sõbra väikese romantikaga magustatud tüdrukuteõhtu Controventos kuu lõpus. 

Filmielamustest oli "Armastusega Itaaliast" (millest ootasin tegelikult enamat); head muusikat mängisid efektsete kokteilide juurde ühel õhtul Nümfis Heidy Purga & Henessi Schmidt (Guru resto seal kõrval osutus ka mõnusaks); raamatutest olen peamiselt Eesti romaani kursuse kohustuslikku kirjandust lugenud ja kunstinäitustele/galeriidesse küll liiga vähe jõudnud.

Oktoobri kõige erilisem elamus oli aga Mooska suitsusaun. Eestist on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas lisaks laulu- ja tantsupidudele Kihnu kultuuriruum (millega ma tutvusin lähemalt samuti kunagi oktoobris ühe unustamatu viiulifestivali raames) ja Võromaa suitsusaunakombestik ning Mooska talu on ilmselt parim koht, kus seda kogeda. Kuum saun, maagilised loitsud, vihtlemine magusalt lõhnava tammevihaga, taimetee, suitsusaunaliha ja koduleib, rrräigelt jääkülma tiiki sulpsamine, sinna juurde vaated värvilise metsa vaikelule... soovitan minna ise kogema!

Me täiuslik pulmapäev

Kuu aega abielus! Ja ülim aeg meenutusteks ja tänuavaldusteks, sest meie kahe salapulmi korraldades saime aru, et meid on õnnistatud lisaks kõikidele ülejäänud sõpradele tõeliselt andeka pulmakorralduse 

dreamteamiga meie ümber. Suurimad tänud: pruutkleidi eest Triin & NYMF; abielusõrmuste eest Angelica & Angelgold; pulmatordi eest Kristiina & Kuninganna Catering, meigi & soengu eest Heldi (Linnateater), klaverimuusika eest Reet (LA Klaverikool) ja fotode eest Meisi! Erilised tänud lähevad eriti sooja vastuvõtu eest ka Martinile & Pädaste mõisale Muhus (ma poleks suutnud välja mõelda paremat kohta, kus seda sündmust tähistada!) ja Piretile & Gospale Saaremaal (tõeliselt mõnusa mesinädalate puhkuse eest)!

Kes oleks osanud arvata, et see nelja aasta tagune Võrru kolimine selliste arenguteni viib! Ma ei hakka siinkohal nimeliselt tänama neid kahte võrratut džentelmeni, kes mul tookord siia kolida aitasid, aga ka teile suured tänud! (Ma küll kahtlustan, et kui te oleksite teadnud, milleni see viib, siis te ilmselt poleks mind siia toonud. :))

Selle eest, et see päev algusest lõpuni nii täiuslikuks kujunes, tuleb vist ka universumit tänada. Eriti arvestades praegust aega... ja septembri alguse sügisest-vihmast-jahedat ilma, mis meie pulmanädalaks õnneks selge sinitaeva, päikesepaiste ja +20kraadiste temperatuuridega asendus. Lõpuks ometi saan ma ka aru, miks küps ja kaunis sügis on mulle alati kevadest palju romantilisem aastaaeg tundunud. :)

Hommikul ärkasin Tallinnas ja läksin kella 8ks oma armsa sõbra juurde soengut & meiki tegema, 10ks saabus sinna ka fotograaf, kellega sõitsime 250 km Võrru, kus toimus väike autovahetus & riietevahetus, et siis kella 14ks abielutseremooniale jõuda. See oli kaunis, roosavalgeroosiline pruudikimp mu kallimalt imeilus, taustaks klaveril Neil Youngi "Harvest Moon" ja parima registreerija saime ka. Suunurgad kippusid igatahes kõrgemale kui tehniliselt võimalik.

Kiire pildistamine Katariina kiriku ees keskväljaku serval, Katariina alleel, Tamula järve ääres Kreutzwaldi pargis ja paadisillal ning siis autoga 300 km Muhusse (päeva kilometraaž tuli korralik, aga nii me tahtsime, sest Võrus on Jaanuse juured ja Muhus minu omad). Tegime Pädaste mõisa ees mõned fotod ning seejärel vastuvõttu sisse astudes tabas meid tõeline üllatus - selgus, et seal olid oma tutvumise aastapäeva tähistamas ka kaks paari me sõpru! Sinna see salapulm siis läks... Aga otsustasime ka selle heaks märgiks lugeda. Pärast veel ühte väikest fotosessiooni meie suure sviidi rõdul alustasime all restoranis õhtusööki siiski romantiliselt kahekesi, magustoidu ajaks ühinesime ja jagasime pulmatorti sõpradega. Hiljem jõime veel kahekesi kamina ees šampanjat.

Ma ei oleks mina, kui mul ei oleks omajagu tegemist olnud ka lugude ja legendidega. "Midagi vana-midagi uut-midagi sinist-ja-midagi laenatut" reeglit teavad Hollywoodi filmidest vist peaaegu kõik, aga ilus oli lugeda, mis selle taga on - need asjad sümboliseerivad ühendust pere ja sõpradega, head õnne ja lojaalsust. Seda ma varem ei teadnud, et pruudil peaks olema hõbemünt kinga sees, nagu ka seda, et viie suhkruglasuuris mandli kinkimine toob tervist, rikkust, viljakust, pikka iga ja õnne nii pruutpaarile kui ka kingisaajatele. Ja sõrmuse võru - alguse ja lõputa ring - sümboliseerib igavest armastust. ♡