Sünnipäev kummitustega & ülikooli ball

Novembri kaks viimast nädalavahetust olid eriti hoogsad ja neisse mahtus ka kaks meeldejäävat pika kleidi pidu. Kõigepealt oli sõbra sünnipäev Kuressaare piiskopilinnuses, mis algas kummitustetuuriga kottpimedaks tehtud lossis. Giid - sümpaatne proua - jagas kõigile kätte laternad põlevate küünaldega ning juhatas meid mööda müürisiseseid ja muid treppe üles-alla, aeg-ajalt peatusi tehes ning ajaloost ja legendidest rääkides. Eriefektide peale oli ka mõeldud - vahepeal kostis eemalt hauatagust naeru ja ühe nurga tagant leidsime üsna elusa mungarüüs kuju. :) Seiklusele lisas vürtsi see, et kõik olid juba peoriietes ehk siis õhtukleitides (mina ka üsna kõrgete kontsadega, aga see oli mu enda valik, nii et ma üldse ei nurise, vaid mõtlen tänutundega sünnipäevalapsele, et ta viitsis nii ägeda peo korraldada!).

Umbes tunnisele tiirule lossis järgnes ühes kaunis vanas (aga siiski päris soojas) sammastega saalis keskaja stiilis pidu, kus käisid külalisi tervitamas nii heerold kui ka piiskop ise. Laual olevad nõud ja peekrid olid savist, söömiseks ainult puulusikas ja korralik väits. :) Õnneks oli saali nurgas olemas siiski ka tänapäevane baar veidi moodsamate jookidega ning helitehnika dj ja muusikavalikuga, mille järgi kella kolmeni tantsu kepsutada.

Ööbisime Gospas, mis oli suurepärane, nagu ikka, nii et jäime esmaspäevani ja korraldasime väiksema seltskonnaga kogemata ka korraliku afterparty, mis algas täiesti süütu õhtusöögiga La Perlas. Kuna meil kahel eelnes sellele kõigele reedel veel tänupühaõhtusöök sõpradega Tallinnas (sest jah, see Ameerika tähtpäev on nii ilusa mõttega, et minu meelest on superidee see kodumaiste nappide pühade ritta lisada), olin esmaspäeva õhtul pärast veel ühte Tartu koosviibimist keskööks Võrru jõudes ikka üsna läbi.

Järgmine nädalavahetus oli pisut kergem - reedel pubi- ja klubitiir Võrus (Club Tartus oli maarahva ülestõus ja Nancy, kes näeb jätkuvalt vapustavalt hea välja, samasugune nagu 25 aastat tagasi ning ehe ja andekas on ta ka, laulis isegi ööklubis otse, mida tegevat ikka väga vähesed), laupäeval õhtusöök Hõlmas ja rahvusülikool 100 piduõhtu "Tuleviku juured" Eesti Rahva Muuseumis. Programm oli eeskujulik - Tanel Jonase etendus puudutas küll, seejärel esines Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, Lauri Liiv Sinatra & Bublé lauludega ja Sofia Rubina. Jarek Kasar ja Tõnis Mägi ka, aga nende ajaks olin ma seekord paraku juba Lydias voodis.

Oknotsember

Nädalad muudkui vilksatavad mööda ja jätavad ilusaid pisikesi käpajälgi maha - ja ma mõtlen juba tükk aega, et võiks ikka midagi siia ka jäädvustada, endalgi pärast tore lugeda.

Sügis on möödunud väga mõnusalt ja just nii, nagu ma tahtsin - rahulikult koolis käies, lugedes, kirjutades, looduses ja kohvikutes kulgedes, vahele hulk lõbusaid sõpradega koosviibimisi ka. Kokanud olen palju, igasuguseid soolaseid ahjuhõrgutisi ja õunakooki vanillikastmega. Mänginud korra mälumängu, noolemängu vaatasin pealt, aga lõbutsesin sellest hoolimata suurepäraselt.

Septembris alustatud kirjanduse doktorantuuri puhul olen ma eriti lummatud sellest, et on olnud kordi, kui oleme terve loengu arutlenud luuletuste ja luuleteooria või siis küsimuse üle, mis on maailmakirjandus. Nii... värskendav, pärast kõiki neid aastaid ajakirjanduse ja ühiskonna teemal arutlemist. :) Lisaks astusin Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, sest kogu see korporatsioonide-üliõpilasseltside maailm jäi minust bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal üsna avastamata - ning on seega ka uus ja huvitav praegu.

Oktoober oli soe, sulnis ja värviline - veetsin erinevate ilusate Lõuna-Eesti järvede ääres vaateid nautides aega ja oli hea. Viimsis proovisin ära Eesti kõrgeima kõrguste vahega Põhja Konna trepi, Wagenküllis käisime söömas (šampanjamenüü oli oluliselt täienenud ja üldse kõik veel palju paremaks arenenud kui aasta tagasi), uues kaminaga Lores Noblessneris oli ka superhea toit. Kohe seal kõrval nautisime novembris ühe kuulsa kokteilimeistri loomingut uues kohas nimega Kaif. Rotermanni keskel avatud uude Chicagosse sattusin esimesel õhtul ka, The Swingers oli laval ja õhkkond mõnus.

Väikestest käpajälgedest veel rääkides - viisin hiljuti annetuseks natuke kraami Võru loomade varjupaika ja julgustan seda tegema ka kõiki teisi, kel vedeleb kodus nt vanu tekke või pleede, need pidid olema väga teretulnud ja on seda ilmselt ka teiste linnade-maakondade loomade varjupaikades.

Filmielamused: Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" ja Woody Alleni "Vihmane päev New Yorgis".
Muusikaelamused: Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp & Andrus Lillepea Juhan Liivi tekstidele tehtud lauludega Kandles ja Joel Remmel Trio & Jukka Eskola Stedingus; Ennu Ratas Balti jaamas läheb vist pigem peoelamuste rubriiki, ehkki head muusikat oli seal ka, ühel kenal õhtul Pubi17s ka Contra luulet.
Raamatuelamused: sõbranna soovitatud "Bella figura" oli tõesti armas, taaskohtumine "Kolme taheda lugemisega" korralik lapsepõlvenostalgia, Riley "The Sun Sisterit" ootasin väga ja lugesin paari päevaga läbi, Massie telliskivi (712 lk) Võru asutajast Katariina Suurest läks üllatavalt kergelt ja meeldis ka, Jonassoni "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" oli lõbus, praegu maadlen ühe Cartlandiga, sest tundus, et võiks vaadata, kui hirmus see siis on, esialgu isegi väga ei ole. :)

Väike pühapäevane kriisiõppus Võrus

Kena rahulik pühapäeva pärastlõuna, mõtlesin, et varsti panen õhtusöögi ahju... jaaa siis kustusid äkki kõik tuled ja oli selge, et õues ootamatult möllama hakanud torm viis elektri minema. Kell oli umbes pool viis.

Kodus oli küünlaid, tikke, tulemasinaid. Ma lugesin raamatut, aga kui läks juba liiga pimedaks, siis küünlavalgusest ei piisanud - õnneks selgus, et meil on kodus ka matkapoest ostetud pealamp! Installeerisin selle endale krae külge ja sain natuke veel lugeda. Helistasime sõpradele ja tasapisi selgus, et kogu Võru linn on elektrita ning tormituul uuel keskväljakul ka mitu puud ümber lükanud. Varsti läks kogu linn kõikehõlmavalt kottpimedaks, ainult autod tormi uudistavate inimestega saalisid edasi-tagasi ja neid oli ikka väga palju!

Külmkapis oli üht-teist, aga kuna elektripliidil ega -ahjus midagi soojaks teha ei saanud, läksime pubisse, kus sai gaasipliidil soojendatud seljankat ja leiba. Alkoholipuudust polnud ka lähema aja jooksul ette näha. :) Teel sinna õnnestus juba suletud Circle K-st, kus olid siiski veel inimesed kohal, välja rääkida sularaha eest pakk küttepuid (aitäh!!!), nii et tegime kaminasse tule, panime küünlad põlema, mõned avariivalgustid põlesid mõne tunni ja suveterrassi akutoitel LED-lampe oli ka, nii et atmosfäär kujunes päris õdusaks.

Peagi olime ka veeta, internetita, mobiililevita (Telia internet & levi kadusid esimesena, siis Tele2 oma, seltskonnas olnud Elisa kliendil jätkus kõike, piilusin tema telefonist vahepeal uudiseid ja Facebooki). Õnneks jätkus ka lauamänge ja põnevaid lugusid jutustavaid inimesi, teiste hulgas üks, kes teadis rääkida, et elektrikatkestuse põhjustas liinidesse lennanud Võru alajaama abihoone plekk-katus.

Selleks ajaks, kui kesköö paiku elektriühendus taastus, olime me igatahes jõudnud päris põhjalikult arutada erinevaid "what if" stsenaariume ja igaühe kodu varustatuse taset. Mõnel meist on priimus, aga gaasi peaks varuma. Kütust ja ehk ka generaatori? Puuküttega ahjud-kaminad ja kaevud läksid hinda, järved ka! Ja minu ostunimekirja väike raadio ja patareid. Viieliitrine täis veekanister, mõned purgisupid, küünlaid ja tikke on mu kodu(de)s nagunii, pealampe, tulemasinaid ja muud eelmainitut võiks igatahes rohkemgi olla, nentisin.

Igatahes... ootamatu, aga päris kasulik kogemus ja seiklus.

Portugali reisikiri

Tegelikult olin ma oma kevadisest Kuuba reisist nii laetud, et mul polnud mingit plaani sel aastal väga rohkem kuskile lennata, aga siis tuli suve algul üks ootamatu honorar ja samal ajal nägin superhinnaga lennupileteid septembris Lissaboni, vahemaandumistega Londonis ja Dublinis - ja nii see siis läks. Õigemini - nii me siis läksime sõbrannaga, suve pikendama.

Laias laastus veetsime kaks päeva Lissabonis, kaks päeva Setúbalis ja kaks päeva Estorilis. Esimesel õhtul saabudes olime soojusest ja oma rõduga katusekorteri superasukohast kõige keskel täiesti lummatud, lendasime külg ees sisse miskisse imetoredasse pisikesse söögikohta, kus oli menüüs täpselt üks roog (valida sai, kas väikeses potis või suures potis). Võtsime kahe peale väikese potitäie, roog koosnes riisist ja erinevatest mereandidest ning maitses koos vinho verdega imehästi. Pärast jalutasime jalakäijate tänaval ja teisel pool kohalikku triumfikaart laiuval mereäärsel keskväljakul (Praca do Comércio), kus oli alati tänavamuusikuid ja kauneid vaateid.

Järgmised paar päeva avastasime Lissaboni (mille hüüdnimed on seitsme mäe linn ja ka mere kuninganna, Queen of the Sea). Mul oli kuskilt meeles see checklist, et uues linnas tuleb...
- ronida kuskile kõrgele (tehtud, lisaks väiksematele küngastele ja vaateplatvormidele vallutasime ka linna kohal kõrguva Castelo de Sao Jorge'i, kust avanesid tõesti suurepärased vaated);
- panna kirikusse küünal (tehtud - Lissaboni vanimas katedraalis, pärast sõitsime veel kuulsa puust trammiga nr 28 ka);
- vaadata linna vee pealt (tehtud - käisime ühe ülimõnusa jahiga paaritunnisel õhtusel purjetamisretkel Tejo jõel, teele jäid nii Belémi torn kui ka hulk teisi vaatamisväärsusi; Lissabon on selles mõttes muide hea säästusihtkoht, et ühe hoobiga saab ära teha ka Rio de Janeiro endlid Cristo Rei kuju väiksema koopiaga ja San Francisco Golden Gate'i silla pildid väga sarnase Ponte 25 de Abril taustal :));
- süüa kohalikku toitu (tehtud - sõime nädal aega peamiselt mereande, millest kõige meeldejäävamad olid ülimõnusal Time Out turul asuva Azul resto küüslaugukrevetid ja Setúbali rannaresto choco frito ehk frititud seepia, aga meenutan soojalt ka Estorili grillitud kuldmerikokre ja huntahvenat, igasuguseid karpe, vinho verdet, valget sangriat ja magustoitudest muidugi kuulsat pastel de nata saiakest);
- käia kohalikus baaris/peol (tehtud - mu portugallasest sõber viis meid pärast mõnusat õhtusööki tema sõpradega kõigepealt ühte toredasse baari ning siis kizombafestivalile, mis pakkus päris värvikaid elamusi).

Lisaks kohtasime ühe kohviku ees Fernando Pessoa kuju, mul hakkab juba päris korralik kollektsioon tekkima "mina ja kivist/pronksist kirjanik" (selve)fotodest. :)

Setúbal on armas väiksem linn Lissabonist mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool, õdusa linnasüdame ja suurepäraste randadega. Seal oli vähe turiste ja väga mõnus ringi seigelda.

Viimased päevad veetsime Lissabonist paarkümmend kilomeetrit lääne pool Estorilis. Kõigepealt külastasime Cabo da Rocat, Mandri-Euroopa kõige läänepoolsemat tippu, kus oli väga tore ära käia (novembris 2012 olin sealt umbes 700 km kaugusel Tarifal Mandri-Euroopa lõunatipus). Portugali rikaste & kuulsate lemmik(elu)paigas Estorilis oli meil mõnus basseiniga hotell ja Tamarizi muinasjutuline lossiga rand ka sealsamas, nii et päevitasime ja puhkasime niisama. Kohalikku kuulsasse kasiinosse piilusime ka üks õhtu, aga see küll midagi erilist ei olnud, Tallinna Olympic Park Casino interjöör ja atmosfäär teeb sellele iga kell silmad ette.

Eriti sulnis suvelõpp

Mul oli kuskil augusti lõpus kaunis plaan eriti sulniks kujunenud suvelõpust eraldi postitus kirjutada, aga nüüd on ootamatult juba septembri lõpp. Samas sai alles hiljuti läbi kalendrisuvi ja mu isiklik suvi veel Portugali reisiga pikendatud, nii et suvelõpupostitused on ikkagi täiesti kohased. :)

Kõigepealt oli tõeliselt eriline augusti viimane kolmapäev, kui ma sõitsin Tartusse Navitrolla näituse avamisele Vildes ja Vines. Selleks ajaks oli saanud selgeks, et ma tõesti lähen Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri. Lisaks saabus samal päeval, just siis, kui ma olin kohale jõudnud, uudis, et Tartu on Euroopa kultuuripealinn 2024!!! Nii et tol ilusal soojal õhtul oli igati põhjust tähistada ja kohapeal tundus, et pidutses kogu linn.

Neljapäeva õhtul käis president Võrus “meie juures” söömas ning ehkki tegu oli riigipea ja tema kaaskonna mitteametliku õhtusöögiga pärast pikka ja ilmselt üsna väsitavat päeva, oli ikkagi kuidagi pidulik tunne. :)

Reedel sõitsime Muhusse ja see tegi hingele tõeliselt head. Lapsepõlvemälestusi on seal saarel nagunii palju, aga need uued, mis seekord Koguva külas ja sadamas, Noodakuuri restoranis ja vastupandamatuid vaateid pakkuvas Bottengarni külalistemajas lisandusid, on väga helged ja südamlikud. 

Ja laupäeval sõitsime põgusa Kuressaare & Hafeni resto põikega Saaremaa lõunarannikule suvelõpupeole-Kräftskivale-muinastulede öö tähistamisele. Ilmaga vedas, Jaan Sööt & Andre Maaker esinesid, tantsisime palju, punaseks keedetud vähid, värskelt suitsutatud lestad ja muud hõrgutised maitsesid imehästi ning üleüldse oli imeilus õhtu!

September läks vilksti mööda uute alguste tähe all, aga mul on hea meel, et jõudsin ühel reedel Noblessnerisse uude Proto Avastustehasesse FÖPPile tantsima ja teisel festivali Roheline Võru raames keskväljakul toimunud Öösorri kontserdile, mis oli eriti superhea!

Augustiunelmad

Eriti sumesulni augustiga ei ole mul õnneks tunnet, et see on mööda lennanud, pigem olen saanud mõnusalt nautida, sellises õrnas valsitaktis. :)

Tallinna ja Võru vahet olen omajagu käinud, nii et juulis Lõunalehes ilmunud Kagu-Eesti arengute teemalisele artiklile lisandus arvamuslugu Maalehes (sisuliselt sel teemal, et tahan rongiga otse Tallinnast Võrru sõita, ja Pärnusse-Haapsallu-Paidesse ka!).

August algas Intsikurmu festivaliga, kuhu ma algul ei plaaninud üldse minna, aga siis nägi reedene programm nii kutsuv välja, et ma ikka pidin, seda enam, et Võrust on sinna ju vaid 25 km. Jõudsin Ewert and the Two Dragonsi ajaks Noa pop-up resto terrassile, bänd kostis ja paistis sinna kenasti kätte. Järgnesid Sheep Got Waxed (Leedu) Metsalaval, jälle totaalselt suurepärane Iris Gold (Taani/UK/Jamaica) Orulaval ja väga positiivselt üllatanud Ivan Dorn pealaval (Ukraina; "Muža Doma Netu"!). Lola Marshi (Iisrael) ja Anna Kaneelinat oleks ehk ka tahtnud, aga kõike siiski ei jõudnud. Nagunii kiskus kuidagi rapsimiseks, aga natuke jõudsin ikka niisama kulgeda ja meeldivaid inimesi kohata ka.

Haapsallu sattusin lausa kaks korda augustis ja oli väga tore. Sain teha tiiru peale lemmikgaleriidele (Evald Okase omas oli lummav Aldo Järvsoo pruutkleitide ja Tanel Veenre maskide näitus; Epp Maria galerii oli lihtsalt kaunis nagu ikka) ja lemmikkohvikutele ka (Hapsal Dietrich ja Flamm põhjalikumalt, Müüriääre, Kärme Küülik ja Kuursaal pealiskaudsemalt). Jahisadamasse Grand Holm Marinasse ja aurupaadiga Kallis Mari sõitma ei jõudnud, aga selle eest ostsime MARI poest kleite.

Mõned mõnusad terrassipeod-istumised olid ka, ühel nägin enda suureks üllatuseks ka paari tähte (vabandust, perseiidi!) langemas. Üllatus oli see suurlinna tulede kuma tõttu ja seda enam, et päev hiljem Võru 235. sünnipäeva pidustuste õhtul paadiga järvel loksudes olid pärast täiusliku päikeseloojangu ja Marju Läniku järvelavalt lahkumist kõik tähed taevasse nagu kinni löödud, ükski ei kukkunud kuskile. :)

Siis oli veel üks ülimõnus seenelkäik ja üks üliinspireeriv filmielamus ("Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts", ma olen täiesti armunud sellesse filmi!), Fotografiskas vaatasin enne järgmiste tulekut põhjalikult üle Jimmy Nelsoni näituse ning ülejäänud kolm (Anja Niemi, Anna-Stina Treumund ja Pentti Sammallahti) ka. Fotokunst on ikka imeline ja mul on kirjeldamatult hea meel, et see Tallinnas endale sellise pesa sai - Stockholmi Fotografiskas meeldis mulle ka väga käia, aga nii tore, et nüüd on siinsamas ka üks! Tallinna atraktsioonidest nautisin kuu viimasel pühapäeval veel Merivälja kodukohvikute päeva, ilm oli ideaalne ja lapsepõlvemail jalutada tõeliselt sulnis, kõigevabast šokolaadikoogist ja Kuninganna makroonidest rääkimata.

Juuli festivalid ja muud peod

Võrus eriti vihmasena alanud juuli oli lõppkokkuvõttes siiski täiesti imeline. Aga see kuu esimene pool oli naljakas küll - mina, kes ma kipun sageli suviseid nädalavahetusi liiga tihedalt täis planeerima, sest igale poole tahaks jõuda, laisklesin äkki kaks nädalat suurt midagi tegemata Võrus (olgu, mõned südamlikud koosviibimised ja kallid külalised mahtusid siiski ka selle aja sisse).

Terve juuli esimese nädalavahetuse vedelesin teleri ees (jälle täiesti mitteminulik) laulu- ja tantsupidu vaadates. Õnneks jõudsid kõik tunded ka läbi ekraani kohale ning tekitasid palju nostalgiat - meenutasin kõiki neid kordi, kui olen käinud laulupeol kooli ajal koorilauljana, lauluväljakul kauplejatega tegelenud (ühel aastal) ja ajakirjanikuna ringi lipanud. Kõige võimsamaid ja ülendavamaid emotsioone pakkuski vist 2004. aasta pidu, kui rongkäik vihma tõttu ära jäeti, aga tuhanded inimesed ikkagi koos lauluväljakule marssida otsustasid ning ma Postimehe suvereporterina koos fotograaf Peeter Langovitsiga selle kõik lõpuks täiesti läbivettinuna kaasa tegin ja lugusid kirjutasin.

Laulupeo- ja rongkäigumeeleolud jätkusid ka Riias Ed Sheerani kontserdil, kust hilisõhtul kesklinna tagasi jalutades omavahel üldse mitte tuttavad eestlased ühislaulu üles võtsid. Muidu oli ka väga tore kontsert - mulle avaldas see väga muljet, kuidas üks punapäine noormees oma kitarri ja looperiga kogu suure lava ära täitis ja 50 000 inimest kaasa elama tõmbas. Need paar päeva Riias olid muidu ka meeldivad - sõpradega vanalinnas hulkumised ja visiit Läti Rahvusraamatukogusse.

Kuna Võrus oli jätkuvalt imelik ilm, aga mujal ilus, sõitsin ühel nädalalõpul spontaanselt Pärnusse, sest mis suvi see on ilma Pärnu peota. :) Nautisin Simple Day terrassil suurepärast mango-krevetivõikut, põikasin jahtklubist läbi, sõin sõpradega restoranis Noot ja Sugari terrassil sumises Must Mesi. Järgmisel hommikul vaatasin üle uue koha nimega Pastoraat (kaunis!) ja põikasin läbi Supelsakstest, lisaks uitasin oma Pärnu lemmikradadel, imetlesin rannas merevaadet ja jõesuudmest merele libisevaid Muhu Väina regati jahte. Võrru tagasi jõudes oli siingi päike välja tulnud, käisin loojuva päikese kullatud järves ujumas, pühapäeval vaatasime paari Võru kohvikutepäeva kohvikut ja pisike Võru folk pakkus uuel keskväljakul muusikat ka.

Ja juuli viimaseks nädalavahetuseks sõitsin Viljandisse pärimusmuusika festivalile, kuumalaine jõudis ka varsti kohale, nii et kulgesime tuttavas "päeval päike-järv-aiachill, õhtul pidu" rütmis. Ööd olid üsna troopilised ja mulle väga meeldis folgi hea muusikaga afterparty Ugala ruumikal rõdul, kust magama jõudsime vastu hommikut. For the record mu kontserdipäevik ka: neljapäeval parim folgi käimatõmbaja Nikns Suns ja tantsuks pärast VLÜ; reedel Naised Köögis, Choor (Hiina), armas Lena Jonsson Trio (Rootsi), Puuluup, Läti tüdrukud ehk Tautumeitas (Läti), folgi lõbusaim möll Otava Yo (Venemaa) saatel; laupäeval Cätlin Mägi & Jaan Pehk ning pisut Aida tantsumaja ja Untsakaid ka. Kava oli kuidagi paremini kokku pandud kui eelmisel aastal, aga paaril korral tuli siiski teha raskeid valikuid samal ajal alanud heade asjade vahel. :)

Tallinnasse põikasin paar korda ka, õnnestus üle vaadata Fotografiska ja selle mõnus katuseterrass, purjetada sõpradega Piritalt Lennusadamasse ning (ujumistiimi lainel jätkates) ujuda esimest korda elus Kalarannas ja saada sellega sealse supelranna kirglikuks pooldajaks - lugesin, et arendaja tahaks jahisadamat (mille võib ju teha ka lihtsalt väiksema, kui ilma ei saa?), aga neid on ju juba Noblessneris, Vanasadamas, Pirital, kõik üsna lähedal, samas kui üks selline hea kiiresti sügavamaks minev ujumisrand kulub kesklinnas vägagi ära!