Hundikuu rõõmud

Veebruari üks parimaid omadusi on tema lühidus, nagu ka see, et nii mõnelgi päeval oli õhus juba kevadet. Ma ei teadnudki, et küünlakuud kutsutakse ka hundikuuks, aga seda sobilikum ju, et just sel kuul päästeti Eestis jõest koera pähe üks hunt. :)

Üks päikeseline laupäev meelitas mu Ruhesse brunchile, kus oli väga kena, teine roadtrip viis Riiga IKEAsse, kus oli palju asju, millest ma veel samal hommikul ei teadnud, et ma neid kõiki vajan. :)

Halle päevi sisustasin lisaks lugemisele ja kirjutamisele Nordic Hotel Forumi väikese spaaga ning väga mitteminulikult ka MyFitnessis trenniga (kui õues oli lihtsalt liiga libe ja külm, et seal pikemaid jalutuskäike teha). Pimedaid õhtuid õdusate kohtumiste ja mõne peoga - Birgit Chicagos laulis hästi ja nägi kaunis välja (ja ma siiani ei suuda uskuda, et Tallinna ühe parima peokoha asemele plaanitakse toidupood teha!), lisaks sattusin kohta nimega U3 saksofonikastmes Köömest kuulama (mõlemad olid mu jaoks uued avastused, kui kõrvale jätta fakt, et U3 on tehtud Kinomajja, millega mul on pikk ja värvikas ühine ajalugu).

Ja siis oli muidugi sõbrapäev, mil ma kallistasin oma kõige karvasemaid sõpru ja siis suundusin väga südantsoojendavale õhtusöögile, kus läks lõpuks lausa tantsuks. Ja siis Eesti 101 nädalavahetus, mil ma jõudsin Disco Tallinnale (kus kogu saal laulis Ivo Linna lugudele kaasa), Ennu Ratta sünnipäevapeole ja pühapäeval väga armsale perekondlikule lõunale ühe uue pereliikmega esmakohtuma. "Tõe ja õiguse" vaatasin ka ära, see on tõesti hea film, nagu kõik kiidavad, eriti see, kuidas oli välja toodud moraal, et ehk tasub liigse töörabamise ja protsessimise asemel rohkem inimestele ja suhetele keskenduda - sest armastus tuleb tegelikult... armastades.

Meri, mehed ja raamatud

Kuna õues oli eriti mittekutsuvalt libe, siis olen naudinguga kodus lugenud. Leidsin jaanuaris vanaisa riiulist kapsaks loetud Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa" saaga ja lugesin nüüd veebruaris suure naudinguga kõik seitse raamatut järjest läbi.

Esimese kahega taaskohtumise juures oli lisadimensioonina juures mälestus sellest, kuidas ma neid esimest korda lapsena lugesin - oleksin nagu äkki uuesti olnud vanaema maja verandal ja tegelased tundusid kui vanad armsad tuttavad, keda pole liiga ammu näinud.

(Need, kes kunagi mõnda raamatut mitu korda ei loe, ei ole vist märganud, kuidas mõni raamat tekitab lihtsalt väga-väga erilise tunde ega tahtnud seda korrata?! Lisaks ka see, et mõnda raamatut üle aastate uuesti lugedes tajud selgelt enda vahepealset arengut, nii et käte vahel oleks nagu täiesti uus teos.)

"Tuulte tallermaa" viimase viie raamatu osas ma pole kindel, kui palju neist teadsin, mõnda oleksin nagu lapanud. Goodreads küll ütles, et need on ka välja antud "Tuulte tallermaa" 3., 4. ja 5. osa nime all, aga mina lugesin raamatuid pealkirjaga "Lummav meri", "Rajud ei rauge", "Tormid ei taltu", "Hullunud meri" ja "Ohtlikud hoovused".

Ja kui näiteks Tammsaare "Tõe ja õiguse" sookuivendamistega ei ole ma kunagi erilist sidet tundnud, siis Uustulndi lood Saaremaa külje all asuvate väikesaarte merest ja inimestest elustasid uskumatult palju kujutluspilte, mõtteid, igatsusi ja fantaasiaid (muu hulgas sellest, milline võiks Eesti merekultuur olla, kui see oleks saanud 50aastase katkestuseta segamatult edasi areneda). Mälestusi Muhus veedetud lapsepõlvest, Kuressaares käimistest ja perekonnalegendidest tuli ka pinnale. Viimastel öödel seiklesin unenägudes juba raamatutegelastega koos ja arutasin nendega ühte kinnisvaraostu. :)

Mu eelmise aasta lugemisvara hulgas oli üsna mitu päevikukirjanduse põnevat näidet nii 19. kui ka 20. sajandi algusest, mis panid mind mõtlema, kuidas elukeskkond on küll ehk muutunud, aga inimesed 100-200 aastaga peaaegu üldse mitte. "Tuulte tallermaa" saaga sisse mahtuvad ajalootormid ja inspireerivad isiksused panid ka mõtlema inimloomuse üle ja tahtma parem inimene olla. Kuskilt oleksin nagu kunagi lugenud, et see on üks suurepärase kirjanduse tunnus.

Jaanuaripeod & tulbihooaeg

Aasta kaks pimedaimat kuud, detsember ja jaanuar, on märkamatult pidude toel seljatatud. Kuna mu peres on enamikul inimestest jaanuaris sünnipäev, siis läksid aasta esimesed kaks nädalat koduste perekonnapidude tähe all. Edasi tuli juba minu sünnipäev, mida tähistasin Võrus, ning siis kalli sõbra idamaises stiilis suur sünnipäevapidu Tallinna lähedal Siidrifarmis.

Esialgu oli vist enamikul sinna kutsututest kerge loominguline kriis, aga siis hakkas looma, lõpuks olid kõik väga kaunid ja efektsed. Mul vedas, juba enne kostüümilaenutusse jõudmist tõi hea sõber ilusa kaheosalise idamaise rõivakomplekti. Kapist leidsin kunagi Haapsalust 5€ eest ostetud imelised ehtsast nahast papud, millel olevad kivikesed olid juhtumisi kostüümiga täpselt sama tooni. Natuke säravaid ehteid ja grimmi juurde ning tulemus sai väga lahe. Parim oli muidugi see, et lõuna ajal oma idamaises ürbis meiki ja soengut tegema minnes astusin poolkogemata sööma Chakra restorani - ühte parimatest India restoranidest Tallinnas - ja pärast tellisin Villa Thai toitu koju. Viimase võtsin juba täiesti kostümeerituna vastu, kulleri nägu küll eriti emotsioone ei reetnud, aga oli siiski lõbus hetk. :) 

Muidu oli jaanuari algul tuju pigem rahulikeks kodusteks ajaviideteks ja puuviljasmuutideks, samuti põhjalikuks inventuuriks nii Tallinna kui ka Võru kodus, kapid said korda ja paar kotitäit asju läksid heategevuseks, hea tunne.

Seoses nii mõnegi kõrge sinise taevaga päikeselise päeva ja tulbihooaja algusega on kohati see "mu kevad algab pääle jõulu juba" tunne, ehkki Tallinnas on lund palju ja Võrus veel rohkem.

2018/2019

"Ostame oma Kuressaare koju ka purjeka," oli öelnud sõprade laps Gospa restoranis hommikust süües. Kui ma ta vanematelt seda lugu kuulsin (nad on nii palju Gospas käinud, et laps mõtles, et see ongi nende Saaremaa kodu), siis kujutasin ette neid ümbritsevate inimeste pilke ja naersin puhtast rõõmust - milline väike "küsi ja Sulle antakse" guru, just nii tasubki mõelda!

Arvestades seda, et Saaremaal aastavahetust veetes paistis armsa Gospa rõdult kallis Hoppet, millega paar aastat tagasi Kanaaridel nädal aega purjetasin, oli minulgi tunne umbes selline, et veedan aastavahetust oma Kuressaare kodus ja mu purjekas on maja kõrvale pargitud. (See, et mõlemad olid tegelikult rendiks, on kokkuvõttes ilmselt märksa kohustustevabam variant kui neid päriselt omada.)

Sattusin hiljuti 2015. aasta esimest blogipostitust lugema, kus oli kirjas alljärgnev aastavahetuste muster...
2009/2010 GOSPA, Kuressaare
2010/2011 Linnateater, Tallinn
2011/2012 Võru
2012/2013 GOSPA, Kuressaare
2013/2014 Mayrhofen, Austria
2014/2015 Võru

Edasi läks nii...
2015/2016 Tallinn
2016/2017 Võru
2017/2018 Tallinn
2018/2019 Kuressaare
Kohad on samad, rütm natuke muutunud. :)

2018. aasta kolm kõige-kõigemat asja olid mu inspiratsiooniraamatu "Küsi ja Sulle antakse" ilmumine, uus kodu Katariina alleel ja Gruusia reis Alar Siku sõprade seltskonnaga, väga meeldejäävad ka Peterburi pulm ning Pädaste õhtusöök. Toredaid reise, pidusid, õhtusööke ja lihtsalt ilusaid hetki oli lisaks juba mainitutele õnneks väga palju.

Kõige paremat ja inspireerivamat 2019. aastat!!!

Kõige imelisem aeg

Minu meelest on üldiselt aasta parim aeg suvi ja sügis, kevadel on oma võlud ja talvel ka. Ühesõnaga, kogu aeg on aasta kõige imelisem aeg. :) Ma ei tea, kas see on rohkesti jõululaulude, sealhulgas "It's The Most Wonderful Time Of The Year" kuulamisest või millest, aga igatahes nautisin ma sel aastal detsembrikuud ja jõuluootust eriti.

Jõulupidusid oleks ehk võinud rohkemgi olla - keegi just rääkis anekdoodi, kuidas mees tuleb koju, näeb naist üksi šampanjat joomas ja küsib, mis toimub, mille peale naine teatab, et tal on parasjagu ettevõtte jõulupidu - vabakutseliste ja väikeettevõtjate rõõmud. Samas suurettevõtte jõulupeo tunde sai kergesti kätte ka Tallinnas paaril detsembrikuu reedel väljas käies, sest suur osa jõulupidude rahvast tuli pärast sinna edasi - nt Chicagosse, kus Lauri Liiv Swing Band tegi ühel reedel väga hästi Michael Bubléd, ja teisel reedel Ennu Rattale F-hoones. Leslie Laasneri lugu firmapidude ajast kummitas seal muidugi pidevalt. :) Tartus käisin ülikooli aulas kaunil klaverikontserdil nostalgitsemas ja jõulumeeleoluselt lumises Võrus Mari-Liis Jõgevat kuulamas. Üks ristimispidu ja üks soolaleiva/pikkujoulu koosviibimine olid ka kenad.

Tallinna Raekoja platsi jõuluturule sattusin enne lund, aga muinasjutuline oli ikka ja kirsiglögi hea, Piparkoogimaania Eesti-teemaline näitus Disaini- ja Arhitektuurigaleriis lummas ka, nagu ikka, soovitan väga! Tartu Raekoja plats tehti ka jõuluajaks nii-nii kauniks! Võru uut keskväljakut veel ehitatakse, aga jõulutulesid tundus linna peal rohkem kui eelmisel aastal ja üldse kõik säravam, ehk muidugi ka seetõttu, et kolisime sügisel Võru kõige ilusama tänava äärde elama.

Detsembri algul tundus, et pean oma Goodreadsi reading challenge'i eesmärgi saavutamiseks umbes kolm raamatut nädalas lugema, aga tunnike enne talve ametlikku algust talvisel pööripäeval sai 101 raamatut äkki täis. Ja nüüd on see juba ületatud, mulle endalegi üllatuseks. Oli väga tore, aga järgmiseks aastaks panen siiski eesmärgiks ilmselt umbes raamatu nädalas, igal juhul super, et õnnestus regulaarne (ilukirjanduse) lugemisharjumus taastada, mis vahepeal ülikooliaastatel natuke soiku jäi.

Kui veel natuke 2018. aasta kokkuvõtteid ka juba siia lõppu lisada, siis kõige toredamad reisid olid sel aastal paari erandiga valdavalt naaberriikidesse - Rootsi, Venemaale, Lätti, lisaks teel unustamatule Gruusia lumelauareisile vahepeatused Soomes ja Ukrainas.

Armsad blogisõbrad, rõõmsaid pühi ja mõnusat kokkuvõtete tegemise aega, head vana aasta lõppu ja sädelevat aastavahetust!

Hõbelusikas suus

Mul on väga hea meel, et lisaks sellele, et Eestis on palju suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on neid ka vääriliselt tunnustama hakatud. Samuti on kena, et seda tehti novembris, toredad sündmused teevad pimeda aja kohe palju helgemaks. 9. novembril toimus Lennusadamas Silverspoon Awards Gala 2018 ja 12. novembril Kultuurikatlas Ideas/Flavours/Experiences, kus kuulutati välja ka White Guide'i Eesti söögikohad.

Silverspooni auhinna said kokku kümme söögikohta:
- Parim fine dining – restoran Horisont
- Parim rahvusvaheline köök – Gianni 
- Parim pererestoran – Tulivee
- Parim Eesti köök – restoran Ö
- Parim casual dining – Parrot MiniBar
- Parim Aasia köök – Chedi
- Parim kohvik – Ugandi Kohvik
- Parim gastropubi – Tabac
- Parim tänavatoit – Burger Kitchen Tänavagurmee
- Parim taimetoidu pakkuja – Von Krahli Aed
Lisaks said Silverspooni auhinna parim kokk (Margo Paluoja, Parrot MiniBar), noor kokk (Sander Kuldsaar, Kaks Kokka ja restoran Ö) ning parim teenindus (Mon Repos Peakoka korrus). Sümpaatne on ka meediaauhinna jagamine hea toiduajakirjanduse arengu ergutamiseks (Heidi Vihma / Äripäev).

White Guide'i kohti on nii palju, et toon siin ära vaid esiviisiku:
- Noa Chef’s Hall
- Ö
- 180 Degrees by Matthias Diether
- Alexander Chef's Table
- Juur

Mõned, kelle pärast mul on eriti hea meel: Noa (sest see on mu Tallinna lemmikrestoran), Alexander (sest see on mu lapsepõlvesaarelt Muhust) ja Tulivee (sest ma panin oma 2016. suvel ilmunud romaanis kirjeldatud rannarestoranile selle nime, teadmata, et aasta hiljem avatakse põhjarannikul päriselt sellenimeline koht; sel suvel käisime seal ja see oli tõesti super!).

November sun/rain/snow

Novembri algus oli veel oktoobri vaimus kuldne ja päikeseline, igati ideaalne mu kauaigatsetud Lääne-Eesti tuuriks. Enne seda olime natuke Tallinnas asjalikud (ja käisime kinos "7 võõrast El Royale'is" vaatamas, mille muusika ja eriti Cynthia Erivo jäi pärast veel tükiks ajaks kõrvu kõlama). Siis hakkasime umbes sajakilomeetriste ampsude kaupa tulema: reede õhtu veetsime Haapsalus armsas Hapsal Dietrichis ja Kärmes Küülikus (aga ka antropoloogiliste vaatlustega Africa ööklubis ja pubis :)); laupäeva Muhus Pädaste hooaja lõpu imelisel õhtusöögil ning pühapäeva Pärnus Hedon spaas ja restoranis Raimond. Esmaspäeval koju Võrru sõites arutasime, et kui oleks veel Taagepera lossi jäänud üheks ööks, oleksidki kõik sõidud sajakilomeetrised olnud.

Isadepäevanädalavahetuseks saabusin aegsasti Tallinna, reedene õhtusöök sõpradega Nok Nokis ja Ennu Ratas endises NO99s oli väga lõbus ja tore. Vaatasin kinos ära ka "Bohemian Rhapsody", oli võimas küll ja mitu Queeni laulu jäid kummitama.

Järgmine nädalalõpp läks samuti perekondlike sündmuste tähe all, käisime mu ristipoja 18. sünnipäeval Tallinna lähedal. Ilmselt oleks pidanud tegelikult väikese õppefilmi tegema sellest, kuidas me startisime Võrust 12 paiku ja jõudsime enne keskööd Tallinnast tagasi, olles maha sõitnud umbes 600 km ja kenasti ka peol ära käinud - nendele pealinlastele, kes räägivad, et Võru on nii kaugel, et siia sõitmist peab ikka pikemalt ette planeerima. :) See, et me pärast veel kella viieni hommikul mööda Võru ööklubisid jaksasime rokkida, oli küll ka mulle endale üllatus.

Mu nimepäevanädalavahetus oli ka meeldivalt piduderohke: reedel ilus "Elu nagu filmis" džäss Stedingu kohvikus, laupäeval koos ühe armsa külalise ja teiste heade sõpradega Tarvo Valmi ja Liis Mäesalu kõiki ootusi ületanud kontsert Pubi17s, sinna otsa järjekordne klubitiir (...see Võru pöörane ööelu! :)). Hommikul piilusime Katariina kirikusse ning kell 15 oli Emmaroosis kohtumine kuulsa kirjanikuga. :) Ma olin oma ootamatult materialiseerunud valge kadripäevakostüümiga väga rahul ja sellega veel rohkem, et sellest kujunes väga õdus vestlusring, aitäh teile, kes te tulite! :*