Gruusia lumelauareis

Universum otsustas pärast mu eelmise postituse "Haanja on Eesti mõistes kõrgmäestik" nalja ilmselgelt mulle näidata, milline on päris kõrgmäestik, lennutades mind märtsi algul otse Kaukasuse mägede keskele, mille kohta meie ekspeditsiooni juht ütles, et ega sellest lääne pool - ehk siis Euroopas - päris mägesid ei olegi. Minu jaoks on küll ikka Alpid ka mäed, aga noh, tema on muidugi suurem autoriteet selles küsimuses. :)

Siia jõudmine oli ooper omaette, koos vahemaandumise ja lumetormiga Kiievis, kus ma mõtlesin vaikselt, kas nad seal ikka teavad, et lennukitele tuleb jäätõrjet teha - pärast, kui me juba lennukis olime ja 2,5 tundi de-icingu järjekorras ootasime, nentisin, et 1) teavad! 2) ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna. Aga nagu märkis tabavalt sõber ja endine kolleeg lennukompanii aegadest: parem de-icingut oodata kui selleta lennata. Ja õnneks on seltskond nii tore, et aeg läks ka maa peal lennates.

Igatahes, lõpuks jõudsime me Gruusia loodeosas Svanetias asuvasse pika ajalooga Mestiasse, mis natuke meenutab alpikülasid, ainult et igal pool kõrguvad keskaegsed kaitsetornid ning vabapidamisel koeri, hobuseid ja lehmi hulgub kõikjal, sh peatänaval. Ükspäev nägin, kuidas lehm korraldas koertele peo - lehm tõstis prügikastist koertele pakke välja ning koos siis harutati neid ja prooviti sealt midagi suupärast leida.

Kui me 1500 meetri kõrgusel asuvast külast lõpuks Tetnuldi mäe nõlvadele jõudsime, olid kõik keerutavad mägiteed unustatud ja mulle meenus, et lumelauatada on ikka väga mõnus. Tõstukid osutusid uuteks, mugavateks ja järjekorravabadeks, rajad headeks (lugesin pärast, et suusakuurort avati siin ametlikult vaid kaks aastat tagasi). Lund on palju ja loodusvaated väga maalilised, eriti muidugi ilusa ilmaga. Esimesel päikeselisel päeval suundusin nii kõrgele kui sai ehk siis 3160 meetri kõrgusele, mis on ilmselt suurim kõrgus, kus ma ilma lennukita olen viibinud. Sealt lumelauaga alla sõites sattusin poolkogemata mustale rajale, kus ühest jupist tulin pea ees pepsi peal alla, nii et see kogemus on siis ka nüüd saadud. :)

Söök, jook & meelelahutus: Tetnuldi mäel on täitsa tore kõrts, Mestiast leidsin suurepäraste kohvijookide ja magusavalikuga armsa Erti Kava kohviku, hotell Tetnuldi lounge'ist avanevad head vaated ning Gruusia hõrgutisi pakkuvaid söögikohti leidub iga nurga peal. Peole jõudsime ka - kui Buba baaris ütlesime, kust pärit oleme, tõsteti kohe Eesti lipp letile ja näidati riiuli külge kleebitud Eesti 100 kleepsu ka.

8. märtsil avasime õdusas kaminaga Edelweissi külalistemajas pidulikult Svanetia Eesti maja, avapidu oli võimas ja järgmistel eestlastel on siin loodetavasti veel kodusem tunne.

Vastlapäev & sõbrapäev

Võrus oli eile nagu kevad, päike säras ja räästad tilkusid. Järv on muidugi ikka paksu jääkaane ja valge lumekorra all, tuletades meelde, et on siiski veebruari keskpaik.

Teisipäeval käisime Haanja pool (mis on Eesti mõttes peaaegu kõrgmäestik, hehe, aga tõesti, seal on ka suvel alati pisut jahedam) Veemäe puhkekeskuses tuubiga kelgutamas ja vastlaliugu laskmas. Päris rajud rajad olid, nii et mõtlesin pärast vanarahvatarkuse peale, et pikad liud, pikad linad - äkilised liud, äkilised linad? Kõlab paljulubavalt. :)

Istusin eile oma punases kleidis - sõbra/valentinipäevale väga kohaselt, aga see on lihtsalt mu lemmikkleit viimasel ajal - pikalt Stedingu kohvikus lõõmava kamina ees ja kirjutasin, nauding. Ja mõtlesin muu hulgas sellele, et tegelikult olen ma ikka traditsioonidelembesem, kui kunagi arvanud oleksin.

Mulle meeldib vastlapäeval liugu lasta, hernesuppi ja vastlakukleid süüa ning eilne roosikimp ja šokolaad, nagu ka mitme kalli sõbra "Head sõbrapäeva!" kõned tegid mulle suurt rõõmu. Muidugi, kelgutamine, roosikimbud, kingitused ja sõprade kõned rõõmustavad mind sama palju või rohkemgi ka muudel päevadel. Nende asjade poolkohustuslikkus on see, mis ilmselt paljusid nende tähtpäevade juures segab, aga need saab ju soovi korral ka heleda lauluga üle lasta.

Parem mina ja parem Eesti

Ma vaatan, et mu suurejooneline plaan vähemalt alates veebruarist kord nädalas blogida kipub juba tasapisi lappama minema. :) Nagu ka laupäeval Gospas massaaži nautides mõeldud mõte (mida ma mõtlen massaažis iga kord), et see on nii mõnus, et kord kuus massaažis käia peaks olema absoluutne miinimum. 

Ühesõnaga, nagu näha, on mul tõeliselt grandioossed eesmärgid elus ja ma teen tõsist tööd nende saavutamise nimel. :)

Sellega seoses meenusid mulle umbes 15 aasta tagused vestlused kalli sõbraga köögilaua taga, kui mind piinas korralik noore inimese eksistentsiaalne äng teemal, mis selle kõige mõte on. Ma arutlesin sel teemal tollal päris põhjalikult, sõber arvas lõpuks, et äkki oli õigus sellel inimesel, kes ütles, et söö, joo ja tunne elust rõõmu.

Tagantjärele - tal oli õigus jah. Nagu ka neil, kes on öelnud, et elu mõte on kogeda, areneda, armastada. Kui selle käigus õnnestub veel võimalikult palju häid võnkeid genereerida ja ümbritsevat maailma ka sellega kuidagi helgemaks paigaks muuta, on juba eriti hästi.

Viimasel ajal kõike toimuvat vaadates mõtlen ma siiski aeg-ajalt, kas peaks ka võitlema nende asjade eest, mida ma oluliseks pean. Eestimaa (ja tegelikult kogu maailma) puhta ja mitmekesise looduse eest, et oleks (veel) rohkem tasakaalus ja õnnelikke inimesi jne. Aga ma kipun endalt enne suu lahti tegemist küsima, kas mu sõnavõtt muudab midagi. Enda ja oma mõtteviisi, sõnade, käitumise muutmine muudab. Ajaleheartiklid vahel muudavad, seda ma olen ka kogenud. Sotsiaalmeediapostitused? 

See võrratult hästi argumenteeritud postitus Lõuna-Eesti puhta looduse kaitseks keskkonnateadlaselt Erik Puuralt loodetavasti muudab, eriti arvestades, et seda on kolme päevaga jagatud üle 450 korra. Eesti võiks ikka olla äge e-riik, luua niiviisi lisaväärtust ja jätta metsad kasvama.

Tommy Hellsten on kirjutanud, et tõeline poliitik on inimene, kes ajutiselt hoolitseb kõigi ühise asja eest, mitte aga riigiteener, kelle peaeesmärgiks on enda poliitiline karjäär. Selliseid päris riigimehi oleks ka ilus Eestis rohkem näha.

Mul on viimasel ajal olnud aega "Eesti 100 - mis võiks meie riigis paremini olla?" mõtteid mõelda kõige rohkem rongis ja maanteedel, nii et üsna loogiliselt on esiviisikus tugevalt esindatud ka transpordiküsimused: sageli marsruudil Tallinn-Võru liikujana võluksin ma meelsasti ühe sõrmenipsuga valmis täispikkuses neljarealise Tallinna-Tartu maantee (Esta Tatrik kirjutas sel teemal hea arvamusloo Postimehes hiljuti) ja ehkki see on muidugi juba pisiasi, siis Elron võiks midagi välja mõelda, et oma muidu väga toredates rongides ka kas või teed ja kommi pakkuda (kui restoranvagun on liiga palju palutud, siis mingi pardateenindus võiks ikka olla). 

Tallinna-Võru lennuühendusest unistamine on ilmselt juba puhas utoopia, ehkki bussiga samuti Tallinnast nelja tunni kaugusel olevas Kuressaares on see luksuslik alternatiiv olemas, Võrus mitte (kui just pole muidugi käepärast tuttavat pilooti väikelennukiga ja transporti Ridali lennuväljale).

Aga noh, unistada on ka tore. Ja unistusi kirja panna.

Jaanuarieleegia

Olen siin vaimustusega jälginud ja naudinguga lugenud sõprade "blogin kuu aega iga päev" eksperimente, öelnud oma lemmikblogijatele "palun kirjuta rohkem", aga ise... ilmselgelt oleks võinud ka ühe uusaastalubadusena kavasse võtta ikkagi vähemalt korra nädalas blogimise. :)

Seda enam, et neid teemasid, mis inspireerivad, jätkub küll, aga... need on nii eriilmelised ja erinevatest valdkondadest, et mõne puhul tundub, et võiks pigem artikli kirjutada, mõni läheb mõne raamatu käsikirja ja see, mis siis üle jääb, tundub selline eklektiline puru, et... ahmismaikka. See viimane on muidugi ehe näide sellest, kuidas perfektsionism on loomingu ja millegi ära tegemise ja valmissaamise vaenlane - tahaks teha täiuslikke postitusi mõnel kindlal teemal ja siis jääbki tegemata, sest mis ma pealiskaudselt ikka, aga põhjaliku uurimistööni blogi jaoks alati ei jõua.

Igatahes on jaanuar olnud mõõdukast hallusest ja külmast hoolimata üle ootuste tore - kuu esimene pool oli üsna talveuni (raamatud, tekid, hõrgutised ja küünlavalgel laisklemine). Sünnipäevaga ei kavatsenud väga midagi teha, aga lõpuks oli selle tulemuseks üle nädala pidustusi, erinevate väikeste seltskondadega, Tallinnas ja Võrus. Märkamatult ongi jaanuar läbi ja kuna veebruar on lühike, siis tähendab see minu tõlgenduses, et kevad on sisuliselt käes. :)

Pildil mu eilne naudinguhetk Katariina kohvikus selle aasta esimese vastlakukliga.

2017/2018

Head uut aastat!!! Mu lemmikvaateid ja -maitseid pakkuvast kohast - mis siis, et natuke hülgehall, ikka on nii ilus.

Mind inspireerisid Instagramis mööda vilksatanud JmStormi read, jagan. Haakusid sellega, mida juba varem mõtlesin - et iga hommik, iga hetk on uus algus.

the magic isn't
in a year.
it is in a day.
an hour.
in a minute.
look forward
to each new day
and less to
new years.

Natuke vaatan veel tagasi, kuna 2017. aastat kokkuvõtva postituseni enne aasta lõppu ei jõudnudki, ehkki alustasin seda postitust detsembris, ausõna. :)

Kaks ilusat hilissuvist festivali, millest pikemalt kirjutamiseni ma paraku ei jõudnudki, olid Uue Maailma tänavafestival ja Sibulatee puhvetite päev, eriti viimane pakkus nii palju ilu, Facebooki mõned pildid siiski panin.

Üsna rahulikule ja sissepoole vaatamise novembrile järgnes ootamatult tore detsember. Käisime Tartu Ülikooli ballil ja tegin igasuguseid jõuluasju - sattusin lausa kahele jõulukontserdile (Viimsi kirikus C-Jam ja Jaani kirikus Viljandi Kitarrifestivali seltskond), Piparkoogimaania näitusele ja Tallinna Raekoja platsi muinasjutulisele jõuluturule. Tartu Raekoja platsi 2017. aasta jõulukaunistused meeldisid mulle ka väga, Võru oleks võinud valgusküllasem olla. Avastasin enda jaoks Loodusväe imehea mustikaglögi, alkoholivaba ja nii maitsev, et ei raatsinudki sinna midagi peale mandlite-rosinate lisada. Tegin piparkooke ja ehkki ei kavatsenud algul, siis ikkagi ka päris muljetavaldava kuhja kingitusi. Aastavahetus kallite sõprade seltskonnas neist ühe katuseterrassil oli ka väga mõnus.

2017. Mis jääb sellest aastast meelde... kevadel mu Võrust leitud elukaaslasega kokku kolimine, suvel ühe armsa mopsikese lisandumine meie perre ja reisid, kolm mu jaoks uut saart: Tenerife, Gran Canaria ja Kreeta (Lätis, Rootsis ja Soomes käisin ka :)). Tegelikult oli nii uusi pereliikmeid kui ka saari rohkemgi - üks lähisugulaste ringi lisandunud pisike preili ja Viirelaid, seal käisin lausa kolm korda, juunis, septembris ja oktoobris, iga kord pakkus isemoodi lummavaid vaateid ja meeldejäävaid hetki. Senise elu kõige õnnelikum ja ägedam sünnipäevapidu mahtus ka sellesse aastasse. Lugesin päris palju, mind inspireerib jätkuvalt see mõte, et pikas perspektiivis mõjutavad elu kõige rohkem inimesed, kellega suhtled, ja raamatud, mida loed.

2017 oli nii paljude väikeste ja suurte unistuste ja soovide täitumise aasta, et neid polegi palju alles jäänud - on põhjust uusi välja mõelda, mis on tore. :)

Aasta Võrus ja mis edasi sai

Septembri lõpus sai aasta mu Võrru kolimisest, püüan nüüd veel enne kalendriaasta lõppu natuke tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Elu parim aasta siiani, tuleb vist kohe algatuseks öelda. Naljakal kombel tundub tagantjärele eriti õnnelik just esimene poolaasta mu esimeses Võru kodus, sügis ja talv, mida ma esialgu pigem natuke pelgasin (ehkki kevad ja suvi olid muidugi ka superägedad).

Ratsionaalset seletust pole kuigi lihtne leida, suurepäraseks tegi selle kõik ilmselt eelkõige lihtsalt mu sees helisev õnnetunne. Sellele hoogu andnud komponendid... uudsuse võlu? Lisaks oli lihtsalt väga mõnus sügis, ilmus mu neljas raamat ja jätkus aega lugeda-kirjutada, olin palju oma ilusas kodus ning hulkusin looduses, milleni oli mu koduuksest vaid mõni samm. Looduse ja vaikuse aspekti ei tasu alahinnata, see laeb külluslikult hea energiaga. Isegi siis, kui kõik on parasjagu jahe ja vaikne või valge ja krudisev, ilmast ja aastaajast sõltumata.

"Kas igav ei hakanud?" küsis hiljuti üks inimene ja vastasin hetkegi kõhklemata ei. Ma elasin tõesti varem Tallinnas väga intensiivset elu, aga vajasin ka siis vahepeal omaetteolekut, Võrus avastasin ma iseenda seltskonnas olemise võlud enda jaoks veel võimsamalt. Samas jätkus ka seltsielu, Võrus toimub üllatavalt palju. Võru söögikohti ja meelelahutusskeenet avastada oli väga lõbus ning mu ellu tuli armsatele sõpradele lisaks ootamatult palju uusi inspireerivaid inimesi.

Kevade ja suve kohta olen ma vist juba varem öelnud, et need olid peaaegu et liiga intensiivsed, ehkki kõik need päevitamised-ujumised-paadisõidud-peod toredad ikka. Tallinn ja Võru tunduvadki mulle natuke nagu kuulsatest romaanidest Ameerika töökad põhjaosariigid vs hedonistlikud lõunaosariigid. Põhjas muudkui töötatakse ja ehkki lõunaosariikides ka, siis neis on oluliselt suurem rõhk elu nautimisel, kenadel koosviibimistel, heal söögil ja tennisemängudel. :)

Kui ma aasta täitudes mõtlesin, mida ma nüüd järgmiseks tahan, kas ma olen valmis uueks aastaringiks Võrus, siis ujusid pinnale muidugi ka mõned agad. Nt see, et ongi valida umbes kuue hea söögikoha vahel. Väiksus ja kaugus samuti, aga esimene on samal ajal ka pluss ja teine... Eestis pole tegelikult ükski koht kaugel. Igatahes, kui ma esialgu jäin äraootavale seisukohale, siis peagi viisid mõned ootamatud arengud selleni, et alates novembri algusest seadsin uuesti sisse ka Tallinna kodu. Novembris olingi enam-vähem võrdselt nii Tallinnas kui ka Võrus. Ja ehkki valikute rohkus igas valdkonnas on Tallinnas muljetavaldav, sai uuesti kinnitust ka see juba ammu mind kummitanud tunne, et elukvaliteet Eesti väikelinnades teeb paljudes aspektides pealinnale silmad ette.

Ma olin varemgi mõelnud, et võib-olla mul peakski olema kaks linna/kodu/peatuspaika, mille vahel end jagada - jätkub vaheldust, värskust ja võimalusi mõlema parimaid külgi nautida. Linnakodu+maakodu lahendus on päris levinud, linnakorteri+puhkusekorteri variant mitte nii väga, ehkki see on oluliselt mugavam, muruniitmist ja muid haldusküsimusi oluliselt vähem, kohvikuid ja lõbu rohkem. :) Nii et praegu jagangi end Tallinna ja Võru vahel.

Üle ootuste Kreeta

Veetsin oktoobri keskel nädala Kreetal ja mu esimene Kreeka-kogemus ületas kõiki ootusi (mis muidugi olidki üsna madalad, kui aus olla), iga kell läheks uuesti. See kehtib tegelikult kõikide Vahemere maade kohta - Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja ka siiani proovimata Horvaatia.

Teadagi, õnneks on vaja sooja päikest ja merd, head sööki ja seltskonda ning ehkki rannad ja rahvusroad on igas mainitud riigis natuke isemoodi, nagu ka kultuur ja arhitektuur, sobib enamik neist mu eelistustega ikkagi hästi.

Kuna üks meist sai suvel Eestis oluliselt vähem päikese käes vedeleda ja ujuda kui mina, oligi eesmärk lihtsalt puhata ja nautida, seetõttu on järgnev postitus kõvasti toidu- ja hotellielamuste poole kaldu.

Lendasime Heraklioni ja lennu pikkus oli esimene rõõmuallikas - vaid natuke rohkem kui kolme tunniga Tallinnast otse suvesse! Oktoobriga sai Kreetal hooaeg paraku läbi, uuesti algab aprillis. Tegelikult oleksin ma eelistanud Chaniasse lennata, aga tänu sellele, et esimeseks õhtuks jäime Hersonissosse, avastasin ma väga suurepärase Akrogiali taverni, kus käisime nädal hiljem enne äralendu uuesti, sest nende frititud kalmaarid, tzatziki, Kreeka salat, suvikõrvitsaõied, valge majavein ja kõik muud hõrgutised olid lihtsalt imelised, nagu ka asukoht rannapromenaadi alguses, toredad teenindajad ja põrandal mängivad kassipojad.

Järgmisel päeval sõitsime oma maailma kõige nunnuma rendiauto, valge Volkswagen New Beetle kabrioletiga saare lääneossa, kus veetsime neli ööpäeva. Sealt pärineb üks mu kõige ägedamaid hotellielamusi üldse - Veneetsia sadamas asuv Domus Renier osutus täiesti fantastiliseks! Meie sviidi imelisel katuserõdul istudes ja tervitusšampanjat juues oli mul esialgu tõsiseid kahtlusi, kas ma olen nõus sealt üldse kuskile minema. Lihtsalt istusin ja ahmisin neid vaateid endasse, ilm oli ka eriti täiuslik, särava päikese ja sinise merega tuulevaikne +25, nagu õnneks enamikul päevadel.

Samal õhtul kuuldud omaniku - väga särava daami - jutt sellest, kuidas tema unistuse ja hotelli lugu ulatub tagasi aega, kui ta oli 10aastane, lisas mu jaoks sellele kohale veelgi sära.

Lõpuks jalutasime ikka randa ja see - ehkki linnas - osutus ka väga mõnusaks. Päevitasime, ujusime ja lugesime, puhas idüll. Tagasiteel sõime sadamasse pargitud laevade juures ühes väikeses tavernis, tellisime natuke üle ja kõik oli nii hea, et õhtul hotelli samuti väga tasemel ja kenas restoranis Zepos ma enam eriti süüa ei jaksanud. Natuke siiski, aga kreeklastel on komme lõpetuseks ka mõned üllatuskingitusmagustoidud ja napsud tuua, nii et kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudes nägin sinna vahepeal ilmunud pudelit šampanjat ja veel ühte liuda, siis see tundus mulle juba rafineeritumat sorti piinamisviisina. :) First world problems, I know. :)

Eredamate elamuste sekka mahub veel 1966. aastasse ulatuva ajaloo ja sümpaatse peremehega sinivalge Zemfyra tavern Rethymno vanas sadamas mere ääres, kust läbi põikasime, samuti saare idarannikul Agios Nikolaoses asuv kunstiteoseid täis Minos Beach Art Hotel, kus veetsime viimased päevad. Viimasel õhtul oli nende La Bouillabasse restoranis kena lobsteriõhtusöök, vahelduseks kõikidele nendele frititud kalmaaridele, millest me muidu kuidagi mööda ei saanud.

Palju lummavaid loodusvaateid ja ilusaid inimesi nägime ka, lisaks uuris mult ühe söögikoha pidaja eriti visalt, kust ma pärit olen - "But you have Greek colours!" - oleksin võinud end ka kohalikuks luisata vist. :)

Jaana Albri "Minu Kreetat" lugesin ma pool aastat enne reisi ja Victoria Hislopi "Saart" pärast, paraku, eriti viimane oleks sobinud puhkusele kaasa imehästi, ütlen ma tagantjäreletarkusena.