Montenegro & Bosnia ja Hertsegoviina

 Montenegro oli minus kõhklevat kiusatust tekitanud juba mitu aastat, kohale jõudsin sinna teisel katsel - esimesed, kevadel oktoobri alguseks ostetud lennupiletid läksid tarkusehambaseikluse tõttu tuulde, aga kuna need olid algusega Riiast ja nädalaks, siis lõpuks olin päris rahul, et sain osta uued algusega Tallinnast ja piirduda nelja ööga. Maandumine õnnestus samuti teisel katsel - rattad puudutasid tol sombusel pühapäevahommikul Tivatis juba peaaegu lennurada, kui nina uuesti taeva poole tõstsime, nii et pool rahvast oli muidugi näost kaame, ma flirtisin mõttega, et ehk saame hoopis Dubrovnikusse ja lohutasin Estonian Airi aegse kolleegi sõnadega lähikondseid, et ärge muretsege, taevasse pole ükski jäänud. :) Aga pärast auringi saime teisel katsel siiski kenasti maandutud.

Mul oli kaheks esimeseks ööks Tivatis basseini ja vaimustava merevaatega rõduga korter ning kaks viimast ööd peatusin Budva vanalinna südames. See oli hea valik, sest ehkki Tivatis on ilus rannapromenaad ja sadam (mille kauneim pärl on Montenegro mereväe kolmemastiline purjekas Jadran), tundus see linnake mulle muidu üsna igavavõitu. Natuke seal jalutada ja endale nunnude kassipoegadega Sofi lemmikkohvikuks leida oli siiski tore. 

Rõõmu tegi seegi, et sain reisi lühidusest ja 20 plusskraadi kanti ilmaennustustest hoolimata siiski iga päev päikest, pool päeva isegi Tivatis basseini ääres päevitada ja Budvas meres ujuda. Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mõistlik oleks olnud käia septembris Montenegros ja oktoobris Kreeka saartel, mis on lõuna pool ja kus näitab siiani 25+ soojakraadi, aga samas ringi seiklemiseks oli see umbes 22C ideaalne.

Esmaspäeval tegin daytripi mägede vahele lahesoppi peidetud Kotori, mis on väga maaliline ja imetilluke. 12.-14. sajandi vahel ehitatud UNESCO kaitse all olev vanalinn meenutas mulle natuke Spliti Horvaatias. Sõin jäätist, imetlesin linnamüürilt vaateid Kotori lahele ja jahtidele, efektset Gurdichi väravat, käisin St Tryphoni katedraalis ja jalutasin läbi kellatorniga Relvade väljakult. Muide, linnas on ka kassimuuseum.

Teisipäeval liikusin edasi Budvasse ning ehkki ootused olid madalad, meeldis see mulle lõpuks kõige rohkem. Seal oli rohkem elu ja melu, kutsuv rannapromenaad (kus söögikohtadest soovitati Portot, Jadranit ja Olimpi, aga ma sain parimad kogemused hoopis Rivast) ning kompaktne vanalinn Poeetide väljaku ja tsitadelliga, kus peitub õdus väike raamatukogu ja mille tipust avanevad head vaated kogu linnale ja merele. Kindluse juures on päris kõrvuti ka St Ivani ja Püha Kolmainu (St Trinity) kirikud, soovitan kindlasti viimasesse sisse vaadata - see on küll pisike ja seal ei tohi pildistada, aga ikoonid on imekaunid ja atmosfäär eriline! Mu suurim lemmik oli aga "Tantsiva tüdruku" skulptuur üsna vanalinna lähedal - nii kaunis ja graatsiline! Budva on üle 2500 aasta vana ja Aadria mere rannikul üks vanemaid asulaid, mis on jõudnud kuuluda muu hulgas pikemalt nii Kreeka, Rooma, Veneetsia kui ka Austria-Ungari impeeriumi valitsemise alla.

Aga. Mul kripeldas ju seni külastamata Bosnia ja Hertsegoviina lähedus ka, nii et ehkki bussiühendused olid nõrgad (vaid üks buss päevas sinna ja tagasi) ning ilmaprognoos kolmapäevaks kohutav (torm, tuul, vihm, pluss start varahommikul pimedas) võtsin selle seikluse siiski ette ja olen nii õnnelik, et seda tegin! Sest ehkki lõpuks kulus bussisõitudele 4+4 tundi ja meenus, kui tüütu asi on passikontroll (2+2 korda sabas seismist mägedes asuvates piiripunktides), siis merevaated olid vapustavad (sõitsime umbes 40 kilomeetrit mööda lahe serva Kotorist Herceg-Novini), mäed ja nende kohal tiirlevad kotkad samuti... Mägiteid ma vanasti ei armastanud, aga olen vist karastunud (aitäh, Gruusia - pärast 2018. aastal sealsetes mägedes tee ära viinud mudalaviinis bussiga kinni istumist tundusid Montenegro ja Bosnia teed lapsemäng!). 

Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimas linnas Trebinjes lonkisin natuke ringi, vaatasin vanalinna, rahvusmonumendist Arslanagići/Perovica silda üle Trebisnjica jõe, Issanda Muutmise katedraali (Holy Transfiguration Orthodox Cathedral - loodan, et tõlkisin õigesti) ja Gradski parki, šoppasin kiirelt veidi, kohvitasin ja sõin. Ükski sealne hotell päris seda nägu ei olnud, et ma seal omapäi ööbida oleksin tahtnud ja bussid hilinesid, seetõttu jäi üsna lühikeseks see visiit.

Sellegipoolest oli tagasi Budvasse jõudes ja õhtuks head valget kala kohaliku valge veiniga nautides ning järgmisel hommikul rannapromenaadil Rivas hommikust süües ja kohvitades suu kõrvuni ja eufooria laes. Olen jah natuke segane, et mul on vaja sellistesse kohtadesse ronida, aga... see 100% elus olemise ja enesearmastuse tunne oli seda sajaga väärt! Ah jaa, kolm abieluettepanekut sain sel reisil ka (õnneks mitte liiga tõsist), ühe küll telefoni teel teiselt reisil olevalt eestlaselt, aga kaks kohalikelt - ühte väljakut Budva vanalinnas vältisin lõpuks, kuna esimene kord sinna sattudes hõiskas mingi tüüp mulle "Marry me!" ja teine kord "Aahh, my wife!"! :)