Magus mai

 Mai algas sellega, et raputas mind ootamatult minema kohtadest, kus ma olin püüdnud end vist väiksemaks teha ja kitsamatesse raamidesse suruda - esialgsetest emotsioonidest hoolimata on ilmselt põhjust tänulik olla. Paar nädalat pealesunnitud järelemõtlemisaega maikuu õite, lõhnade, laulude ja muu sulniduse keskel tegi ka arvatavasti vaid head. Mulle ikka sobib jäägitu vabadus ja lendlev loomingulisus (what else is new, küsiks üks mu vaimukas sõber).

1. mail oli Võru rattapäev, pärast käisime eriti armsa tüdrukute seltskonnaga maailma lõpus Setomaal Ilmaveere avamisel. Soe ilm, kaunid vaated (eriti külalistemaja kolmanda korruse vanniga sviidist, aga resto terrassilt ka), ponid ja paadisillad... väga tore oli! Edasi tuli inspireerivaid kohtumisi armastuse tasandil elamise teemal ja sõbra sünnipäevapidu Kolmes. Emadepäeval käisime Murimäe veiniistanduse La Murii restos lõunal, kust avanesid imelised vaated, aga süüa saab esialgu küll lähedalasuvas Vidrike Külamajas paremini. 21. mail tähistasime mu terrassil kuumas lõunamaa õhtus vabanemist, šampanjaga ja puuviljadega, kuidas teisiti. Kohe pärast seda tuli trükikojast mu seitsmes raamat, "Kaneelimaja & paradiisiaed"! Põnevate juttudega veinitamisi elegantsetel terrassidel ja hõrke õhtusööke heades restodes oli maikuus veel, nii Tallinnas kui ka Võrus. Mõned head hetked Kubija spaas ja üks esinemine ilusatele noortele inimestele ka.

Tartu Ülikooli raamatukogus mai keskel toimunud ühiskonnateaduste instituudi ja Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi konverents Juhan Peegli 105. sünniaastapäeva puhul "Ajakirjandusõpe 70: inimene ajakirjanduses" pakkus hästi valitud esinejaid ja põnevaid ettekandeid, õhtune pidu ülikooli kohvikus mõnusat suminat ja inspireerivaid arutelusid, hing hõiskas. Nädal hiljem jõudsin ÜTI kevadgrillile ka, "Rahva Oma Kaitse" live-esinemine oli imetore ning armsaid inimesi kohata samuti.

Ja ehkki ma kogu selle laulu ja õiteilu keskelt ei raatsinukski eriti kuskile minna, mahtus maisse ka mu reis Korfu saarele Kreekas ja Albaaniasse, aga neist saab pikemalt lugeda eraldi postitustest.

Paradiis nimega Korfu

Mu Korfu-Albaania reis oli nagu retriit iseendaga ja eriti Korfu osa suurepärane, väga tore oli mõnusalt omas rütmis kulgeda. Esimesel (täis)päeval Korful, mis oli juhuslikult pühapäev, oli pärast pikka talve ja mõningaid reisile eelnenud emotsionaalseid raputusi selline tunne, nagu oleks varjusurmast üles tõusnud. Kohvitasin ja sõin hommikusöögiks pošeeritud munaga avokaado-lõhesaia, taustaks sellised sinitaeva ja päikesega linna-, pargi-, rannapromenaadi- ja merevaated, et mu peas küsis keegi kordi ja kordi järjest, kuidas üldse saab ühes kohas nii palju ilu olla!!! Tundmatust õitsvast põõsast hoovas joovastavat lõhna, aiandust õppiva sõbra abil õnnestus see lõhnavaks soonseemnikuks määratleda.

Pärast sööki jalutasin tasapisi mööda promenaadi vana kindluse poole, umbes iga viie sammu tagant pildistamiseks peatusi tehes. Jahisadamast edasi tuli Durrelli park, kus kohtusin Gerald Durrelli bareljeefiga - ausalt, nagu vana väga kallist sõpra oleks kohanud, kasvasin koos teosega “Minu pere ja muud loomad” (ja tema teiste raamatutega), lugesin selle enne reisi üle ja ehkki see on mul kapsaks loetud, naersin mingite kohtade peal ikka valju häälega.

Imetlesin kunagist paleed, kus nüüd on Aasia kunsti muuseum, selle aedu ja igas suunas avanevaid merevaateid. Elegantsel Listoni promenaadil alustas just puhkpilliorkester rongkäiku, kui sinna jõudsin, lonkisin nendega natuke kaasa ja tundsin muusikast rõõmu. Päikesest ja soojusest, oma kergest suvekleidist ja plätudest ka. Seejärel sukeldusin üliarmsa helgetes toonides vanalinna sügavustesse, kust avastasin kohe saare kaitsepühaku püha Spiridoni kiriku, kus oli imeilus jumalateenistus ja küünlad põlesid. Lisasin sinna oma panuse, sügavas tänutundes kõikide imede ees mu elus. Mul oli tunne, et kogu see rõõm ja ilu ei mahu mu sisse lihtsalt ära!

Veel natuke sihitut õnnelikku uitamist ja ilusate asjade ostmist (millised hullutavad kleidipoed!) ning siis maandusin päris juhuslikult smuutibaari terrassil, mis oli nii mõnus inimeste vaatlemise koht ja ülimaitsvate värsketest puuviljadest smuutidega, et käisin seal ka kõikidel oma järgmistel Korfu päevadel.

Pärast väikest siestat mu esimeste ööde kahetoalises korteris panin uue valgekuldse kleidi selga ja lehvisin linna peale. Sihitult uidates avastasin toreda ainult kohalikku toorainet kasutava pererestorani, kust sain lisaks imetoredale õhtupoolikule, tzatzikile ja heale valgele veinile ka juttu rääkima tulnud uue sõbra (ühe omanikest). Pärast leidsin pooljuhuslikult pisikese peidus Faliraki ranna ja veel ühe hea söögikoha imeliste vaadetega kindlusele, jahisadamale ja türkiissinisele läbipaistvale veele, kus süüa üks kreveti saganaki ja juua klaas veini, taustaks allapoole vajuv heleroosasid helke heitev päike ja dj valitud hea muusika.

Need on ainult mõned fragmendid sellest esimesest päevast, mis täitsid hinge nii, et mõtlesin endamisi, et ma tean vähe kohti, mis on paradiisile sarnasemad kui Kreeka saared.

Järgnenud päevad Albaanias said juba eraldi postituse, aga sealsed kontrastid… nagu öeldud, Korfule tagasi jõudes tundus see veel ilusam. Viimasteks öödeks oli mul vapustava kindluse- ja lahevaatega rõduga hotellituba, lisaks jõudsin ka päevitada ja ujuda (ehkki kevadsuvises Kreekas on merevesi veel ikkagi kargevõitu, mitte supp nagu septembris-oktoobris). Avastasin hommikukohvideks Listonil teise lemmikkoha, ronisin vana kindluse otsa tuletorni juurde ning veetsin aega selle armsas salarannas ja jahisadamas, šoppamisparadiis on Kreeka mu jaoks ka… Ühesõnaga, kui ma tavaliselt tahan reisi lõpus juba koju, siis seekord oli natuke sihuke “Appi, juba?” tunne - universum muidugi kuulis ja kojulend hilines. :) Õnneks ootas Riias tuba üle ootuste mugavas lennujaama Hiltonis.

Ah jaa, see ka, et mul on enamasti elus näkanud reisidel nii hästi, et on olnud kõik päevad selge sinitaevas ja päikesepaiste. Nagu üks naine mult kunagi Hispaania lõunarannikul ühe sellise reisi viimasel päeval küsis: ega sa nüüd ei arva, et meil siin ongi kogu aeg nii? Muidugi arvasin! Seda enam olen ma õnnelik, et nägin Korfut ka teiste nägudega. Halli taevaga. Äikesetormiga - ja see oli ũliäge!!! Õnneks mõlemat siiski vaid korraks. :)

Albaania: Saranda

Jõudsin Sarandasse pärast absoluutselt täiuslikku esimest päeva fantastiliselt ilusaks osutunud Korful. Albaania… ma olin juba kuulnud, et seal on ilus loodus ja koledad linnad ning nii eelarvamustevabalt kui ma ka sinna saabuda püüdsin, paraku osutus see tõeks. Ma vahtisin juba laevalt Sarandat, uskumata oma silmi: üksainus pikk Lasnamäe türkiissinise mere ja efektsete mägede vahel. Passikontrollis trügis üks ebaviisakas naine järjekorras ülbelt mu ette, ka see mõjutas seda, et astusin sadamast linna üsna ebasoodsalt meelestatuna. Olin nagunii kohalike kohta ka üht-teist kuulnud, alati näitab ühiskonna kohta palju naiste, laste, loomade ja looduse kohtlemine - Korfu koerad kepsutasid rõõmsalt oma peremeeste kõrval, Sarandas oli kõikjal hulkuvaid koeri ning nägin oma silmaga, kuidas üks mees väikest koera jalaga püüdis lüüa, õnneks põikas koer eest ära. Selliseid tüüpe tuleks endid jalaga lüüa!

Õnneks olin võtnud hotelli kahe sammu kaugusele sadamast, see osutus tuttuueks ja säravvalgeks, mu neljanda korruse merevaatega rõduga tuba väikeseks õdusaks oaasiks. Teine kena koht algas sealtsamast: tuttuus, kohati veel ehitusjärgus rannapromenaad.

Üksi reisimise suur võlu on see, et keegi ei nõua, et tingimata peab kärutama sinna ja tänna, nii et kuna mõned isiklikud põhjused ka seda soosisid, siis molutasin oma ainsa täispäeva Albaanias lihtsalt maha. Seda enam, et olin enne reisi jälginud Instagramis @CassiaShakti seiklusi samas kandis ja tema tegi kuulsa Blue Eye allika Saranda lähedal üsna maha, hoiatades ka, et sinna peab parklast veel pool tundi kõndima. Lekuresi loss paistis mäe otsast õhtul valgustatuna kenasti kätte, sinna ronimine pidi võtma tunnikese, sedagi ei viitsinud. Ühtegi ilusamat-suuremat kirikut ei paistnud ka ei jalutades ega guugeldades, ainult 40 pühaku klooster teise mäe otsas.

Kirjutasin natuke, seejärel jalutasin mööda rannapromenaadi hommikust sööma, omlett tomat-kurgi-fetaga ja piimakohv ajasid asja ära, aga vaimustusest hüppama ei võtnud, vaade oli selle kohviku terrassilt siiski maaliline. Pärast hommikusööki lesisin natuke rannas ja käisin jalgupidi vees ning kulgesin siis hotelli tagasi. Lugesin oma merevaatega rõdul raamatut, nautisin sooja ilma, tegin lõunauinaku. Õhtusöögile läksin heasse kalarestosse, kus sain tõesti maitsvat tzatzikit ja grillitud merihunti, pärast tegin sõbra soovitatud Elvis Baris klaasi veini. Omanik nägigi välja nagu hallipäine Elvis ja see rannapromenaadi ääres asuv baar oli äge, nagu ka rõdul mu ümber istunud kaks USA-UK paari, kes mind sujuvalt oma vestlusse haarasid ja - nagu selle käigus selgus - osutusid väga toredateks inimesteks. Ameeriklased rääkisid, et on olnud kolm kuud Sarandas, aga suveks lähevad kuskile jahedamasse, Albaania rannikul olla liiga kuum ja liiga kallis - hinnad hüppavad lakke, kuna albaanlased teenivad enamiku aastatulust nende kolme kuuga - juuni, juuli ja augustiga. Istusin natuke veel ka oma hotelli restos, seal oli parem vein ja ka merevaade.

Olin seal õhtusel ajal hulkudes ikka vist natuke pinges ka, sest kuulsin enne reisi igasuguseid kummalisi hoiatusi ja õuduslugusid Albaania kohta, pehmeim neist, et kõik Euroopa varastatud mersud pidid lõpuks just sellesse riiki jõudma. Vanu mersusid oli kõikjal palju küll… 

Hommikul hiilisin tund varasemale praamile kui see, kuhu mul pilet oli, õnnestus ja pooletunnine sõit laevaninas panoraamvaatega istekohal Korfu poole tagasi tekitas puhast õnnetunnet. Korfu tundus maale astudes muidugi veel ilusam, ehkki paar päeva tagasi ma poleks seda võimalikukski pidanud.