Mulle on viimasel ajal ette jäänud mitu mõttetera sel teemal, et pikas perspektiivis kujundavad inimest kõige rohkem isikud, kellega ta suhtleb, ja raamatud, mida ta loeb.
Elu pakkus kohe häid lugusid selle illustreerimiseks ka - kohtusin välismaalasega, kes luges keskkooliõpilasena mingit teatmeteose tüüpi raamatut ja avastas sealt kolm Balti riiki, millest ta kunagi midagi kuulnud polnud. Tärganud huvi ja edasine uurimistöö viis selleni, et ligi 30 aastat hiljem elab ta Tallinnas ja kirjutas eesti keeles raamatu - muljetavaldav!
Nii kaugelt polegi muidugi näiteid selle väite paikapidavuse kohta vaja otsida, piisab ka peeglisse vaatamisest - Tartu Ülikooli esimesel kursusel poleks ma küll iialgi arvata osanud, et üks mu uutest sõprustest kunagi Võrru kolimiseni viib. :)
Igatahes, kui ma nüüd kogu oma vabale ajale otsa vaatasin ja mõtlesin, mis ma sellega peale tahaksin hakata, tuli mulle meelde, et üks mõte seoses Võruga oli just see, et mul on siin rohkem aega lugeda. Kui ma järgmiseks aknast välja vaatasin, siis tundus see kohe veel parem idee, sest värvilisi vaateid pakkuvad jalutuskäigud muutusid lume tulekuga äkki palju monokroomsemateks... ja ilm külmemaks ka, märtsist oktoobrini kestnud elu pikim ja parim suvi sai nüüd ilmselgelt igatahes läbi.
No comments:
Post a Comment