29.1.26

Jaa, jaaaanuar...

 Alustan seda postitust siin jaanuari viiekümne kaheksandamal päeval... :) Nii hull see asi muidugi tegelikult pole, pikk on see esmaspäeva energiaga esimene kuu küll, aga on päris tore olnud.

Aastavahetus oli särav - soojenduseks 30. detsembril klaas mulli mu lemmikvalgustiga Linnutee baaris Hiltonis ja natuke õnnemänge, 2025. aasta viimasel päeval veidi šoppamist ja õhukeste lasteraamatute lugemist, et lugemise väljakutse aastaskoor 41 peale saada (plaanisin rohkem, aga läks, nagu läks). Kui mu vana-aastaõhtu kohta nüüd millalgi Võrus küsiti, et "Tallinnas oli miski veekatkestus?", siis vastasin, et jõime šampanjat ega märganud (true story!). Alustasime mullide & kalamarjaampsudega kodus, siis käisime külas, jalutasime läbi vanalinna Fumesse ning võtsime uue aasta šampanja ja säraküünaldega vastu uue Golden Gate maja kuldse kaare all. Mõned tantsusammud ja uusaastasoovid veel ning siis ootas Kultuurikatlas Vallaliste Suurkogu. Speed dating (mille algul välistasin, aga pärast keskööd leebusin) oli väga naljakas ja valdavalt püstijalakoomikutest partnerid üle ootuste meeldivad, aga nad küsisid mult nii palju mu raamatute kohta, et vahepeal oli rohkem otseturunduse tegemise tunne. :) Lisaks jäin väga rahule selle peo muusikalise poolega, nii Anne Veski kui ka Vaiko Eplik olid suurepärased.

Jaanuari esimene nädalavahetus möödus Tallinnas traditsiooniliselt perekondlike sünnipäevade tähe all, järgmine nädalavahetus Võrus kalli sõbra sünnipäeva järeltähistamisega ja ühel muljetavaldaval ligi 12tunnisel 80. juubelil. Vahepeal lipsasime pubisse teise sõbra sünnipäevale ja Hetero kontserdile, hiljem olin kaasosaline kunstiröövis (kõik oli siiski pigem robinhoodilik ja legaalne) ning üldse sai palju nalja.

Südantsoojendavaid külaskäike ja kohvikukohtinguid jätkus jaanuari ka, Kubija spaas ulpisin, Võru uut pubilaadset kohta nimega Double Trouble käisin vaatamas (ei kommentaari :)).

Teisipäevasele päevale sattunud sünnipäevaga seisin raske dilemma ees - kõik teisipäeva õhtul avatud head restoranid on Tallinnas, aga suurem hulk armsaid inimesi, kellega tahtsin sel päeval sööma minna, Võrus... Valisin siis Võru ja söök oli Indigos hea, joogikaarti ei kommenteeri. :) Boonuseks sain looduselt imeilusaid vaateid pakkunud päikesetõusu ja loojangu, sädeleva lume ja härmas puud. Järgmisel päeval saabusin Tallinna, kus minu ja teiste jaanuari sünnipäevalaste pidustused jätkuvad siiani ning šampanjavalikuga on ka palju paremini. Tallinna puhul on sümpaatne seegi, et soovi korral toob Wolt kõik koju ega peakski õue minema (aga ühe karvapalliga muidugi ikka käin ja küllap see on kasulik ka).

Filmielamused: väikese sugulasega "Hiired üksinda kodus", siis veel väga südamlik "Rendipere", Itaalia versioonist paremgi "Täiuslikud võõrad", Netflixist vaadatud Emily Henry raamatul põhinev "People We Meet on Vacation".

Kunstielamused: Võru Kandles Sandra Luksi ilus "Trash to Temptation" ja Kaie Šestakova-Karu juubelinäitus "Läbimurre", mille avamisel mängis Sven-Sander Šestakov imeliselt klaverit.

Postimehe jaanuari kolumnis kirjutasin AIst ja tervest talupojamõistusest.

23.1.26

Edukusest & õnnest

 Põnev on ennast ja oma mõtteid jälgida selles duaalsuste maailmas. 

Ühel pool on kogu tavaline elu ja olme, selle peegeldused ja edulood sotsiaalmeedias. Surve olla edukas. "I built a 6/7/8 figure business!" Kuue/seitsme/kaheksakohaliste numbritega äri ehitamise eduloo jagamisele järgneb enamasti soovitus osta rääkija subscription/kursus/raamat, et õppida, kuidas sama teha.

Edukas olla on muidugi tore. Edukultus, elustiil, säravad mänguasjad, rohkem-rohkem-rohkem tõmbab kergesti kaasa. Lihtne on midagi müüa, kui näed hea välja ja oled/paistad/ütled, et oled rikas. Paljud tahavad õppida ja olla samasugused, teada, kuidas selleni jõudsid. Nendest, kes tunnevad, et ei küündi, võivad kergesti saada kriitikud.

Üks küsimus, mis mul vahel tekib: millal on küllalt? Sageli tundub, et mitte kunagi, alati leidub neid, kel on rohkem. Ma lugesin eelmise aasta lõpus e-raamatut pealkirjaga "The Almanack of Naval Ravikant: A Guide to Wealth and Happiness", kus oli huvitavaid mõtteid, just tänu sellele, et fookus oli küllusel ja õnnel... aga ma nägin seal kuskil ka lauset, kus autor nentis, et tal läheb okeilt - ehkki tal ei ole küll miljardeid, ainult miljonid...

Teisel pool... on sügav rahu. Zen. Usaldus. Vabadus. Ühendus loodusega. Teadmine, et ma olen juba täiuslik sellisena, nagu ma olen. Piisav. Mul on kõike külluses. 

Kui see vahel ära ununeb, siis satub jälle ette mõni raamat (Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud", Leo Babauta "Pingevaba elu", mõni Thich Nhat Hanhi raamat) või film (Fred Jüssi "Olemise ilu", Kim Ki-duki "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad", "The Shift" Wayne Dyeriga), mis tuletab meelde seda teist poolt. Teistsuguseid väärtusi.

Ma lappasin hiljuti ka ühte JL Collinsi raamatut, kus oli lugu kahest sõbrast, kellest ühest sai munk ja teisest mõjukas ametnik kuninga juures. Kui nad kohtusid, ütles mõjukas ametnik teist haletsedes: "Kui sa õpiksid ka kuningat teenima, siis sa ei peaks elama riisist ja ubadest." Mille peale munk vastas: "Kui sa õpiksid elama riisist ja ubadest, siis sa ei peaks kuningat teenima." Mille peale autor nentis, et enamik meist on ilmselt kuskil nende kahe vahel, aga tema eelistab olla mungale lähemal.

Õige vastus on ilmselt tasakaal nende kahe lähenemise vahel. Nagu ikka. Igaühele oma.