Sulnis september

Ehkki ma korraldasin endale kahe kursusega koolilapse septembri ja seega tavapärasest rohkem kohustusi, meenub tagasi vaadates eelkõige sulnis päikesepaiste, soojad ilmad, rohelus, õied ja üks särav hommik teise järel. Õhtutest rääkimata. Kirjutanud ja erinevate käsikirjadega tegelenud olen õnneks üsna tublilt ka.

Uut Mustamäe Elamus Spa peal avatud bowlinguklubi sattusin ühel kenal õhtul vaatama, seejärel kulgesime pärast õhtusööki Frenchys Mooni kaudu klubisse D3. Ühel reede õhtul sattusin üle pika aja Toompeal algul Kohtuotsa ja siis Patkuli vaateplatvormile, nii palju mälestusi elustus nende kaunite panoraamidega, teismelisepõlve uitamistest ja hilisemast ka. Veinos oli dj Tom Lilienthal ja ilus õhtu nii toas kui ka õues.

Haabneeme rannas nautisin täiuslikku rannapäeva päevitamise, ujumise ning hilise lõuna & Virgin Mojitoga Burger Kitchen rannabaaris. Selle aasta skooriks jäidki üksikud ujumispäevad mais ja septembris ning hulgem juulis ja augustis. Rohkem oleks tahtnud... ja pikemat jääkohvi hooaega ka.

Hommikud Fikas ja Ristikheina kohvikus, koolipäevade lõunad Nopis ja Radios, viimased suveõhtud Noblessneris Lores hea toidu ja veiniga (see burrata & pistaatsiakook!) ning kodustel terrassidel kukeseenepiruka & šampanjaga, selle suve ainus päikeseloojangupurjetamine Runbjarniga...

Kadrioru Kirjandustänava festivalil jõudsin Tammsaare muuseumi aeda Eeva Parki ja Helin-Mari Arderit kuulama, Via Regia rännak Jan Kausiga sealt läbi pargi Presidendi Kantselei ette Vaiko Epliku ja Betti Alveri laulude kontserdile oli veidi unenäoline, hilisemad tiirud vanalinnas samuti.

Pika tänava festival osutus üle ootuste toredaks leiuks, ühe akna peal mängis Sandra Sillamaa torupilli, teisel rõdul Sofia Joons viiulit. Lõunasöök Carlo's Kitcheni terrassil oli täiuslik ning õhtune Pika tänava piknik imeline! Hõrk, efektne ja vahepeal tuli veel Rotalia meeskoor ka laulma. Kui õhtu jahedamaks läks, tegime tuisutopsid Texases ja tulime koju ära, pühapäev ikkagi (ehkki vahepeal tuli kiri, et esmaspäeval jääb kool ära, hurraa!). :)

Tartu-Võru-Viljandi nädal sisaldas Tartus Café Truffe'i aknaalust lemmiklauda, Viljandis Kodukohvikut ja Rohelise Maja kohvikut, Võrus tavapärastele radadele lisaks sõbra sünnipäevapidu järve- ja pargivaatega Pargimajas, lustakate üllatustega - roos hambus saabuvad ja siis laulma hakkavad mehed on ikka Lõuna-Eesti crème de la crème. :)

Sügisesel pööripäeval 5. pulma-aastapäeval lubasin endal natuke nostalgitseda ning tundsin, et ma olen tänulik kõige eest, mis oli, nagu ka selle eest, et praegu on nii, nagu on.

Ametlik sügis hakkas vikerkaarega akna taga, kullamäe leidmisega kooli hoovist, Qba näituse avamisega Kadrioru pargis Kastellaanimaja galeriis, teistmoodi nostalgilise lõunaga Osteria il Crus (ma polnud vist kümme aastat seal käinud, Michelini äramärkimise, aga ka väga hea hinna & kvaliteedi suhtega resto), "Unistuste saare" etendusega Salme Kultuurikeskuses, Kalev Spas ulpimise ja vanaema 92. sünnipäevaga.

Go Reisiajakirjas ilmus "Vildega Budapestist Viini", mu kevadisel Vilde reisikirjade võistlusel ära märgitud lugu, Postimehe kolumnis mõtisklesin hariduse võimalustest ja kasudest.

10 aastat vabadust

Augusti lõpus sai kümme aastat sellest, kui ma lahkusin Postimehe laupäevalisa juhi kohalt, mis oli minu viimane töökoht, kus ma (umbes neljal päeval nädalas) toimetuses kohal käisin. Tol ammusel ajal polnud kodukontor ega paindliku graafikuga kaugtöö nii tavalised ega levinud nähtused, aga töö ajakirjanduses pakkus õnneks juba siis suuremat vabadust ja mänguruumi.

Aga et siis need kümme aastat. Mult on palju küsitud, kas igav ei ole hakanud. Ühelt poolt ei ole mul pärast lugema õppimist tõesti igav hakanud, vähemalt mitte siis, kui mõni raamat käeulatuses on  - maailmas leidub igal juhul rohkem põnevaid tekste kui inimene ühe elu jooksul läbi lugeda jõuab. Teiselt poolt... eks eriti Eestimaa tubaseid tegevusi soosivatel aastaaegadel olen ma aeg-ajalt ikkagi võtnud vahelduse mõttes vastu pakkumisi eri ajakirjandusväljaannete toimetajaid asendada või muudes põnevates projektides osaleda. Viimaste hulka loen ma ka Tartu Ülikooli kirjanduse doktorantuuri õppeainete sooritamise kahe aastaga ja Kaneelimaja renoveerimisteekonna.

24 sügist erinevates koolides alustanuna on tulnud sageli just suve lõpus ja septembrikuus võidelda kiusatusega kuskile õppima minna või mingeid lisaprojekte võtta. Sel aastal ka, aga mulle tundub, et ma leidsin seekord päris geniaalse lahenduse - BFM ehk Balti Filmi- ja Meediakool on üks neid maju, mis on mind alati pisut ahvatlenud, nüüd õpin seal septembri lõpuni videomontaaži. Väga hea pikkusega kooliaasta mu meelest! :) Sõbra Nullist Turunduskooli sotsiaalmeedia meistriklassi kuulan ka, nii et korralik koolilapse september.

Aga jah, viimasel ajal on vahel siiski tunne, et... ehk ma tahaksin oma head haridust, silmaringi, oskusi ja võimeid kuskil veel rakendada?! Rohkem Tallinnas olemine soodustab seda tunnet kindlasti ka, siin on kõik nii tegusad. Võrus oli kuidagi loomulikum oma koeraga Hunteri kummikutes looduses uidata, selline kerge maa-aadli vibe. :) Paindliku graafiku ja asukohavabaduse usku olen ma muidugi ikka ning võimalikud projektid võiksid muidu ka silmad särama panna - olla endale ja teistele kasulikud, inspireerivad, harivad, lõbustavad, muidu ägedad, sobida mu väärtustega... 

See on jätkuvalt puhas rõõm, et ma olen kirjanik & kolumnist ehk siis see, kelleks ma olen alati tahtnud saada (lapsepõlveunistuste seas olid ühe vanalinnapäevade moeetenduse mõjul ka mannekeeniks ja Muhu suvedest inspireerituna taluperenaiseks saamine, mõlemast olen ampse proovinud, modellitöö on tore, aga pärast juba mainitud majarenoveerimist olen pigem siiski tänulik, et mul seitsme laguneva kõrvalhoonega talu pole). Mu elus on praegu ainult asjad ja inimesed, mis ja kes on mu enda valitud, loodud, väärtustega kooskõlas ja mulle meeldivad. Ma usun, et see on hea koht, kust midagi luua. Koogile kirsse lisada.

Kõigile nendele väga tähtsatele ja kõrgel positsioonil meestele, kes on mulle helistanud ja mind oma erakonna nimekirjas kohalikel valimistel kandideerima meelitanud, olen ma siiski eitavalt vastanud. Tark õpib teiste kogemusest ja mulle tundub, et mulle sobib ikkagi kõige paremini neutraalse jutustaja ja kirjutaja positsioon. Aga ma olen loomulikult väga meelitatud ja tänan südamest!