Me peame rääkima sõprusest

 Algatusekse - minu meelest on sõprus üks kõige ilusamaid suhtevorme ja oma puhtaimal kujul väga lähedal tingimusteta armastusele. Sa jagad oma aega ja elu teise inimesega ainult sellepärast, et te mõlemad tahate, kohustuse elementi selles suhtes pole. Sõbrad toovad ellu kergust ja rõõmu. Sõprus ja sõbrad kuuluvad astroloogias Veevalaja märgi alla… 

Minu suureks kurvastuseks on mul elu jooksul sõpru ka teele maha jäänud. Eelmisel kümnendil triivisime mõne sõbraga üksteisest eemale suurte armumiste pärast ning ehkki ma soovin praegu, et oleksin mõnel hetkel teisiti käitunud ja me poleks lasknud neid suhtluspause sisse, siis omamoodi oli ilus ka kellegi pärast nii arust ära olla... ning mu suureks rõõmuks jäi enamik neist tollastest sõpradest siiski tegelikult mu ellu alles ja mitmega on suhtlus taastunud. Mu suurim kurvastuse allikas on see, et kõige kauaaegsema ja armsamaga ei õnnestunud kaotatud aega päriselt tasa teha. :(

See kümnend on paraku toonud hoopis uutmoodi tuuli. Ma olen viimaste aastate sees kaotanud paar kunagi väga lähedast sõpra ning kahjuks vist... kadeduse tõttu? Mis tundub mulle pöörane, sest kas siin on ikka nii palju kadestada? Jah, ma olen endale loonud toreda elu tõesti, ise ja väga teadlikult just sellise nagu mulle meeldib, aga mitte keegi ei takista teistel sama teha. Seda enam, et ma olen oma tehnikaid lähedaste sõpradega alati heldelt jaganud (nagu ka muid ressursse).

Küllap see on mulle mingit sorti enesearmastuse õppetund - tagasi vaadates ma saan ju aru, et... tegelikult olid neis suhetes vist ammu asjad tasakaalust väljas. Et kui ise pakud alati tingimusteta toetust ning vastu saad peamiselt kriitikat oma loomuse, suhete ja muu kohta, pluss näed, et inimesel pole tegelikult hea meel, kui Sul hästi läheb, siis... milleks see kõik? Ma sain Naistejuttude podcastis külas käies äkki ka jahmatusega aru, et mõnele inimesele võibki kellegi vihkamiseks piisata sellest, et tal on sale(dam) peps... ning tegelikult on arusaadav seegi, et kui endal meest pole, siis võib hirmsasti närvi ajada, et teine julgeb olla ehedalt selline, nagu tahab, ja siis teda veel armastatakse ka!

Katri Teller tegi hiljuti samal teemal Blondcasti episoodi, tema lugu merevaatega koju külla tulnud ja seal pipardama hakanud sõbrannast, et päris nõme elamine, oli parim! Kuulasin ja meenus endagi elust tragikoomilisi lugusid. Nt see üks naine, kes küsis menüüs Skinny Bitchi kokteili nähes mult, kas on vahva, kui on omanimeline kokteil, ja kelle kõik muud naljad olid ka kergelt halvustava alatooniga (ma suutsin hiljem küll välja mõelda paar kokteilinime, mis tema kehakuju sobiksid iseloomustama ja mille kohta oleks võinud küsida, kas ta on kurb, et neid menüüs pole, aga ma ei suuda isegi praegu olla piisavalt õel, et need siia postitada). Mu CVd vaadates on ikkagi paraku natuke raske mulle mõttetu bimbo silti külge kleepida, mis rikkus tal silmanähtavalt tuju iga kord, kui ma sellesuunalised naljad ära pareerisin või mõnda uut saavutust mainisin... Samas kui kõik ta naljad mu mehe suunas olid ülijumaldavad ja üldse sellise tooniga, et tekkis tahtmine öelda, et... võtke ometi tuba, kui teil nii väga vaja on?! :) Ja siis see sõbranna, kes ise tegi suhetes järjekindlalt väga kaheldava väärtusega valikuid (ning ma ei arvustanud teda - ma toetan oma sõpru tingimusteta, ise teab, suhteid on igasuguseid ja kes poleks nooremana kuskil ämbrites kolistanud?!), aga mulle hakkas kriitiliselt väärikusest rääkima - kullake, Sa pole päris selles kohas oma eluga, et teistele väärikusest loengut pidada?! :) Ja siis see, kes teeskles altruistlikku maailmapäästjat, üdini head inimest, aga selja taga virutas verbaalseid nuge kõigile selga, kritiseerides suvaliste inimeste välimust, käitumist, kõike. Mitmele ühisele sõbrale võlgu jäämisest ma parem ei räägigi, ehkki seetõttu eelistasid nad temaga mitte suhelda ning läksid aastaid näost imelikuks iga kord, kui mina teda mainisin ja kaitsesin... kuni sain ka lõpuks oma vitsad. Oleksin võinud näha ohumärke me viimasel ühisel reisil, kui ta muudkui ketras vestlust selles suunas, et tema on nii hea ja mina selline egoist - kuidas saab ometi olla nii, et kõik mind armastavad? Hmm... autentsus ehk?! (Ja "kõik" oli siin muidugi kirjanduslik liialdus, ütlen igaks juhuks.)

Kui ma selle kõik kirja olin pannud, siis hakkasin ise ka vaatama, et tule taevas appi, mis seltskonnaga ma suhelnud olen?! :) Ja miks ma neid suhteid päästa püüdsin? Ilusate mälestuste tõttu ilmselt. Eks tuleb vist leppida sellega, et inimesed kasvavad mõnikord lahku ja eri suundades. Õnneks on enamik kauaaegseid ja ka hiljem lisandunud sõpru hoopis teise energiaga. Ma olen tänulik selle eest, millised ennast kirega unelmate aladel teostavad, suhetes ausaid valikuid tegevad ja muidu suurepärased inimesed mind täna ümbritsevad!

Ma kõhklesin tükk aega, kas ma üldse kirjutan selle postituse, aga mind ennast toetas väga see juba mainitud podcasti episood... nii et ehk annab mu postitus ka kellelegi jõudu. Natuke oli deja vu ka selle ajaga, kui kogesin põhikoolis koolikiusamist, kui meie klassi pätid ei kannatanud seda, et ma olin hea õpilane, enesekindel, teistsugune... toona lohutasid mind mõned head sõbrad väga õigete sõnadega, mis pidasid paika ka - enamik nendest kiusajatest ei jõudnud elus kuskile, mõni vist isegi keskkooli lõpetamiseni mitte. 

Üks mu ellu tulnud uus armas astroloogiahobiga naine ütles mulle kuupäevad, mil Pluuto olla mu elus suurpuhastust teinud, need langesid suuremate raputustega üsna kokku. Ta kinnitas, et mõne aasta pärast vaatan tagasi ja hüppan rõõmust lakke, et kõik läks just nii ja need inimesed, kellega ma ei saanud päris mina ise olla, mu elust lahkusid ja uutele imelistele ruumi tegid. Olgu. :)

Veel üks taipamine, milleni jõudsin Kreetal olles: ma arvasin kunagi, et mul on koos teatud inimestega meeldiv aega veeta tänu neile. Lahtilaskmine tõi arusaamise, et mõnega mul oli tore tänu endale ja nad ei suutnud seda lihtsalt ära rikkuda. Aga ma kogesin juba ka seda, et ballastist vabanemine lubab palju kõrgemale lennata... 

Õnneks on vabad kohad mu elus täitnud inimesed, kes toetavad mind sama palju kui mina neid, vaimustuvad minu tegemistest sama palju kui mina nende omadest... väga meeldiv tunne! Seega - tasakaalus suhete ja väärtuslike sõprade hoidmise terviseks!

Spontaanne Tenerife

Novembri alguse kena hall pühapäev Võrus, pärast kahte õhtut meeldivate inimeste seltsis peetud pidusid, tulin muinasjutulossist järgmiste pidude ideid põrgatamast ja mõtlesin, et võiks Suurde Munasse sööma minna, kui tuli kõne, et kuulge, tulge meiega homme Tenerifele! (Ja see on nii tore, et Võru elu ongi jälle nagu muinasjutt - nagu alguses, kui seal seiklesid ringi kuningapojad, kentaurid, draakonid, printsessid ja konnad, kes võisid suudeldes printsideks muutuda!)

Ma olin Montenegrost tulles tegelikult hullult õnnelik, et nii, nüüd ma olen aasta lõpuni Eestis, naudin oma kodusid, pehmet sügistalve, seltsielu ja jõuluootust… aga noh, on pakkumisi, mis tekitavad tunde, et… kui magus saab elu olla?! Ja sellistele ei ütle ju ei. Ja nii me siis lükkasime oma graafikud lagedaks ja lendasime teisipäeval minema… kusjuures meie lahked kutsujad jäid sellest lennust maha, elu on seiklus! :)

Ma mäletasin, et mulle meeldivad otselennud, aga mul polnud meeles, et Londoni Stanstedi lennujaam on selline šoppamisparadiis. Ja meil oli seal seitse tundi ümberistumiseks… :) Stanstedi-Tenerife lennul tegime ühed mullid ega muretsenud ülemäära transpordi- ega majutusküsimuste pärast. Olles Tenerifel seigelnud 2017. Hoppetiga ja 2020. aastal lisaks La Gomeral kihlatuga, polnud mul eriti kahtlusi, et saame kenasti hakkama… aga maandudes tervitasid meid lennujaamas sõbrad, kes olid vahepeal Helsingi kaudu meist kiiremini kohale teleporteerunud. :)

Järgnesid idüllilised päevad basseini ja merevaatega villas, dessantidega vahepeal hea kohvi jahile, krevette sööma, šoppama, iga päev ookeani ujuma. Neljapäeval käisime toreda salaranna eeskujuliku mullivalikuga rannabaaris, kus sain teada, et ehkki kalachurrod on väga maitsev kohalik roog, teevad frititud kalmaarid neile ikka silmad ette. Reedel võtsime põhjalikult läbi Santa Cruzi šoppamistänavad ja pärast sain Atlantises selle reisi parimaid krevette küüslaugu & tšilliga. 

Reede õhtul grillisime oma villa kenas võrkkiigega grillinurgas, laupäeva veetsime Los Cristianoses mööda poode ja kohvikuid kulgedes, vahepeal ujudes ja päevitades. Tänu ühele väga armsaks ja lõbusaks reisikaaslaseks kasvanud väikesele preilile avastasin enda jaoks uue mullinätsumaitselise jäätise, mis näeb välja, nagu sel oleks midagi tegemist ükssarvikutega. Ja me naersime, naersime, naersime! Loved every minute of it! Neid hetki ka, kui jätsin teised šoppama ja lonkisin randa päikeseloojangut vaatama… kus üks Poolast pärit mees mängis nii lummavalt kitarri, et ma sain oma harilikust kärsitusest võitu ja istusin seal, kuni päike oli merre vajunud ja kuu säras taevas.

Pühapäeval sõitsime üles Teide rahvusparki ja ma mõtisklesin tõsiselt selle üle, kas tippu jõudmiseks on ikka kogenud alpinisti tuge vaja või piisab tõstukist… :) ja sellest ka, kui huvitav on see, et kui eelmistel kordadel käisin teisi saari, Gran Canariat ja La Gomerat avastamas, siis seekord sattusin hoopis Tenerife südamesse. Ah jaa, mul vedas vist jälle kuuma kõrbetuule kaliimaga ka, liivatolmu väga polnud, aga 25-35 soojakraadi kanti küündinud temperatuurid küll.

Pärast Teidet läksime endisse banaaniistandusse rajatud üliägedasse restosse sööma, mu ahvenaline oli eeskujulik ja Kanaaride veinid ka… ja pärast seda suundusime La Montana Roja juurde nudistide randa paljalt ujuma. :) Nii vähe on vaja, et end väga elusana tunda!

Ookean muidugi leidis, et ma ei eemaldanud liigset enda küljest piisavalt ja pühkis paari üle pea käinud soolase lainega minema ka mu tumedaimad päikeseprillid ja kaks käevõru, mida olin juuste kuklasse kinnitamiseks kasutanud. Prillidest on isegi pisut kahju, suurtel tumedatel päiksekatel on oma glamuurne võlu, aga ma pole kunagi mõne ehte kaotamise üle nii õnnelik olnud kui nende käevõrude! Sest ma ostsin nad juuli lõpus, ühe hallide kivide ja hõbedase südamega, mis hiljem uurides osutus Google’i meelest tugevate kaitsekivide komboks, ning teise roosa, kuldse krooniga, aga tagantjärele vaadates… see oli päris raske ja suurte muutuste aeg. Ja see, et ookean nad nüüd minema pühkis… jah, see on läbi, nad tegid oma töö ära, las kõik uus ja parem alata!

Veel natuke päikest & basseinisulpse ning oligi nädal möödas ja ruleerisin oma AirBalticu otselennulinnuga hoovõturaja poole… vaatega La Montana Rojale. :) Muide, ma avastasin ühel hommikul kohvi juues, et mu playlistides on küll Itaalia ja Prantsuse muusikat, aga Hispaaniast ei midagi. Kiire guugeldamine pakkus, et Hispaania ühed kuulsaimad muusikud on teiste hulgas isa ja poeg Julio & Enrique Iglesias ning üks armastatumaid lugusid esimese “Me Olvide De Vivir” (“Ma unustasin elada”) - ilus laul, aga mul oli selle saatel õhku tõustes naeratus näol, sest ma tundsin, et selles ma end tõesti süüdistada ei saa. Ma olen elanud, armastanud ja kirjutanud… ja see ongi laias laastus kõik, mida ma olen eales tahtnud. (Mu esimese lennuromaani ilmumise 11. aastapäev oli ka selle reisi ajal, palju õnne meile kõigile!) Ah jaa, raamatutest rääkides, müstilisel kombel vedeles Triin Raave "Tenerifel tegelikult" juba nädala enne selle reisi ootamatut materialiseerumist mul Võrus voodi kõrval, reisil ma selle avamiseni ei jõudnud, aga tagasiteel lennukis lugesin lõpuni.

Ja nii ma siis hõljusin eufoorilisena läbi Euroopa taeva, üleni armastust täis… kuskil Malaga kohal tõmbasin järjekordsele värvilisele kleidile truust reisikaaslasest Zack Marquesi pusa peale, sest jahedaks läks, ja tundsin, et bring it on, Eesti november, ma armastan Sind ikkagi ka, hallidel varjunditel on ka oma ilu. Jõuluootust nagunii.