Kodune Kreeta

 Veetsin septembri keskel nädala Kreetal. See oli mu kolmas reis sinna, aga esimene üksi. Mul oli esimesel kahel korral ka väga tore, mis on ilmselgelt põhjus, miks ma sinna tagasi kippusin, aga see reis... üks elu parimaid puhkusereise! Seitse päeva päikest ja sinitaevast, temperatuurid päeval +30 kraadi ja öösel +25 ligi, veetemperatuure ei vaadanud, aga meri oli soe, soolane ja mõnus, ujusin iga päev eri randades ning vahelduseks hotelli viiest basseinist ka mõnes.

Nautisin oma pikki aeglaseid hommikuid, kirjutasin toas või rõdul, sõin hommikust hotelli basseini ääres, seejärel jalutasin jääkohvile oma eelmise Kreeta reisi lemmikkohviku terrassile - seal lihtsalt on See Miski, suurepärasele kohvile lisaks sõbralik teenindus, kaunis ruumikujundus, vapustavad merevaated ja lainemüha. Mõnel päeval jäin pärast 12 sinnasamasse alla lamamistoolile tundideks päikese kätte ja türkiissinises läbipaistvas vees ujuma ning raamatut lugema, mõnel päeval jalutasin ühele või teisele poole kaugematesse randadesse või tegin pikemaid väljasõite. Agios Nikolaosesse näiteks, kus olin varemgi käinud ja mis on jätkuvalt imeilus, aga järveäärsetesse turistilõksudesse takerdumise asemel leidsin seekord vanalinna tagant mõnusa supelranna ja väga hea resto.

Reedeks võtsin ekskursiooni Kreeta ainsa Eesti giidi Britt Lõhmusega. Eelkõige Lasithi platool asuva Zeusi koopa pärast, kus peajumal legendi järgi sündis (kuna olen Kreeka jumalatest omajagu lapsena lugenud ja mäletatavasti käisin Küprosel armastusjumalanna Aphrodite sünnikohas, siis ahvatles) ning mis pidi septembri lõpus kaheks aastaks kinni minema. Ma arvasin muidugi, et nad lihtsalt müüvad mingi uru külastust, aga stalaktiitide-stalagmiitidega Zeusi koopa võimsus ületas kõik mu fantaasiad. Korralik pepsitrenn oli see muidugi ka, kõigepealt kilomeeter mäkke ronida, siis pikalt mööda treppe koopa põhja, uuesti üles ja alla. Aga ma olin ja olen endaga nii rahul, et seal ära käisin! Muide, Lasithi platool saadakse kartuleid ja tsitruselisi kolm saaki aastas, kodumaisel kartulivõtuhooajal ehk tore teada. :)

Ülejäänud programm jättis mind algul sellest lugedes üsna leigeks, aga kogu päev osutus väga inspireerivaks: 200 aasta pikkuste traditsioonidega noatöökoda ja Kreeta 80 aasta pikkuse vabadusvõitluse lood, kohalike hõrgutiste degusteerimine, keraamikatund, armas väike Neitsi Maarjale pühendatud Kera Kardiotissa (tõlkes Südame Daami) klooster umbes 10. sajandist ja üle 4000 aasta vana Knossose palee. Selle viimase puhul olen ma eriti õnnelik, et ma sinna koos giidiga sattusin: Briti lood minoalaste kõrgkultuurist ja naistemoest (lehvivad seelikud, torso ja õlad kaetud, rinnad paljad), kuidas kõikidel freskodel on naised lihtsalt ilusad ja mehed teevad tööd, kuidas naisi austati ja jumaldati, haakusid ideaalselt minu "naine võidab lõõgastudes" teooriatega. :) 

Päev oli muidugi pikk, nii et õhtul tagasi jõudes olin üsna oimetu, aga sellisel soojal õhtul ei saanud ju koju ka jääda, nii et läksin sööma ja ühele veinile, mis viis muidugi igasuguste lõbusate seiklusteni. Põnev oli näiteks näha, kuidas ühe hotelli & resto omanik elab, privaatsetele majatuuridele pole ma teatavasti kunagi suutnud vastu panna. ;) Laupäeva õhtul olin puhanum, aga seiklused leidsid mind ka siis - käisin kohalikus Malibu ööklubis ja sattusin lõpuks mitu kilomeetrit Hersonissosest eemale imeilusasse randa nimetusse salabaari, kus ootasid hõrgud värsked Pina Coladad ja unustamatud vestlused.

Uusi sõpru ja austajad jätkus ka nädala sees enamikku õhtutesse, kreeklaste külalislahkus on midagi erilist, soost ja vanusest sõltumata - prouadki kohtlesid mind nagu kadunud tütart, kes on lõpuks koju jõudnud. Ühel õhtul inimesi vaadates sattusin vestlema kahe Belgia tüdrukuga kõrvallauast, kelle suud kukkusid lahti, kui kuulsid, et ma olen üksi reisil - nemad olid ka kahekesi olles muretsenud turvalisuse pärast. Noh... kõige ohtlikumad hetked mu õhtutes olid need, kui ma õhtusöögi kõrvale joodud klaasist veinist pisut kõrgendatud meeleolus hotelli poole jalutades pidin läbima ahvatlusi täis šoppamistänavad. Sinna jäi hulk raha, aga kuna ma sain vastu palju ilusaid kleite, kotte, Kreeka disaini ja muud, hea hinna-kvaliteedi suhtega pealegi, siis ma väga ei nurise. :)

Õhtust sõin enamasti vanades ja uutes lemmikrestodes, Akrogiali ja Skipper nägid mind kõige rohkem. Traditsioonilised tzatziki, pita, kreveti saganaki, frititud suvikõrvitsaõied, frititud kalmaar, souvlaki ning muud hõrgutised olid imemaitsvad - see on see, miks ma armastan Kreekat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat - toit, vein ja kohv on peaaaegu alati ja igasuguse tasemega restodes head. Ühel õhtul käisin päikeseloojangut vaatamas ja niisama uitamas idüllilises Koutouloufari mägikülas, kust tagasi alla oli üsna lühike jalutuskäik.

Ma olen enamiku oma reise planeerinud ise (või on seda teinud peikad), aga see pakettreisi kogemus oli väga meeldiv - ma teadsin täpselt asukohta, kus tahtsin olla, sain hea pakkumise ja olin hotelliga rahul, mul oli Estravelis väga sümpaatne reisikonsultant, lennud airBalticuga sujusid kenasti ning ka transfeerid üle ootuste kiirelt. Aitäh, Kreeta! Κρήτη, ευχαριστώ!!!