Aprilli naljad

 Astroloogid räägivad, et aprill oli selle aasta kõige väljakutseterohkem kuu ning edasi on puhas õndsus. Trikke tegi see aprill küll, aga eks kõik on millekski hea. :)

Võrus veetsin ma sellest kuust napi veerandi, kuuendiku Itaalias ning ülejäänud aja Tallinnas. Ma olen väga tänulik, et mul on selles mõttes ikka metsikult vedanud, et mu ellu kuulub Võru oma looduse ja loomingut soosiva keskkonnaga ning Tallinn oma gurmee ja kultuuriküllusega.

Allpool selle kuu kultuurielamused, lisaks oli Võrus mõnusaid külaskäike ja üks tore reede õhtu pubis, Tallinnas südamlik sõbra sünnipäevaõhtusöök Villa Thais ja ka südanstoojendavaid kokkusaamisi, inspireeriv meigikoolitus heas seltskonnas ja lõõgastavaid spaakülastusi, kenasid Kadriorus uitamisi ja väljasõit Käru muuseumi. Ainult raamatuid lugeda pole jõudnud peaaegu üldse, aga selle eest sai mu peatselt ilmuva seitsmenda raamatu käsikiri toimetatud ja läks küljendusse.

Filmielamused: Rasmus Merivoo "Tulnukas" & "Tulnukas 2" (viimse istekohani välja müüdud Võru Kandles koos Märt Avandi kommentaaridega; ma polnud esimest ka varem näinud, aga naerda sain omajagu, üsna igasuguse huumori austaja, nagu ma olen, muu hulgas muusikaliste valikute peale, lisaks tundus mulle, et tegijatel oli seda filmi tehes väga lõbus ja selline asi on mulle ka alati meeldinud); Luca Guadagnino "Väljakutsujad" (mu selle kuu totaalne lemmik, süžee, kaameratöö, näitlejad - Zendaya ja teised ka! -, kostüümid... juba nimetatud aasta seksikaimaks (tennise)filmiks, soovitan, väga!); Guy Ritchie "Vääritu sõjapidamise ministeerium" (seda ma poleks ise vist märganudki, aga soovitati, vapustav ja vaimukusi täis tõestisündinud lugu II MS ajast!).

Muusikaelamused: Jazzkaarelt MonoNeon (USA) Jaikis ja Boomcat (Eesti, Liisi Koikson, Raun Juurikas ja Martin Petermann) Fotografiskas samal õhtul järjest, love jazz.

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil Kalev Spa basseini peale ehitatud laval esitletud kaunid Embassy of Fashioni kollektsioonid; Fotografiskas Peter Lindberghi "The Lightness of Being" ja Kary H. Laschi "The Golden Years" olid totaalsed lemmikud, must-valge fotokunsti kirgliku austajana nautisin iga sammu nendest näitustest; Simen Johani "Until the Kingdom Comes" ja Wang Cheni "Fractured Delights" näitused vaatasin ka ära, meeldisid ka; tegelikult läheb vist kunstielamusena kirja ka sõbra ateljee külastamine Lõuna-Eesti sügavustes, millest sündis intervjuu Navitrollaga Naistelehte.

Spaablogi: Metropol ja Kalev Spa

Kevadilmadega on, nagu on, eriti põhjarannikul, nii et olen ajaviiteks Tallinna spaasid avastanud.

Spaahotell Metropol asub Rotermanni kvartalis. Valikus on Soome saun (90°C), aurusaun (45°C), aroomisaun (75°C) ja soola-aurusaun (40°C). Mahedamate saunade austaja, nagu ma olen - mulle meeldisid eriti need kaks viimast. Lisaks on olemas mõõduka suurusega bassein ja neli sooja mullivanni. Tumedapoolne interjöör ega paratamatult kivised vaated mind ära ei võlunud, seetõttu see spaa mu isiklikus edetabelis väga kõrget kohta ei vallutanud, ehkki iseenesest oli mõnus.

Kalev Spa veekeskus ja saunaoaas tulid mulle meelde tänu Tallinn Fashion Weekile - olen seal majas lapsena omajagu ujumas käinud, aga pärast renoveerimist polnudki sattunud, ehkki plaan oli ammu. Nostalgiafaktor töötas, mingid vaated tulid tuttavad ette, samas on kõik nüüd uus, ilus ja tänapäevane. Kui ma muidu koolivaheaegadel pigem väldin spaasid, kuna need kipuvad olema ülerahvastatud ja lärmakad, siis Kalev oli selles mõttes ideaalne valik, et see on piisavalt suur. Lapsed möllasid veekeskuse kahes lastebasseinis ja neljas torus, samas sai suures 50 meetri pikkuses basseinis täitsa rahulikult ujuda, sooja lõõgastusbasseini ja ringvoolubasseini proovisin ka. Veekeskuses on riietusruumides kaks kuuma leilisauna, lisaks kauni pargivaatega aurusaun ja sanaarium (lemmik!), mõlemad umbes 50°C.

Ostsin juurde ka 18+ saunaoaasi külastuse ning seal oli muidugi eriti vaikne ja mõnus. Valikus on neli vanni - jahe Sinine Laguun, kuum Jaapani onsen, Kuumaveeallikas ja Pärlivann - ning viis sauna: Soome saun, Aurukoobas, Soolakivioaas, Troopiline oaas ja Aroomioaas. Viimased kolm meeldisid mulle eriti. Troopiline oaas sobib talvel ilmselt Aasia-igatsust leevendama ja Aroomioaas lõhnas lihtsalt nii hästi. Inimesi seal ka eriti polnud, nii et vaikust ja rahu nautida sain ka. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus!

Como järve pärlid, Milano & Bergamo

 Palju paremini ajastatud reisi poleks osanud soovidagi - hea küll, kodumaalt ära lennata oleks ehk võinud päev-paar varem, kui Võrus oli 18 kraadi sooja, poleks pidanud neljapäeval miinuskraadidega paljasääri Tallinna läbima, aga kodust taksosse, sealt hops lennujaama ja terminalist lennukisse oli tehtav ka nii. Bergamos tervitasid meid igatahes 20 soojakraadi ligi küündinud temperatuurid, päike, rohelus, õied. Vaimustav, pärast pikka külma talve!

Bergamo lennujaamast raudteejaama viis buss nr 1, sealt edasi Leccosse Como järve äärde oleks muidu saanud mugavalt rongiga, aga remondi tõttu oli jaama ees asendusbuss Ponte San Pietrosse, kust edasi sai siis rongiga. Õnneks nende ajad ühildusid hästi ning kõik oli kiire ja mugav. Üldse on väga sümpaatne see itaallaste komme, et peaaegu igas linnas on raudteejaam ja bussijaam kõrvuti - ma tõesti soovin, et Eestis kehtiks rohkemates linnades sama põhimõte.

Leccos oli meil kena hotell Adda jõe ääres, Borgo Di Pescarenico vana kaluriküla kandis - mägede, vee, roheluse ja õite kombinatsioon, millele avanes vaade hotelli ees olevalt terrassilt, oli lihtsalt vapustavalt ilus. Esimest õhtut alustasimegi piknikuga sealsamas - natuke veini, juustu, prosciuttot, ciabattat, meeldiv seltskond ja need vaated olid kõik, mida vaja. Lecco vanalinna ja tagasi oli kõige ilusam jalutada mööda promenaadi, mis lookles algul piki jõeäärt ja seejärel Como järve kaldal. Jällegi: lummavad vaated, rohelus, veelinnud, rohtu nosiv saarmapere... Lecco vanalinn, kuhu hiljem jalutasime, on väike, aga armas. 

Järgmisel päeval saime aru ka sellest, kui suur boonus on see, et Lecco on pigem kohalike päralt olev rahulik väikelinn. Sõitsime pärast hommikusööki puupüsti täis rongiga paarkümmend minutit Varennasse, mis on küll samuti väga ilus, aga turiste tihedalt täis. Sõime jäätist ja lonkisime mööda maalilist veepiiril looklevat La Passeggiata Degli Innamorati rada, ise samal ajal arutades, et kui seal juba praegu selline laulupidu on, siis mis siis veel suvel toimub?! Mul on hea meel, et kõndisime siiski botaanikaaia ja Villa Monasteroni - kauni vana maja ümber laiuvad vapustavad aiad ja puude varjus leidub imelisi vaateid pakkuvaid pinke, kus istuda ja puhata.

Pärastlõunal sõitsime praamiga Como järve sirutuva kolmnurkse poolsaare tipus asuvasse Bellagiosse, mida eri allikate andmetel peetakse kõige ilusamaks linnakeseks ja Como järve pärliks. Noh... see oli veel turistirohkem. :) Avastasime kena väikest vanalinna ja rannapromenaadi, sõime ühel järvevaatega terrassil mõnusalt lõunat ja uitasime veidi ringi, aga minu silmis on küll nii Varenna kui ka Lecco kaunimad, viimasesse saime õhtuks Bellagio-Lecco bussiga tagasi.

Kuna ma polnud Milanosse varem sattunud, siis siirdusime laupäeval rongiga edasi sinna. Veendusin taas, et Itaalia suurlinnu ma ikka ei armasta, ei Roomat, Palermot ega Milanot, eriti 25 soojakraadi kanti kerkinud temperatuuridega kipuvad nad ainult väsitama. Napoli on ainus võluv, oma pöörase iseloomuga. 

Sellegipoolest olen ma südamest tänulik kallile sõbrale, kes meie seltskonna Duomot vaatama, selle katusele linnavaateid imetlema ja sisse küünlaid süütama vedas. On uhke küll ja vaated nii väljast, katuselt kui ka sees efektsed. Pärast uitasin ka belle époque stiilis Galleria Vittorio Emanuele IIs.

Aga kokkuvõttes oli mul siiski hea meel järgmisel päeval võimsas raudteejaamas taas rongile minna ja Bergamosse sõita. Veetsime viimase ööpäeva seal ning see linnake jällegi ületas kõiki ootusi. Ma üles mäe otsa vanalinna ei viitsinud ronida, ehkki seal olla sõbra sõnul hulk kirikuid, restosid ja sel soojal pühapäeval jätkus ka turistihorde. Piirdusin all-linnas ringi lonkimisega ja nautisin seda üliväga: sõin jäätist ja imetlesin vaateid, uitasin dj-de ja hea muusikaga pühapäevasel kirbuturul, jõin Dante väljaku äärses sammaskäigus mõnusate tugitoolidega välikohvikus veini ning šoppasin vanalinnas. Tänu Liina Karroni Bergamo loole Edasis sõin õhtuks ja siis veel esmaspäeval lõunaks ka kohalikke rustikaalseid salveihõngulisi ravioole casoncellisid, mis olid ülimaitsvad!