2023

Nonii, 2023… Sa olid seiklus, üllatusi täis.

Kolm asja, mis mulle sellest aastast eredalt meelde jäävad, on ilmselt mu toredad reisid (Malta, Island, Küpros, Itaaliast Sitsiilia, Horvaatiast Split, Trogir ja Hvari saar ning viis retke Lätti, vaheldumisi Riiga ja Aluksnesse, kus ma avastasin oma suureks üllatuseks, et Lätil on ikka vähemalt üks saar, Aluksnes keset järve!); me vanale majale uue elu ja välimuse andmise projekti edukas lõpetamine (kogu see mitme aasta pikkune uue katuse & fassaadi teekond polnud just naljaasi, pigem raske töö) ning lõpuks ka see, et sain aasta eelviimasel päeval haiglast oma kalli 90aastase vanaema tagasi (teise jõulupüha hirmsast ehmatusest hoolimata tõusis ta ühele fööniksile kohaselt kiiresti tuhast).

Detsember oli enne seda pöörasevõitu lõppu puhas jõulu(ootus)idüll: kaunistasin kodusid ja osalesin jõulupärja töötoas, kokkasin jõulutoite ja küpsetasin piparkooke, kuulasin Star FMist jõululaule (samas Whamaggeddonit vältida püüdes), imetlesin Piparkoogimaania näitust ja Tallinna jõuluturgu, Võru jõulutulede süütamist ning Kuressaare, Pärnu ja Tartu jõulukuuskesid. Jõulufilmide skoor jäi tagasihoidlikuks (kinos nägin üldse ainult ranna- ja hipivaibiga filmi "Dali ootel" ja siis aasta eelviimasel päeval Polanski ülemeelikut "Paleed" ka) ja jõulukontsertide oma samuti: Jaan Sööt, Mikk Saar, Pääru Oja & Allan Vainola "Sinus endas talv" Vanemuise kontserdimajas napilt kvalifitseerub. Ostsin kingitusi (sest ma nii naudin kinkimisrõõmu, aga sain ise ka pärast kallitelt imelisi kinke ja olen nii tänulik!).

Südantsoojendavaid kohtumisi jagus kõikidesse linnadesse, kuhu detsembris jõudsin, Tallinna, Võrru, Kuressaarde, Pärnusse, Tartusse. Ühe sõpruskonnaga oli lõbus Gospas puhata, teiste armsatega Tartus kohtuda - ühega hiline lõuna Joyce'is, teisega kontsert, õhtusöök Hõlmas & sinna otsa Lydia oma suurepärase (hommiku)spaaga.  Paar sünnipäevapidu Võrus ja Rõuges, Liiva-ATE jõuluturg, paar sõpradega jõulupidu Pubi17s ja kodusemates oludes ning oligi jõululaupäev. Lõuna-Eesti lumine idüll ja rahvast-lapsi-loomi täis maamaja soojus koos jõuluvana külastusega olid kaunid, esimese püha lumerohke grillipidu Haanjas ka.

Goodreadsi 2023. aasta lugemise väljakutse ja endale püstitatud eesmärkidega olin graafikust nii maha jäänud, et õnneliku lõpu nimel tuli vahepeal nunnud lasteraamatud appi võtta (veerand tunniga 6 tk!), aga lugesin palju muud head ka: Annie Ernaux' "Aastad", Hermynia Zur Mühleni "Lõpp ja algus", Elizabeth Gilberti "Tüdrukute linn", Tiina Ristimetsa "Aeg. Teekond nimega armastus" pakkusid ehk kõige rohkem naudingut ja ahaa-elamusi.

Aasta viimasteks päevadeks oli mul naljakate kokkusattumuste tulemusena uhkes üksinduses laiutamiseks Hiltoni ülemisel korrusel tuba, see tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi 2000ndate lõpus Gospasse armudes tundus, et ma tahaksin kunagi seal mõnda aega pikemalt peatuda ja raamatuid kirjutada. Tundus tookord unelmate elu. Detsembris sain seda siis nüüd teha nii Gospas, Lydia mõnusas spaahotellis kui ka Hiltonis (kust lipsasin küll vahepeal Tallinna koju magama, kui aus olla, aga see on vist ka hea märk, kui oma kodud meeldivad rohkem kui muidu suurepärased vaheldust pakkuvad hotellid). Unelmate täitumist ja säravat aastavahetust teile ka, mu kallid!

10 aastat kirjanikuelu

 Novembris sai kümme aastat mu esimese romaani "Lenda minuga" ilmumisest ja see tähtpäev on andnud põhjust natuke tagasi vaadata.

Kui ma mõtlen 2013. aastale ja sündmustele, mis eelnesid ja järgnesid mu esimese raamatu ilmumisele, siis... ma reaalselt arvan, et kui ma poleks tookord seda sammu astunud ja oma raamatut avaldanud, siis ma ei oleks täna elus. Ei ülekantud tähenduses ega võib-olla ka otseses füüsilises mõttes. Oma südame järgi elama hakkamine ja unistuste täideviimine tõstis mu elukvaliteeti nii palju, et ma ei kujuta enam ettegi, et oleksin võinud seda teist elu jätkata.

Mõned inimesed üritasid tookord selle raamatu ilmumist takistada ning mõned ma seetõttu ka kaotasin... et siis natukese aja pärast aru saada, et 1) need üksikud, kes täielikult mu elust haihtusid seetõttu, et mina kirjanikuna neile ei sobinud, polnudki vist päris sõbrad; 2) asemele tulid nii imelised, säravad ja inspireerivad inimesed, oma südame järgi elavad oma ala tipud, et... see polnudki lõpuks mingi kaotus. I am the real winner here, tsiteerides nooremaid klassikuid. :)

Ja ma ei taha isegi mõelda, millest kõigest ma oleksin ennast ilma jätnud, kui ma ei oleks oma südame kutset (noh, mingitel hetkedel lausa sundi, universum ei jätnud mulle kohati palju muid valikuid) järginud. See, mida kõike on need kümme aastat sisaldanud ja mu ellu toonud... Ma olen olnud suurema osa ajast terve, õnnelik, armastatud. Ma kolisin Võrru (samm, mida oleks olnud ilmselt üsna võimatu astuda teistsuguse elustiili puhul, st Tallinnas kontoritööl käies) ja avastasin siit terve uue maailma, täis üle mõistuse sooje ja säravaid inimesi, andsin siin oma panuse, et üks rohkem kui sada aastat vana maja saaks uue elu. Ma olen reisinud, naernud, pidutsenud, armastanud, lugenud, kirjutanud... ja ma olen nii tänulik selle kõige eest!

Ja oma südame järgimine on andnud mulle rõõmule lisaks meelerahu, hoolimata kõigest, mis maailmas toimub, lõpuks on see ehk suurim väärtus. Kui mul olid mu elu kõige olulisemad asjad tegemata ja suurimad unistused täide viimata, olin ma palju neurootilisem ja närvilisem, paanika- ja masendushood polnud mulle võõrad. Täna... kui ma lahkuksin, siis ma ei kahetseks midagi, ainult ehk seda, et oleks tahtnud seda kõike veel, veel, veel nautida ja ringi lennelda, ilmunud kuuele lisaks veel raamatuid kirjutada ka. Kui ma miljonite eurode suuruse lotovõidu saaksin, siis ma ei muudaks ka oma igapäevaelus suurt midagi. Mis on jätkuvalt need kaks head testküsimust, mis aitavad aru saada, kas elad oma unelmate elu.

Ma olen ülitänulik kõigile teile, kes te olete mu ellu tulnud, kes te olete läbi nende väga erinevate eluperioodide mu kõrvale jäänud, ning teile, kes te loete ja naudite mu raamatuid. Suurimad tänud ja kõige imelisemat jõuluaega teile!!! Ja õnnelikku südame järgi elu ja unistuste täitumist ka!