Rohekuldne oktoober

 Sügis on üks mu lemmikaastaaegu (koos suvega) ning ma olen südamest tänulik, et oktoober oli sel aastal nii rohekuldne ja soe. Lehtedes sahistamist ja häid elamusi täis, ülemeelikuid sõprade ja kohvikute sünnipäeva- ja muid pidusid samuti. Vana maja renoveerimise lõpusirge-stressi ja varjutusi paraku ka, nii et kahest lossipeost (Alatskivil ja Wagenküllis) loobusin, väga mitteminulikult.

Toiduelamused: Uma Meki iga-aastane suurlaat, kust mulle meeldib kohalikke hõrgutisi osta, sattus seekord paraku nii tormisele päevale, et telgid kippusid lendu tõusma; Kolm tegi õnneks paar korda nädalavahetuserestot, kus sai imehäid gratineeritud austreid, kartuliröstisid kalamarjaga ja muud head (sest paraku on muidu Võru restoranimaastikul olukord sel aastal gurmaani jaoks pisut trööstitu). Tallinnas on õnneks vastupidi, nii Woltis kui ka pärismaailmas võtab söögikohtade lai valik silme eest kirjuks, käisin vahepeal seal end poputamas.

Muusikaelamused: Põlva Jazziklubi Anna Lea Haamer trio oli väga südamlik kontserdielamus; Aapo Ilves ja hiljem ansambel Vilna Stedingu kohvikus oktoobri viimasel laupäeval pakkus unenäolisi hõljumise hetki (mis võis osaliselt olla seotud ka eelmise õhtu raju peoga Öös ja Club Tartus, kus mõned meist jõid NATO kulul ja mehed ootasid järjekorras, et mõnega meist tantsida). :)

Filmielamused: Euroopa Filmikohviku "Küla kabaree" Prantsusmaalt, südamlik ja lustakas; Kandles linastus ainult ühe korra kodumaine "Päikeseaja" dokfilm, mis osutus mu jaoks tõeliseks feel-good filmiks - kinost väljudes ja värvilistes lehtedes sahistades kodu poole kõndides oli lihtsalt hea ja zen olla, tahtmine kodus ka kaminasse tuli teha (mida ma siis tegingi).

Kunstielamused: Tallinn Fashion Weekil jõudsin seekord ainult esimesele moeetendusele, Riina Põldroosi sädelev ja Aldo Järvsoo must kollektsioon olid mõlemad imelised, mõlema taustamuusika valik ka super; sama nädala lõpus veetsin sõpradega ühe ööpäeva Riias (ja see oli viies kord Lätis olla sel aastal - kolmas Riias, pluss kaks Aluksnet), suurim positiivne üllatus ja avastus oli moemuuseum vanalinnas, soovitan väga!

Raamatuelamused: Goodreadsi selleaastaste lugemiseesmärkidega olen puhta graafikust maas, aga võitsin Instagramis Tiina Tiituse "Elu armastuse", nautisin, nagu tema tekste ikka; Kairi Looki "Kiludisko" oli armas kiire amps; Valerie Hemingway "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" inspireeriv ja mõtlemapanev; Antoine Lauraini "Punase märkmikuga naine" armas leid FB Lugemise väljakutse grupist; Brigitte Susanne Hundi "Ärahellitatud printsessi" sain raamatukogust, rebimata, muide; Tuuli Jõesaare "Meie vana maja. Remondipõnevik" pakkus äratundmis- ja kaastundehetki ning resoneerub ühega neist, mida ma ise kirjutan.

Armuhulknurkadest & vallalistest kaunitaridest

 Mul on tükk aega olnud tunne, et tahaks sellest teemast kirjutada, üheks päästikuks hiljutised petmisskandaalide meediakajastused ja eriti ühe osapoole kommentaar teise naise suunas, et "tasub väga ettevaatlik olla, keda oma koduuksest sisse lasete". Suures plaanis - muidugi tasub ette vaadata, igasuguseid müügimehi ja usukuulutajaid hulgub ringi. :) Aga armukolmnurga puhul on alatu süüdistada kõige nõrgemat osapoolt ehk siis vallalist naist, sest valiku, kas oma kaaslast petta või mitte petta, tegi siiski mees. Jah, alati võis juhtuda, et põrand oli värskelt pestud, mees libastus, jalas polnud pükse ja kukkus täpselt sinna, kus see teine naine lebas, aga olgem ausad, see on siiski üsna vähetõenäoline. :)

Konkreetsete skandaalide täpseid asjaolusid teavad vaid seotud osapooled ja eks olen minagi näinud mõnda vallalist naist, kes abielus/kooselus/püsisuhtes meest tormijooksuga vallutama asub. Aga kui mees armastab oma partnerit ning on talle truu ja lojaalne, siis teeb see vallutajast naine end vaid lolliks, pigem taandub suurema kärata või siis juhatatakse lihtsalt viisakalt ukseni.

Mu enda värvikat minevikku vaadates võis muidugi mõni inimene kunagi ka mind sedasorti vallutajaks pidada, aga kurb teile pettumust valmistada, ma olin oma kahekümnendates lihtsalt nii naiivne, et kui mees tuli selle jutuga, et "mu naine ei mõista mind, aga sinuga on kõik teisiti", siis enamikul juhtudel ma kuulasin teda kaastundlikult ja proovisin mõistev sõber olla. Mõnikord astusid mängu ka tunded ja kirg, me kõik oleme ainult inimesed ja võime vigu teha, aga kui ma nägin, et teisel osapoolel pole soovi aus olla ja oma elu muuta, lõppes asi minu poolt ruttu. 

Aga neis suhetes oli absoluutselt alati olulise komponendina sees mehe initsiatiiv, jätkuvad kontaktivõtud, lubadused ja tugev veenmine suhteid jätkata ja süvendada. Kinnitused, et kodus on ammu kõik läbi ja (eks)naisest eraldumine vaid vormistamise küsimus. Mis ongi põhjus, miks mind häirib armuhulknurkade puhul vallalise naise süüdistamine. See on umbes sama, et "mis ta siis kandis nii ahvatlevat dekolteed" või see, mida ma olen enda kohta kuulnud, et "ja siis ta tuli oma pikkade jalgadega ja mehi langes loogu" - vabandust, aga ma ei arva, et keegi peaks suhtes inimeste kehva enesekontrolli pärast piirama oma moe-eelistusi. Kanna, mida tahad, ja ole, nagu oled, koos kõigi anatoomiliste iseärasustega.

Kui mees petab, siis vastutus selle valiku eest lasub ainuisikuliselt temal. Püsipartnerist naine tahab ilmselt vaid oma mehega nunnult koos olla ja tema tähelepanu, vallaline naine on ilmselt ka avatud tähelepanule ja püsipartneri leidmisele (enamik mõistlikke muidugi hoiabki ise seotud meestest eemale, aga nagu öeldud, vahel astuvad mängu tunded ja kirg). Mehegagi võib loomulikult juhtuda, et ta kohtab kedagi ja armub - ning ma tean ka päris mitut meest, kes on selle koha peal sirge seljaga koju läinud ja oma naisele seda öelnud. Ausus võib tunduda kõige raskem ja suurimat julgust nõudev valik, aga pikas perspektiivis hoiab kõigi aega kokku ja on kõigile parim, võimaldades kõigil osapooltel üksteise vastu austus säilitada. Probleemid algavad koos valetamisega, kui petja püüab end mitmel pool mugavalt sisse seada.

Ja loomulikult kehtib see kõik ka vastupidisel juhul, kui naine satub kahe (või rohkema) mehe vahele armuhulknurka, aga naised on vist osavamad selliste olukordade varjamisel või teevadki enamasti kiiremini otsuse eelmise partneri juurest lahkuda ja ausalt uuega koos olla, nii et selliseid skandaale kohtab justkui harvem?!

Septembrisoojus

 Lugesin just, et september 2023 purustas Eestis kõik soojarekordid. Minu isiklikud ilmselt ka, eriti arvestades, et veetsin hulga päevi Itaalias ja Horvaatias. :)

Ülejäänud kuusse mahtus mitu väga lõbusat sünnipäeva- ja juubelipidu (üks sünnipäev Võrus pubis & karaokebaaris, üks eriti kauni dekoga juubel sügisesel pööripäeval Stedingu kohvikus, vanaema 90 Tallinnas ja Itaalia stiilis juubel Mooste Folgikojas, kus üllatusesinejana astus üles Bad Boys Blue). Tallinnaski oli sooje öid, jõudsin üle pika aja Ennu Rattale Humalakojas ning edasi Kivi Paber Kääridesse ägedale Smack My MMMbop peole; päevasematel aegadel Kirjandustänava festivalile Kadriorus Koidula tänaval ning päris septembri lõpus spontaanselt sõpradega purjetama (see oli tõeliselt zen, kuidas hõljusime kuldses valguses Noblessnerist Piritale Sardiinidesse lõunale ja tagasi, juulis polnud ka merel nii palav kui nüüd). Fikas kohvitamisi ja Levieri hommikusööke, hõrke õhtustamisi Saltis, Radios ja Hiltonis ning üks tore hulkumine Möku ja Fono trajektooril oli ka, polnudki ammu "Lambada" järgi tantsinud. :) Kevadel lahkunud isapoolse vanaema mälestustalitus ühel pühapäeval oli ka kaunis, kurb veidi muidugi ka, nagu hüvastijätud ikka.

Veel üks terrassichill mu Võru hoovis, üks südantsoojendava publikuga esinemine Võru noortekeskuses, järvedes ujumisi, jäätisesöömisi, rattasõite, grillimisi, maalilisi päikeseloojanguid, sumedaid õhtuid teiste terrassidel, üks täiskuuöö tünnisauna ja šampanjaga... ühelt poolt tundus, et see suvi läks kui unenägu, teisalt oli tunne, et viimane soe ööpäev muudkui kestab ja kestab. Suures Munas vaadatud "Kaks piletit Kreekasse" oli südamlik film sõprusest ja natuke nagu puhkusereis ka. Seenele jõudsin, kukeseeni oli tõesti palju ja kingiks saadud hiiglaslikust kivipuravikust sain parima seenekastme.

Postimees võlus mu oma kolumnistiks, septembris ilmus esimene lugu Võrust ja kahe järgmise raamatu käsikirjad võiksid kohe varsti küpseks saada, kui ma vaid viitsiksin nad valmis kirjutada.