Ajarännakud raamatutega

 Ma loen Erika Auliku raamatut "Viru tänav ja teised", aga taamal heliseb see kuskilt hiljuti loetud mõte (Mihkel Mutt ehk ütles seda, aga ma ei leidnud enam, kus), et kirjaniku üks oluline ülesanne on oma aja jäädvustamine. Ja seda raamatut lugedes tunnen ma täiega, kuidas jalutan ringi 20. sajandi alguse ja keskpaiga Tallinnas, nagu oleksin ajamasinaga rännanud. 

Miskipärast meenusid mulle täna hommikul mu Muhu lapsepõlvesuved ja ohjeldamatu lugemine, raamatukastides tuulamine ja Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (tegelikult ma tean küll, miks - sest mu praegune pesa Võrus meenutab seestpoolt kummalisel kombel mu esivanemate talu armsaimal saarel, laed on sarnased). 

Ja see on nii huvitav, et ehkki Juhan Peegel sai mulle Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas hoopis teistmoodi tuttavaks ja oluliseks, siis meie esmatutvus toimus just läbi selle raamatu, kui ma olin teismeline plika (või veel varem, ma tegelikult ei mäleta, kui vana ma olin, kui seda esimest korda lugesin, aga ilmselt väga noor). See raamat oli mu jaoks igatahes natuke hirmus ja hirmus põnev - eriti see, kuidas autor oli lisanud (loodan, et mäletan õigesti) kursiivis lõigud, mis ühest või teisest võitluskaaslasest hiljem sai. Koos avalausega "Ma ei saanud kunagi teada, et..." Geniaalne. Sest me ikka ju tahame selliseid asju teada. Ja ehk see raamat meenuski mulle seetõttu, et Erika Auliku mälestustes on seda omajagu ka. Mis kellestki sai.

Samamoodi on mu jaoks huvitav see, et ehkki Juhan Peegel tegi nii ajakirjaniku kui ka õppejõuna palju Eesti ajakirjanduse jaoks väga olulist tööd, siis mingis mõttes tundub see raamatu kaudu kontakt kõige vahetum ja ajatum. Ehkki ajakirjanikuna elu vahendades on samamoodi igal loojal oma käekiri, aga eks ma tema ajakirjandustekste olen ka lihtsalt vähem lugenud.