Maandusime laupäeva õhtul Finnairiga Santorinil, viisime asjad mõnusasse Tzekos Villas hotelli, imetlesime natuke lihtsalt va-pus-ta-vat vaadet oma nunnu toa rõdult ja lipsasime siis sealsamas ümber nurga olevasse sama vapustava vaatega Barolo restorani. Tegelikult oleks hing igatsenud lihtsat Kreeka taverni, aga selle asemel saime suurepärase fine dining restoranielamuse. :) Natuke uitasime veel selles imelises soojas õhtus, et Santorini pealinna Firat/Thirat avastada.
Pikema avastusretke võtsime ette järgmisel päeval. Mööda kaljuserva kulgevad kitsad munakivisillutisega tänavad pakkusid ühe jahmatava vaate teise järel. Vana sadam ei olnud otseselt mu checklistis, aga ronisime siiski mööda kitsast siksakteed sinna alla (Karavoladese trepid peaks selle nimi olema) ja sellest sai väga naljakas kogemus, sest noh, esiteks aroomid - kuna tõus on selline, et omal jalal üles ronida soovitaks kuuma ilmaga sealt ainult tõsistel masohhistidel, siis veetakse turiste üles ka eeslitega, kes aga on munakivisillutisele oma glasuuri lisanud. Me sõitsime üles tõstukiga, aga tasub arvestada, et kui silmapiiril on parasjagu mitu kruiisilaeva, võib järjekord üsna pikk olla.
Pärast kosutavat cappuccino freddot ühel kenal kõrgel terrassil seiklesime edasi Agios Theodori kiriku kõrval oleva Fira Kolme Kella juurde, mis on saare pealinna üks peamisi vaatamisväärsusi. Ehkki minu meelest oli erinevaid versioone nendest kolmest ja ka viiest kellast päris mitmes kohas veel, nagu ka siniseid kupleid iga nurga peal. Lisaks käisime suures valge kupliga ortodoksi kirikus, mille eestikeelset nime ma päriselt ei suutnudki tuletada, igatahes on selle vastas Nektar Lounge, mis osutus üllatavalt heaks söögi- ja kokteilipaigaks ning kust oli väga hea päikeseloojangut imetleda. Juhuslikult sattus samale pühapäeva õhtule ka kord aastas Santorinil toimuv tuleetendus kaldeera keskel asuval kunagisel vulkaani tipul, vaatasime seda ka, oli päris efektseid hetki.
Üldiselt domineeris siiski turistilõksu meeleolu, nii inimmassid kui ka trepid väsitasid lõpuks veidi (mu telefon arvas pühapäeva õhtuks, et olen 36 korrust roninud). See-eest esmaspäeva õhtul kiirlaevaga Kreetale jõudes oli tunne, nagu oleks (suve)koju jõudnud. Chill & relax. Nautisime Hersonissoses oma lemmikut kreeklaste Akrogiali pererestorani, nende tzatzikit, frititud kalmaare, krevette, valget kala, Kreeka salatit, täidetud suvikõrvitsaõisi, valget majaveini ja viinamarju, samuti mõnusat Sea Breeze hotelli sealsamas rannapromenaadi ääres. Tegime pikki jalutuskäike, päevitasime, ujusime, lugesime - puhas rõõm ja nauding. Poodides ja peol käia oli ka tore.
Neljapäeval sõitsime laevaga tagasi Santorinile. Vaatasime üle Oia, mis on kõikide suunamudilaste lemmikkoht (neid jätkus igale poole, sh kohvikus kõrvallauda filmima-jutustama) ja hullult rahvarohke (päikeseloojangu ajal pidi veel hullem olema, inimummikud nagu laulupeol). Seejärel keskendusime oma tähtsa päeva tähistamisele lummavalt imeilusas ja privaatses Small Luxury Hotelsi võrgustikku kuuluvas San Antonio hotellis Imeroviglis, maailma kõige eresinisema basseini ja oma väikese kabeliga. Õhtust sõime maailmakuulsas Nobus, mis oli kauni vaate, tähelepaneliku teeninduse ja hõrkude roogadega, aga samas pani ka jälle aru saama, et Eesti restoranid ja toidukultuur on ikka väga head, maailmatasemel sõna otseses mõttes.
Enne tagasilendu laupäeval avastasime veel veidi saare laugemat külge, Kamari rand ja tavern Captain's Corner olid palju lõõgastavama atmosfääriga kui saare mägisem ja turistirohkem külg.
Kokkuvõtteks... Santorini on väga eriline paik ja pakub erilisi vaateid, eks ta seetõttu ongi selline turistimagnet ning kuulus ühe maailma romantilisema sihtkohana. Tore oli ära käia ja seda kõike nautida, telefon on kauneid fotosid täis ja ehkki ma muidu väga Instagramis storytada ega postitada ei viitsi, tundus seekord, et seda ilu lihtsalt peab jagama. Muidugi on oma silm ikka kuningas ja varasügisene Kreeka igal juhul külastamist vääriv paradiis. ♡
