Naine võidab lõõgastudes

Mind on nais- ja meesenergia tants juba kaua huvitanud. Et mitte liiga müstikuks ära triivida, on lihtsam mõnikord nende asjade üle nalja teha, nii on see kunagi sündinud "naine võidab lõõgastudes" lause meil sõpradega üheks lõbusaks parooliks kujunenud, ehkki tegelikult on selles minu meelest sügav tõde peidus.

Olles ise olnud kahekümnendates sisimas pigem aktiivne poisstüdruk ning tegelikult jätkuvalt väga seda usku, et eneseteostus on õnneliku elu võti, siis ma igaks juhuks täpsustan, et mu eesmärk ei ole selle naisenergia jutuga kedagi pliidi ette seelikus koduhaldjaks või muidu traditsioonilistesse soorollidesse suruda. Pigem mõtiskleda naisena õnnelik olemisest ja üldse õnneliku elu loomisest.

Meeste ja meesenergia kohta kirjutas David Deida "Tõelise mehe tee" raamatus, et tegutse kirega, tee seda, mida armastad, naudi suhteid ja seksi ning oledki äge mees ja elad õnnelikult. Nii lihtne ju?! Ma olin kunagi seda lugedes parasjagu puntras lisakohustustega, mis mind pisut valesse energiasse tõmbasid, aga seda enam tundus mulle, et sel eluperioodil, kui ma raamatute kirjutamisele pühendusin, oli mul äge mees olemisega kõik hästi. :) 

Kõlab naljakalt, aga sellest aspektist jällegi täitsa loogiliselt, et meis kõigis ongi olemas nii mees- kui ka naispoolus, mõlemad energiad - ja sel eluetapil oli mul meesenergiaga tõeline harmoonia. Enda sees ja see peegeldus ka mu suhetes meestega. Mis on ilmselt üks põhjus, miks see kõik mind kunagi ammu üldse huvitama hakkas - kunagi ise liialt meesenergias olles oli mul meestega küll suurepäraseid sõprussuhteid, romantilisi suhteid ka, aga midagi kippus ikkagi nagu puudu jääma. Tagantjärele on lihtne aru saada, miks: kõige võimsam kirg ja tulevärk tekib väga meheliku mehe ja väga naiseliku naise vahel.

Naisenergia on olemine, kohaolu, ilu, küllus. Nagu Emake Maa, mis lihtsalt on, võtab vastu, mis Taevas annab... ja samas loob kõike eluks vajalikku. Ja see on huvitav, et need eluperioodid, kui mul on olnud aega ja võimalust lihtsalt olla, võtta aega enda jaoks, lõõgastuda, enda eest hoolitseda, ongi olnud kõige külluslikumad. Esimest korda tundsin ma seda küllusetunnet, kui mind oli 2012. aastal töölt ära koondatud. Täiesti loogikavastane justkui: tööl käies ja palka saades nappis alati nii aega kui ka raha, vabakutselisena jätkus aga äkki kõike. Aega enda jaoks ja raha kõigeks, mida ma tõeliselt tahtsin. See anomaalia köitis mu tähelepanu ning umbes sealt edasi ma uurisingi seda edasi, sest ma ei saanud märkamata jätta ka seda, et hiljem paar korda kuskile raha pärast (mitte kirest ja vaimustusest) tööle minnes läksid iga kord lappama nii rahaasjad kui ka suhted. Kõik on omavahel seotud.

Sõbraga eile jalutades nentisime, et kogu naisenergia imelisusest hoolimata tundubki kohati lihtsam olla äge mees, sest me ühiskond on nii tegutsemisele keskendunud. Eile hommikul ette jäänud Fred Jüssi kolm imeilusat tsitaati haakusid nende mõtetega ka: "Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita. /.../ 

Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti. /.../

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb."