Jaanuarirõõmud

Jaanuar on muidu ikka natuke selline talveune kuu ning seda vaikset sihtide seadmise, kirjutamise, mõtisklemise ja lugemise aega on siia mahtunud ka. Eriti mõnus oli üks pühapäev Tallinnas, kui olin pärastlõunani voodis, vahepeal woltisin endale Ristikheina kohvikust hommikusöögi, hiljem käisin Viru Keskuse Rahva Raamatus jõulukingiks saadud kinkekaarte realiseerimas ja siis Café Operas hilisel lõunal. Minuga tulid raamatupoest kaasa Sei Shonagoni "Padjamärkmed" ja Tsitsi Dangarembga "Närvilised olud" (seda fantastilist naist, 20. sajandi ühte olulisemat Aafrika autorit intervjueerisin ma Postimehe Arteri jaoks 2014. aastal, oli väga tore ja mälestusväärne kohtumine; raamatut soovitan ka!).

Samas kuu esimese reede õhtul läksime sõbraga Võrus Stedingu kohvikusse, ma tahtsin üle kõige temaga natuke kahekesi lobiseda ja klaasikese veini juua, aga ühes lauas olid ühed sõbrad, teises lauas teine, lõpuks istusime kõik koos ühes suures lauas, rahvast tuli veel juurde, mulli ka ja tantsisime dj-puldi ees, kuni meid millalgi 23 paiku välja visati - ning jah, see kell 23 pidude lõpetamise piirang on mu meelest jätkuvalt übernõme.

Nagu ka see, kuidas see mu armsatele lemmiksöögikohtadele on mõjunud - detsembris tuli hüvasti jätta Kohalikuga Uues Maailmas, jaanuari keskel käisime sõbra sünnipäeval legendaarses Ö restoranis, mille peakokk juhatas õhtu sisse sõnadega: "Ma ei tea, kas te olete siin täna esimest või mitmendat korda, aga igal juhul olete te siin täna viimast korda." Kõik road olid imelised, muusika hea ja pidu kena, aga üldine foon siiski natuke kurb. Seda enam on mul hea meel, et Ö vilksatab lausa mitmes mu romaanis ja et ma olen sellega andnud oma väikese panuse selle imelise restorani surematuks muutmisse!

Mu enda ootamatult ümmarguse numbriga sünnipäevapidustused neljapäevast pühapäevani kujunesid nii vaimustavateks, et ma olen üleni üks suur tänutunne! Õigel päeval laulsid mehed ja koerad mind suure punase roosikimbu ja šokolaaditordiga juba keskööl üles (et ikka esimesed õnnitlejad olla), hommikuks oli lauaservale ilmunud ka üks tõeliselt rõõmu valmistav kingitus. Õhtut alustasime perekondliku õhtusöögiga jaanuarikuu sünnipäevalaste auks, edasi viidi mind 180 Degrees by Matthias Diether restorani Noblessneris, mis oli üdini super!

Reedel saabusid esimesed sõbrad Võrru külla, nendega sumisesime Pubi17s. Laupäeva hommikul kogunesid vähesed vaprad Suure Muna kohvikus, kust läksime Alar Siku juhtimisel mu sünnipäevamatka raames Baltikumi kahte kõrgemat tippu vallutama, Suur Munamägi tuli lihtsalt, Vällamäe tõus võttis (kombineerituna ligi 10 kilomeetri põlvini lumes sumpamisega) südame kiiremini lööma ja laskumine oli eriti lõbus, umbes nagu lumelauatamine ilma lumelauata. :)

Õhtusele koosviibimisele Stedingu kohvikus jõudis õnneks rohkem rahvast, vaatasin kõike seda ilu ja armastust enda ümber ning hingel oli hea. Viimased vaprad lõpetasid afterparty kell 8 hommikul, ma andsin siiski veidi varem alla. :) Suured tänud kõigile, kes kohale tulid, lilli saatsid, helistasid ja kirjutasid! Love you!