Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo)
27.12.21
Love, actually
Pilgrimil oli kunagi nunnu valge nirgiga kaart, kus oli kirjas umbes sedasorti lause, et kõige ilusam pole mitte see, kui Sind armastatakse Sinu enda pärast, vaid sellest hoolimata. (Leidsin täpse tsitaadi ka: "Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata." Victor Hugo)
28.11.21
Mon Paris
Kuna me mõlemad olime Pariisis varem käinud, oli eesmärk lihtsalt kulgeda ja nautida. Seda me ka tegime, aga sattusime ikkagi nii hoogu, et ühe päeva sammuskooriks kujunes lõpuks üle 25 000. Väga südamlikud olid kõik need taaskohtumised: Triumfikaare ja Champs-Élysées'ga (pluss kõikide vaimustavate vaateakendega, Diori oma oli eriti kaunis!), Monet ja teiste vaimustavate maalide ja skulptuuridega Petit Palais's, Seine'i ja Pont Alexandre III ja Pont des Artsi ja Pont Neufiga, Place de la Concorde'i, Tuileries aia, Louvre'i, kogu Cité saare ja põlengust taastuva Notre-Dame'i katedraaliga.
23.11.21
Võr(g)utamine
Sellegipoolest või seda enam tahaksin ma tänutundega ära märkida Daki rajuvõitu arvustuse Postimehe raamatuportaalis "Triin Katariina Tammerti «Võr(g)utamine»: kapitalistlik muinasjutt ühest vägivaldsest suhtest". (Mille meeldiva kõrvalmõjuna sain ma mitu toredat lõunakutset ja kirja vanadelt sõpradelt, kes arvustust - aga raamatut veel mitte - lugenuna ja mind tundes hakkasid pisut muretsema, kas minuga on kõik korras, et ma selliseid teemasid puudutava raamatu olen kirjutanud. :))
14.11.21
Kuldne oktoober
- Tallinn Music Week ja TMW Jazz Stage, kõik viis esinejat olid ägedad, aga mu suurimad lemmikud esimesena üles astunud Isabel Bermejo & Trio Maag ning hilisõhtune The Free Musketeers Jan Kausiga, väga lõbustav!
- Tallinn Fashion Week, jõudsin ainult Alexanderlingi & Mammu Couture'i show'le, aga ikkagi: palju ilu ja lõbusaid kohtumisi ammuste ja uuemate armsatega.
- Üks õdus hea muusikaga sünnipäevapidu kamina ees Noarootsis ja toredad taaskohtumised.
- Õhtusöök Andri-Peedo talukohvikus Missos. Tallinnast vist üks kaugemaid võimalikke kohti Eesti piires, aga väga külastust väärt, toit, veinivalik ja teenindus olid kõik suurepärased!
- Uma Meki suurlaat Võru keskväljakul - sel aastal kuu aega varem kui eelmisel, aga jälle ülimõnus värskes õhus, nii palju südamlikke vestlusi ja kohalikke hõrgutisi (Ilumäe talu imeilusaid värvilisi köögivilju, trühvlikitsejuustu jne).
- Lõbus lõunasöök sõpradega Moostes, üks hilisõhtune külaskäik samade sõprade juurde Võrus ja mõnusad hetked lõõmava kamina ees... ning veel hulk kenasid lõuna- ja õhtusööke ilusate ja inspireerivate inimestega Võrus ja Tallinnas (Mon Reposes oli eriti super!).
- Elu esimene valimis(õhtu)pidu, kuhu juhuslikult sattusin, ja ühe teise erakonna esindaja lause, et kaalusid mulle Võrus oma valimisnimekirja esinumbri ning linnapeakandidaadi koha pakkumist - aga keegi abivalmis inimene oli öelnud, et ma ei viitsiks. Mis on tõsi. :)
- Stedingu kohvikus Võru Jazziklubi Aleksandra Kremenetski Trio kontsert.
- Ja lõpuks muidugi see hoogne Halloweeni-pidu, mis algas sõprade juures ning jätkus hiljem hommikuni Manna La Roosas, Butterflys, Nümfis, Venuses (ma kuulsin uksest sisse astudes Nancyt laulmas ja tundsin end KOHE nagu oleksin uuesti 13, väga teraapiline!) ja D3s (kus oli väga hea muusikaga Disco Tallinn + Must Mesi: Twisted Halloween). Selle peo emotsioonist sündis hiljem arvamuslugu "Pidu on püha".
28.10.21
Spaablogi: hurmav Haapsalu
Pikkade mudaste traditsioonidega Haapsalus on heaoluspaadega pikalt kehvasti olnud. Hädapärast võis püüda sinna kategooriasse suruda Fra Mare, aga kui ma kunagi seal 2000ndate teises pooles (varsti pärast Gospa ava(sta)mist) korra käisin, oli kontrast selline, et ei ole iialgi olnud kiusatust uuesti proovida. Pigem olen Haapsallu sattudes valinud ööbimiseks Hapsal Dietrichi stiilsed külaliskorterid, sest heal tasemel hotelle seal ka nagu väga ei teadnudki (seegi viga on nüüd kaunilt renoveeritud Villa Friedheimi viie 50-130 m2 toaga parandatud ning nende restoran Von Gernet on kindlasti Haapsalu uhkeima interjööriga, lisaks toit väga maitsev ja teenindus tasemel; kogu maja on kuuldavasti eriti populaarne abiellujate seas).
Sel aastal sai aga õnneks kunagine Laine uue elu Hestia Hotel Haapsalu Spa nime all ja ma kiirustasin muidugi kohe vaatama. Kõigepealt: asukoht on super, täpselt armsa Väikese Viigi ääres ja vaadetega mere taha loojuvale päikesele. Kiidusõnad tegijatele, et nad on seda maksimaalselt ära kasutanud: spaas sai kohe mu lemmikkohaks mahe kadakasaun, mille suurest panoraamaknast avaneb suurepärane merevaade, ning rõõmustasin ka hommikust sööma minnes, kui selgus, et ka teise korruse restorani Blu Holm aknad avanevad Väikese Viigi ja luikede poole (hommikusöök oli eeskujuliku valikuga ja maitses ka väga hästi). Võru poolt vaadates on Haapsalu kuskil maailma otsas ja ööbimisest ei pääse, aga Tallinnale nii meeldivalt lähedal, et võibki piirduda ka ainult päevase retkega spaasse ja Haapsalu armsatesse kohvikutesse.
Kui hotell on kena, aga ei midagi väga erilist, siis spaa pälvib mult ainult kiidusõnu! Juba mainitud kadakasauna kõrval on suurem-jahedam ujumisbassein, lisaks eeskujulik valik kuumemaid Soome saunu ja aurusaunu (eriti tore oli see, kus sai end muda ja soolaga mätsida-koorida), lisaks hulk soojemaid ja jahedamaid, mullitavaid ja vaikseid, helesiniseid ja rohelisi veesilmi. Ja siis veel mõned soojad lesod ja sõbraliku teenindusega baar ka. Soovitan!
18.10.21
Dublinisse!
Tegelikult vahtisin hoopis viimase hetke päikesepuhkuste pakkumisi, aga ma ei suutnud sealt midagi sobivat leida ja kuupäevad ka kuidagi ei klappinud, nii et olin juba reisimõtetest loobumas... kuni mulle meenus hiljuti värskendatud külastatud riikide kaart ja et Iirimaa kohal oli valge laik. Kuna kohe jäid ette ka Ryanairi ülisoodsad lennupiletid, oligi otsus tehtud ja Dublinisse ma lendasin. Ja see osutus väga heaks otsuseks! Tegemist on suurepärase kohaga, kus... ee... sügist pikendada. :) Sooja oli nimelt 2x rohkem kui Eestis ehk siis umbes 16 kraadi. Üks armas üllatusesineja liitus ka.
Nende kohtade checklist, mida ma näha tahtsin, oli meeldivalt lühike, peamiselt säraski seal (maailma 10 kaunima sekka kuuluv) Trinity College'i igivana raamatukogu ja Book of Kells ehk Iirimaa rahvuslikuks aardeks peetav illustreeritud raamat aastast 800. Võtsimegi mõlemad kohe esimesel päeval ette ja jäin väga rahule! Ning ehkki tegu on väga vana ülikooliga, kus õppis kunagi ka näiteks Oscar Wilde, käib seal vilgas tudengielu praegugi.
Seekord oli aega rohkem kui üks päev, nii et jõudsime läbi jalutada ka St Stephen's Greeni nime kandvast linnurohkete veesilmadega pargist, Molly Malone'i kuju juurest (korduvalt), arheoloogide leitud kulda täis Iiri rahvusmuuseumi saalidest (kuhu pääses muide tasuta), St Patricku pargist ja katedraalist (kuhu ei pääsenud tasuta, mis on Euroopas kirikute puhul pigem ebatavaline) ning Dublini lossi juurest. Inimvaatlusteks olid paremad muidugi šoppamistänavad ja Temple Bari piirkond, eriti viimane - palju koloriitseid kujusid ja ilusaid mehi. :) Söögikohtadest pakkusid üle ootuste meeldivaid elamusi õdus The Shack kohe Temple Bari kõrval (see Trinity Mess!) ning Sole Seafood & Grill mereanniresto (kus sai muuhulgas kuulsa kirjaniku pildiga pudelivett).
Kirsiks koogil olid need hetked, mil istusime Liffey jõe ääres hea kohvi ja koduse šokolaadibrownie'ga, nina päikese poole... ja siis leidsin sealtsamast The Winding Stairi nimelise vana raamatupoe, ja sealt 1923. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Iiri poeedi W. B. Yeatsi luulekogu, mis kohe tahtis minu omaks saada.
Ehkki ma olen Iirimaa ajaloost ja iirlaste vabadusvõitlusest lugenud nii mõnestki ilukirjandusteosest, haaras käsi üsna sageli telefoni järele, et netist ajaloo- ja muude küsimuste vastuseid otsida. Lucinda Riley "Kadunud õe" kavatsen igatahes üle lugeda, kui see eesti keeles ilmub. Igal juhul - tänane Dublin on üks üle ootuste mõnusa atmosfääriga linn!
12.10.21
Taevalik Hispaania
Malaga lennuväljal maandusin ma kolmandat korda (kuna Hispaania-reiside statistikasse peaks tegelikult justkui ka Barcelona ja Kanaarid sisse lugema, siis koguarvestuses oli see septembrikuine maandumine vist kuues kord). Finnairi HEL-AGP lend oli mälestusväärne veel selle poolest, et lennukis oli jänes - mu kõrval istunud noor soomlanna võttis pärast õhkutõusu põuest nunnu väikese kodujänese ja pani ta spetsiaalsesse võrguga kandekotti, selgitades, et mõtles, et jänes äkki muidu kardab. :)
Ega mul palju muid plaane polnudki kui nautida päikest & merd, aga kuna mu puhkuse ajal oli ka paar hallima taevaga sooja päeva, uitasin natuke mööda Marbella vanalinna - imetlesin Plaza de los Naranjost ehk Apelsinide väljakut, Plaza de la Victoriat, Salvador Dali skulptuure ning Iglesia de la Encarnacioni kirikut, kuhu ma tänu kellahelinale spontaanselt sattusin. Linna vee pealt vaatamisena pidi seekord kaelani meres ulpimine kvalifitseeruma, aga kõrgematest kohtadest leidsime ühel õhtul Benabola Sky Lounge’i, kust avanes kena vaade kõikidele Puerto Banusi luksusjahtidele.
5.10.21
Värviline september
(Seltsi)elu on sellised tuurid üles võtnud, et eile - kui FB katki oli - sain lugejalt märkuse, et septembri elamused on kõik puha jagamata - proovin selle vea nüüd parandada. :)
Kirjandustänava festival Kadriorus (sh Liisi Koiksoni kontsert Vilde muuseumi verandalt) ühel päikesepaistelisel laupäeval oli väga kena, lisaks imetlesime Kadrioru lossis näitust "Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu" (mis on avatud veel kuni novembri lõpuni, soovitan!) ja käisime lõpuks ära Filmimuuseumis, mis mul ammu kripeldas, aga kuhu polnud jõudnud.
Tallinna peokohtadele tegin sõprade sünnipäeva- ja muude pidude tuules paar värsket lõbusat tiiru peale (Nümf, Manna, Butterfly, Tops, Fono, Telliskivi), metsa seenele jõudsin korra, ühel eriti värvikireval sügispäeval ka esivanemate tallu ja mitmele perekonnapeole. Lisaks avastasin Tallinnas uut kruiisisadama promenaadi.
Filmielamustest (või peaks rõhutama, et kinoelamustest?) olid südamlikud nii Olavi Ruitlase raamatul põhinev Peeter Simmi "Vee peal" (mida soovitan ka väga!) kui ka mõõduka hipivaibi ja heade näitlejatega "Kotkatiivul".
Võru raamatukogus toimus õdus kohtumine lugejatega, oli väga armas õhtu, suured tänud kõigile, kes tulid! Sealt laenutatud Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused" Jäneda mõisaprouast oli septembri säravaim lugemiselamus - milline naine ja milline elu!
Hispaania puhkusest ja Haapsalu puhkusest kirjutan eraldi postitused, mõlemad olid ka väga mõnusad. :)
4.9.21
Augustiööd
Augustis oli natuke rohkem spontaansust kui kahes esimeses suvekuus, mille nädalavahetused täitusid müstilise kiirusega igasuguste pidudega. Esimesel neljapäeval oli armsa sõbra imekaunis sünnipäevapidu Mooste Viinavabriku külalistemaja rõdul ja restos, boonuseks äge mõisatuur, mille käigus sattusin ka folgikoja lavale. :) Sama nädala pühapäeval käisin Viljandi lähedal väga haldjalikus pulmas - metsaraja ääres hõljus unenäopüüdjaid ja harfi mängivaid lapsi, tseremoonia toimus allika ääres ning mahe õhtusöök oli ka natuke ebamaise atmosfääriga.
26.8.21
Oslo reisikiri
Selle reisi eellugu ulatub kuskile 2020. sügisesse, kui oli juba igatsus (lennu)reisimise järele, nii et broneerisin endale Finnairi boonuspunktide eest lennupiletid Oslosse 2021. aasta augustiks, kindlas usus, et “selleks ajaks on see jama ilusasti möödas”.
Seda ma õppisin kunagi ühelt eriti suure reisikirega sõbralt, et elu on parem, kui mõni reis on ära ostetud ja ees ootamas. Võin kinnitada - need lennupiletid ja ees ootav Norra soojendasid mu südant ligi aasta. Eriti kuna tegu oli uue riigiga mu isiklikul kaardil - olin Oslos varem vaid vahemaandunud.
Ühel kenal augustikuu päeval suundusingi lõpuks lennujaama, relvastatud lisaks tavapärastele dokumentidele (pass ja pardakaart) covid-passi ja maskiga. Endise lennukompanii töötaja võttis juba lennujaamas ajaveetmine üsna tundeliseks (läksin varem ja nautisin seda ikka mõnuga), lennukiga üles jõudes oli muidugi totaalne “OMG, I’m flying!” nirvaana. :) Nii et selles mõttes oli täitsa tore TLL-HEL-OSL lennata, ehkki muidu olen jätkuvalt otselendude austaja.
Helsingis tegin üsna hea 750 m aja ja jõudsin napilt Oslo jätkulennule, Oslos pärast lennujaama pikka tüütut (covid-)passikontrollisaba kenasti ka keskraudteejaama viivale rongile. Sealt oli umbes teist sama palju hotelli jalutada, 20kraadises soojas päikeselises õhtus oli see päris meeldiv, seda enam, et taevas säras veel vikerkaar/halo ka (teise päeva õhtul tibutas ka veidi vihma, aga sooja oli ikka 20 kraadi - kes oleks osanud arvata, et Oslo on hea koht, kus suve pikendada!).
Viskasin asjad mõnusasse Karl Johani hotelli peatänaval ning suundusin fjordi äärde. Aker Brygge piirkond, kus on palju söögikohti ja poode, saigi mu lemmikkohaks, seal oli tõeliselt ilus. Sõin kena merevaatega Pastisi terrassil kohalikke rannakarpe rosmariini- ja parmesanifriikatega, klaasike cremanti kõrvale, puhas rõõm. Pärast jalutasin natuke ja ehkki üritasin veel hotellis lugeda, kukkusin peagi magama, sest kaks eelmist ööd jäid üsna napiks.
Järgmisel päeval pidin end natuke tagasi hoidma, et vaatamisväärsustega mitte üle pingutada ja ikka elu nautida ka. :) Jätsin terve hulga iseenesest ägedalt kõlanud laevamuuseume kõrvale, südalinnast kaugemad skulptuuripargid ka, seda enam, et terve Oslo kesklinn on nagu üks skulptuuripark, neid on seal tõeliselt palju. Vana hea checklisti alusel panin kaunisse Oslo Domkirkesse küünla, tegin laevasõidu Oslo fjordil ja käisin õhtust söömas ilusate aedhortensiatega katusebaaris The Thief. Sinna vahele mahtus veel raekoja külastus, Munchi muuseum (mis oli vanas asukohas üsna lahja, aga oktoobris peaks avatama uus otse veepiiril), Oslo ooperiteater, hunnik värskeid krevette veel ühe rannaresto terrassil ja palju jalutamist peamiselt kuningalossi ja raudteejaama vahele jääval alal. Õhtul istusin õdusas Nasjonal Jazzscene Victorias, kus oli eriti südantsoojendav teenindus.
Järgmisel hommikul oligi juba tagasilend ja see sobis mulle hästi, ehkki tuletas ka meelde, et ideaalse city breaki pikkus on vist pigem ikka kolm ööd ja kaks täispäeva. Kuna tagasiteel oli mu kahe lennu vahel rohkem tunde, plaanisin ka Helsingi peale hulkuma minna, aga lausvihma tõttu loobusin.
Mis paistis silma - elektritõukse vedeles kõikjal ja nendega sõideti palju. Meie Bolt oli täiesti esindatud, lisaks veel umbes kahte sorti rohelisi, samuti halle ja punaseid. Ajastu märk oli vist seegi, et kesklinnas oli kliimaaktivistide meeleavaldus, aga suhteliselt rahumeelne.
5.8.21
Juuli pulmad & saared
Juuli algas sõprade pulmapeoga Tallinnas Tiskres, tantsisin telke, dekoratsioone ja teisi kauneid pidulisi imetledes The Swingersi järgi kingakontsa pooleks ning siis paljajalu edasi. :) Õnneks järgnes rahulikum nädal, käisin palju ujumas ja õhtuti lugesin terrassil. Reede õhtul oli sõpradega abikaasa sünnipäevaõhtusöök jätkuvalt suurepärast Itaalia toitu ja veine pakkuva Vidrike Külamaja terrassil, temperatuurid olid ka nagu Itaalias, nii et sulpsasime sealgi hiljem järve, ülimõnus! Nädalavahetus jätkus Võru kodukohvikute päevaga, ma küll jõudsin ainult ühte, aga selle eest kõige ilusamasse ja kolm päeva järjest. :) Vahepeal veel ühele kenale juubelile ja Võru folgi lõppkontserdile keskväljakul.
15. juulil tähistasin Stedingu kohvikus oma uut teost raamatuesitluspeoga ning ma olen südamest tänulik kõikidele ilusatele ja armsatele inimestele, kes kohale tulid ja selle kuuma õhtu nii lõbusaks muutsid! ♡ Afterparty mu terrassil ja hilisõise Tamulas ujumise ka!
Järgmisel õhtul püüdsime Pärnus Rannahotellis rahulikult võtta, aga seal oli just Piper-Heidsiecki šampanjalounge'i avapidu, Oaasis ja Väikeses Kuubas ka elu kees, nii et ei tulnud väga välja, kiskus jälle peoks. Laupäeval vaatasin üle uues asukohas aktinäituse "Mees & naine: Eesti naise võim & vaim" ja siis sõitsime Viirelaiule kümme aastat tagasi salaja kahekesi Kreeka saarel abiellunud sõpradepaari pulmapeole. Tõnis Saar Gastronomy pakkus tõeliselt imelist toidukunsti (see burrata ja tomati Martini ning džinniga graavitud siig!), Noep muusikat ja loodus lummavaid vaateid. Pühapäevane afterparty päikese käes basseini ääres dj Romilyga oli ka nauding.
Ilmselgelt ma olen jätkuvalt noor, et puhkan pigem nädala sees, natuke sain hinge tõmmata ja siis oli neljapäevast pühapäevani armas Viljandi folk. Väiksem ja kompaktsem seekord, aga tänutunne, et see ikkagi toimus, oli kõikehõlmav! Ja pidu hoogne kolm õhtut, ehkki ühelegi afterpartyle, ei ametlikule Kuusemäel ega mitteametlikule Lennukitehases, seekord ei jõudnudki. Südantsoojendavaid hetki jätkus siiski festivalialalt välja Fellinisse ja Rohelise Maja kohvikusse ka.
Juuli viimasel nädalalõpul sõitsin Muhusse. Uitasin mööda südamelähedasi lapsepõlveradu, kohati kiskus päris emotsionaalseks. Proovisin ära nii palju kohalikke söögikohti, kui jaksasin: Muhu resto Koost, Kohver, Aed & Resto ja Meite Napoli ehk siis kolm tükki Liival (viimane oli ainus koht, kust õnnestus hommikusematel kellaaegadel café latte, värske apelsinimahl ja croissant brie & serranoga saada), reede õhtul käisin Koguvas Bottengarni restos, kus lisaks söögile-veinile rõõmustasid ka ootamatud kohtumised sõpradega. Laupäeval esinesin Raegma külas Sumari raamatukohvikus - suured tänud pererahvale ja külalistele, mul oli teiega tõeliselt tore!
Õhtuks kihutasin tagasi Võrru ja nautisin Öösorri kontserti Pubi17 terrassil, pärast jõudsime veel Club Tartusse tantsimagi! Ööklubisse!!! Selline eksootika, noh! :)
13.7.21
Aiameditatsioon
Ja nii ma siis istun siin oma terrassil ja naudin vaateid. Järjest - metsikult kiiresti! - õitsesid kreegid, toomingas, forsüütiad, sirel, viirpuu ja pojengid. Õunapuu ja ebajasmiin otsustasid selle aasta paraku vahele jätta ja pikkusse-laiusse kasvamisse panustada. :) Pelargoonid, roosbegooniad ja värskelt lisandunud lõvilõuad on ka täies õies, aedhortensiad samuti. Imeilusate rooside üle veel mõtlen, kas mu aias ikka peaks okkalisi asju olema.
Varakevadel algas kõik märtsikellukeste ja umbes 50 tulbiga, mille Fleur Royalest ostetud sibulad eelmisel sügisel mulda toppisin. Ära õitsenud hüatsint ja nartsissid läksid samasse peenrasse. Tegelikult võiks sinna nüüd suvelilli lisada, olen vanu taluaedade lemmikuid kaardistanud, aga tegudeni pole jõudnud.
Maasikad ja metsmaasikad läksid sel aastal vanast ukselengist tehtud kastpeenrasse, kastis on ka mõned maitsetaimed: meliss, piparmünt, basiilik ja murulauk. Viimast ei peaks õitsema laskma, lugesin, aga mul läks ja oli nii ilus, et ei raatsinud teda tükk aega maha lõigata, mesilased rõõmustasid kuklastega võidu, kellel on aia ääres terrassiukse paigaldusest üle jäänud paarist vanast palgist uus putukahotell.
28.6.21
Juunisüda
Pärnus jätkus õnneks niisama lonkimise aega ka, Naine & Naine näitus Kunstnike Majas ja Mees & Mees Pärnu Linnagaleriis olid lustakad, Pastoraadi hommikusöögid jumalikud, Villa Wesset, Mon Ami ja Simple Day tuntud headuses ning uus Oaas seekordne lemmikleid.
Jaane alustasime sõbrannaga võidupüha hommikul kell 4 Maamehe golfitalus Öösorri päikesetõusukontserdiga, mis oli lihtsalt vai-mus-tav! Tahtsin öelda, et mind polegi vist varem sellisel kellaajal tantsima palutud, aga siis meenus, et ehk kunagi mõnel pikale veninud klubiööl siiski. :) Edasi läksime sõprade kaunisse maakoju Haanjas, tantsida oleks võinud sealgi rohkem, aga söögid-joogid olid hõrgud ja saun-tiik-tünnisaun mõnusad, lõke ka aus.
Juuni viimasel nädalavahetusel jõudsin üle hulga aja esivanemate maamajja, mille kõrvale oli vahepeal materialiseerunud uus talvemaja - kuna ma ehitusprotsessi ei näinud, siis tundus üsna sürreaalne, et muidu nii arhailise hõnguga kohas on äkki selline kõigi mugavuste ja ilusa heleda sisuga uus maja. :)
Tallinnas käisin pärast veel Riviera Palais Brasserie'd avastamas, mis pakkus ootamatult stiilipuhast Lõuna-Prantsusmaa õhkkonda - merevaade, loss, elegantne terrassimööbel, Prantsuse muusika, mustades kleitides ettekandjad valgete põlledega ja Prantsuse Polüneesia stiilis siiatartari mango, passion ja langustiinikastmega kiidan ka heaks. Pühapäevachill OKO terrassil sõprade ja dj Heidy Purga muusikaga oli maasikas koogil.
Õnneks on olnud ka niisama oma terrassil laisklemise ja raamatute lugemise aega, neist Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" pälvis mu kõige kirglikuma vaimustuse. Kaja Heinsalu ja Neeme Raua "Kainus" ajas viimasegi alkoholiisu peaaegu ära ning Brandy Engleri "Mehed minu sohval" pakkus mõtlemisainet meeste peades toimuva üle. Lisaks ilmus mu neljas romaan ja kuues raamat, Võrust inspireeritud "Võr(g)utamine", aga sellest ehk pikemalt juba edaspidi.
29.5.21
Mai-mai
Paari Tallinna-põikesse mahtus toredaid külaskäike ja armsaid külalisi, Võru õhtutesse kenasid aiapidusid ja lõbusaid saunaskäike. Oli paar kuuma rannapäeva, paar korda käisin juba ujumas ka.
Pärast viimaste kooliga seotud kohustuste seljatamist oli hea võtta Võru keskväljaku ääres Pizza Olive'is terrassil sõbraga pitsa ja klaas roosat veini, mõned päevad hiljem õnnestus lõpuks ära käia Põlva raudteejaama juures asuvas kodukohvikus Tillu (kaneelirullid olid ausad ja muud küpsetised ka väga ahvatlevad!).
Kõige kuumemal +27 soojakraadiga päeval sõime lõunat Suure Muna õdusal terrassil kohalikus kõrgmäestikus, ühel reedel oli kena kokteiliõhtu Stedingu kohvikus, kus saab nüüd lisaks ilusale eksterjöörile ja interjöörile, heale kohvile ja meeldivatele inimestele ka maitsvaid sööke & jooke. Üks laupäevaõhtu Pubi17 terrassil läks üsna ülemeelikuks, šampanjat voolas. Ja teine laupäevaõhtu sõbranna sünnipäevapeoga Mooste Viinavabrikus oli lihtsalt nii mõnus.
Kirjutama hakates tundus algul küll, et maikuu suurimad sündmused olidki aias õitsenud kuldsed forsüütiad, punased-kollased-valged tulbid, toomingas ja sirel, aga meenutades selgus, et õnneks oli ikka kohviku- ja peoelamusi ka. :)
Lugemiselamusi samuti: Anna Gavalda "Ma armastasin teda" oli hingekriipivalt ilus, Kristiina Hellströmi "Minu Hiiumaa aed" aiasõbra maiuspala, Virginie Grimaldi "Küll sa suuremana aru saad" teistmoodi ja väga puudutanud naistekas, Lucinda Riley kauaoodatud "The Missing Sister" ("Seitsme õe" sarja seitsmes raamat) nii põnev, et olin kolmveerand ööpäeva järjest selle kütkes.
30.4.21
Aprill
Aprilli algul õppisin makrameed sõlmima ja tegin valmis uksekardina ilusasse heledasse kööki sobimatult pruuni ukse ette. Hiljem veel ühe unenäopüüdja ja väiksemaid kaunistusi ka. See on olnud tore ja teraapiline - midagi vahelduseks oma kätega teha.
Ilm lubas vahepeal tasapisi aias ka toimetada ning ühel nädalavahetusel päikesepoolsel terrassil juba üsna paljalt päikest võtta samuti. Aga keskmised temperatuurid on siiski olnud sellised, et tulbid on muudkui sirgunud ja sirgunud, aga õied pole siiani avanenud.
24.4.21
Istuda ja vaadata järve
Ilmselt selle kõige järelmõjuna ärkasin nüüd ühel hommikul selle vana tuttava tundega, et tahaksin lihtsalt istuda ja vaadata järve. Või siis istuda terrassil ja vaadata oma aeda (taamal paistab õnneks järv ka, vähemalt seni, kuni puud lehes pole). Mida ma siis tegingi.
Ilmselt see tunne oli märk sellest, et pea on liiga mõtteid täis ja oleks vaja natuke harvendada, õhku juurde tekitada. Mõnda mu kohati hüperaktiivsest tegutsejast sõpra vaadates tunduvad sellised tunded mu niigi üsna lihtsustatud ja rahulikus elus ehk naljakad, aga eks igaüks elab nii ja loob seda, mis talle parasjagu kõige paremini sobib. Ja kui ma meenutan oma üliaktiivse tegutsemise perioode, siis... need olid meeldejäävad ning omas ajas ilmselt vajalikud, välist edu ja saavutusi jätkus, aga kas ma olin puhtalt säravalt õnnelik? Meenutades tundub, et vähem kui praegu.
Nüüd on muidugi ilmad jälle sellised, et kõige toredam on istuda ja vaadata ahjus leegitsevat tuld. :)
29.3.21
Kevadeootus
Läbi põdenuna meeldis mulle muidugi väga lustimajade idee, mille käis välja Andrus Kivirähk oma kolumnis EPLis. Aga ehkki läbi põdenuid ja vaktsineerituid peaks olema juba ligi 25% elanikkonnast, ei ole meie armsas e-riigis miskipärast keegi sellist lahendust välja töötanud, mille abil antikehade omanikud elu nautida ja majandust edendada saaksid, EL lubab midagi sellist vist juuniks. Nii et eks oleme siis teistega solidaarsed.
Sellistes oludes on muidugi eriti tore omada mõnda aiandus- või ehitus/sisustus/kinnisvaraarendusprojeki. Loomingulisus päästab. Ma olen muu hulgas paarile vanale mööbliesemele kriidivärvidega uue ilusa elu andnud, rõõm.
Natuke külaskäike ja külalisi, toredaid veinijoomisi ning esimene väike grill aias mahtusid märtsikuusse õnneks siiski ka, lisaks hulk jalutamistiire ümber Tamula järve ja üks lõbus naistesaun.
20.3.21
Suhtes või vallaline
8.3.21
Viis naiselikku aastat
See tundub päris uskumatu, et sellest on märkamatult juba viis aastat möödas. Esimesed mitu aastat lendlesin päris vabalt, paar aastat tagasi alustatud kirjanduse doktorantuur on toonud siiski ka mõned tähtajad mu ellu.
Vaatasin aastate jooksul kirjutatud #inspiratsiooniblogi sildiga postitusi ja see "Õnneliku elu disainimisest"... ma olin siis veel nii selle tee alguses, elasin veel Tallinnas, aga tunne näitas õiget teed. Kõik mu suuremad ja olulisemad unistused on täitunud, ootamatu hulk pisemaid ka.
Mu silme eest vilksatas millalgi läbi suurepärane lause "naine võidab lõõgastudes" ja miski teooria selle kohta, kuidas meesenergia loomulik element on aktiivne tegutsemine ja pingutus, naisenergial aga lihtsalt olemine ja lõõgastumine. Tundub tore teooria, jätkan testimist. :) Head naistepäeva!
6.3.21
Kuidas ennetada suitsiide
Ma nüüd rikun pisut sellise morbiidse teemaga siin blogis mu enda kehtestatud reeglit kirjutada eelkõige helgetest asjadest, mis teevad rõõmu, aga mulle tundus (juba kunagi ammu), et ma võiksin jagada oma aastatetagust lugu - ehk see ka rõõmustab kedagi ja iga päästetud elu pikas perspektiivis paljusid. Selle postituse mustand on kaua oma aega oodanud (ja pandeemiaga läks see statistika veel vist kehvemakski), algne impulss tuli kunagi Liina Kersna arvamusloost ja sellest lausest: "Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud."
Aga et siis. Ma istusin seal märtsikuiste lumejäänuste keskel kiviklibuses rannas suure kivi taga, vahtisin hämarduva taeva all tinahalli vaikselt loksuvat jäist merd ja võtsin väikese mõttepausi enne sinna tormamist. Kõigepealt luges mu aju mulle ette kokkuvõtte mu ebaõnnestumistest. Lisades, et elust lahkumine oleks neist viimane. Selle koha peal tulid mulle meelde mu lähedased - ja ma teadsin ka sel hetkel ju tegelikult, et ma olen armastatud oma pere, sõprade ja tegelikult võib-olla isegi rohkem kui ühe mehe poolt samuti. :) Aga kas see oli see sassis biokeemia või miski muu, mis ei lasknud mul sel hetkel selgelt asjadest aru saada, igatahes tundusin ma sel hetkel endale ainult koormana neile, nii et mu käsi ei tõusnud kellelegi helistama ja abi küsima.
Aga. Siis tuli mulle meelde infokilluke ühest loengust - ma oletan, et see võis olla ühe mu ülikooliaegse suure lemmiku Salli Põldvere antud suhtlemispsühholoogia, kus ta rääkis, et kui keegi tahab elust lahkuda, siis peaks tal paluma mõelda, kas on veel midagigi, mida ta tahaks selles elus teha. Sest suitsiid on lõplik, nii et kuni on veel MIDAGIGI muud, mida tahaks teha, võiks hoopis seda muud teha ja enesetapu edasi lükata, sest seda jõuab alati teha.
Ja siis ma mõtlesin, kas ma tahaksin midagi teha veel enne. Ja need on maailma kõige absurdsemad kaks asja, mis mulle esimestena pähe tulid, aga igatahes oli mul sel hetkel tunne, et ma loeksin meelsasti lõpuni selle raamatu, mis oli mul parasjagu pooleli ja päris põnev, nii et ma tahtsin tegelikult teada saada, kuidas see lõpeb (täna ma seda kusjuures enam ei mäleta :)). Ja lisaks oli kinos üks Veiko Õunpuu film, mille ma tahtsin ka ära vaadata (kes oleks osanud arvata, et kultuur tõesti päästab elusid?!).
Selle koha peal hakkas mul iseendaga suhteliselt lõbus, mis enda ära uputamise plaani seisukohalt oli muidugi väga halb. Sest milleks, kui iseendaga on täitsa tore olla?
Igatahes ma mõtlesin seal natuke edasi ja siis läks juba kõik paika. Sest üks asi, mis oli mind pahupidi pööranud, oli see, et ma jälestasin selleks hetkeks neid sotsiaalmeediaturundustöid, mida ma tegin ja milles ma olin pealtnäha väga edukas. Ma ei julgenud neist loobuda ja raamatute kirjutamisele pühenduda, sest mul oli hirm, kuidas ma ära elan oma unistuste teed minnes. Sel hetkel seal mere ääres sain ma siis muidugi aru, et kui ma olen nii julge, et olen valmis sinna merre minema end uputama, siis võiks ju ka olla nii julge, et riskida sellega, et pühenduda raamatute kirjutamisele ja muudele ainult meeldivatele tegevustele ning vaadata, mis välja tuleb.
Ja seda ma siis tegingi. Ja arvake, mis - need sellele mere ääres istutud õhtule järgnevad aastad on olnud kogu mu elu kõige ilusamad ja õnnelikumad. Külluslikud ja armastuseküllased ka. Praktiliselt kõik mu suurimad unistused on täitunud ja ma olen väga tänulik iseendale, et ma ennast kõigest sellest heast ilma ei jätnud, vaid sealt tagasi tulin.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et kui keegi teie lähikonnast selliseid mõtteid haub või suhtlusradarilt ära kaob, siis võtke telefon ja helistage, küsige, kuidas tal läheb, öelge, et ta on oluline, saage kokku, näidake, et ta ei ole üksi, vedage ta loodusse (sest see teeb imesid), tunnustage teda ja tema tegemisi - igaühe kohta on võimalik leida häid sõnu. Ja võimalusel jagage seda infokildu ka, et suitsiid on kõige viimane lahendus ja kuni on MIDAGIGI, mida ta on alati tahtnud teha või tahaks enne seda veel teha, võiks teha neid toredaid asju, sest need võivad viia järgmiste toredate asjadeni, mis võivad viia lõppkokkuvõttes pika ja õnneliku eluni.
Ja siis see ka veel, et ehkki ma usun, et rohkem ravimite keskne psühhiaatria teeb tänuväärset tööd ja mõnikord on antidepressandid jõu andmiseks vajalik lahendus, siis esimesena soovitaksin ma pigem alati psühholoogide/terapeutide/
26.2.21
Vabana võid
Seejärel oli üks imearmas käsitöökinoõhtu Suures Munas, ägedate naiste ja Taani filmiga “Õnnelik lõpp” (sama pealkirjaga filme on segadust tekitavalt palju, arvasingi algul, et lähen ühte teist vaatama, aga õnneks tuli näitamisele just see mõnusalt lõbus ja head tunnet tekitav film - soovitan, väga, kui ette jääb).
16.2.21
Värsked märgilood
Esimene. See oli jaanuaris, kui olin Tallinnas ja mõtlesin hommikul pealinna kodus, et võiks vanaema juures käia - jalutan koeraga õues ära ja siis vaatan äpist, kas läheduses vedeleb mõni CityBee rendiauto. Läksin õue... ja kõrvalmaja ees seisis türkiissinine CityBee Mini. Mõtlesin, et oo, eriti kiire küsi ja Sulle antakse lugu, teen koeraga tiiru ära ja siis vaatan, kas see on saadaval.
Tegime tiiru pargis ja mu tähelepanu köitis just selleks hommikuks ühele prügikastile ilmunud number - sinna oli sama värvi türkiissinisega, nagu see Mini, maalitud number 126. Vaatasin, et ahah... ja siis tagasi koju jalutades vaatasin selle Mini registreerimisnumbrit. See oli ka 126... Selle koha peal hakkas natuke kummaline ja lõbus ühekorraga, aga võtsin seda kokkusattumust hea märgina, avasin CityBee äpi, broneerisin endale selle Mini ja hästi veetsime koos aega, oli rõõmuküllane tee tõesti.
Teine lugu. Tragikoomilisem. Olin ligi 10 päeva lähikontaktsena sümptomiteta eneseisolatsioonis ära istunud, kui tekkis nohu ja läksin igaks juhuks testi tegema. Sealt tulles nägin punast autot Pesakonna koomiksiga, tekstiga "Ole paigal, ma lasen Su Pekingisse". Vaatasin seda ja nentisin, et nii väga kui ma ka vastupidist ei tahaks, siis see märk paistab küll kangesti seda nägu, et tuleb positiivne vastus, sest noh, alguse sai see viirus ju Hiinast.
Ja tuligi. Tuju rikkus algul ikkagi, aga nüüd olen juba terve ja on vist põhjust tänulik olla, et asi piirduski vaid umbes neli päeva kestnud nohuga.
"Küsi ja Sulle antakse" raamatut on ka mõned eksemplarid Pilgrimi lehel veel täitsa alles, hea hinnaga pealegi. Mind on armsad sünkroonsused õnnelikuma eluni ja rohkemate soovide täitumiseni juhatanud, kui kunagi oodata või loota oleksin osanud, nii et soovitan südamest märke märgata ja järgida teistelgi.