Teele jäi see õdus antikvariaat, millega mul on paljudest suvedest helgeid mälestusi. Astusin avatud uksest sisse, juba ette sealset võluvalt kaootilist atmosfääri ja vanade raamatute lõhna nautides.
Põrandal lebas üks koer - corgi, filmipealkirja mõjul ma tahaksin kogu aeg kuninganna corgi öelda. Ta tuli mind nuusutama ja nurgas kirjutuslaua taga istuv tumedate ümmarguste raamidega prillidega raamatukaupmees keelas. Ütlesin, et pole midagi, mul on teise koera lõhnad ilmselt juures, mille peale mees esitas tiraadi sel teemal, milline paimaias tegelane see koer on ja kuidas ma mitte mingil juhul ei tohiks talle pai teha, sest muidu ta arvab, et elu ongi selline ja kõik külastajad peavad teda paitama ja ta peab saama kõik, mida tahab, ja üleüldse.
Naeratasin ja uitasin natuke raamatuvirnade vahel ringi. William Somerset Maughami "Kuu ja kuuepenniline" jäi näppu, ma olen seda kunagi ammu lugenud ning raamatut näppides tulid need ajad ja see tunne meelde, nii et ma ei suutnud seda enam käest panna. Uitasin natuke veel, seejärel maksin kirjutuslaua juures raamatu eest.
"See on hea raamat," ütles mees. Noogutasin ja tunnistasin, et olen seda kunagi lugenud.
"Nojah, "Kuud ja kuuepennilist" võib suvel Pärnus teist korda ka lugeda," lausus ta mõtlikult, ja see käivitas mu peas korraks terve filmi idüllilisest Pärnu puhkusest täis lugemist ja jalutamist.
Tänasin, pöördusin minekule... ja siis enne uksest väljumist kükitasin korraks ja tegin muidugi ikka koerale õrnalt pai. Mille eest pälvisin talt tänutunnet, rõõmu ja uhkust täis pilgu, mille ta siis sujuva jätkuna ka omaniku poole viskas. Kes oli ka muidugi seda kõike märganud ja kuulutas: "Ah nii, et siis sul ikkagi vedas! Said, mis tahtsid!"
"See on ju nii tore tunne. Elus saada kõik, mida oled tahtnud," tuli selle peale üle mu huulte. Lehvitasin ja läksin.
Vaikselt soovides, et see antikvariaat oleks igavesti seal - sest ka selle maja peal oli silt "müüa", nagu kuidagi seekord eriti paljudel Pärnus.
No comments:
Post a Comment