Wonderful offline

Leidsin ühest pardaajakirjast uudisnupu, mis vahendas uuringut, mis ütles, et 1) 72% inimestest ütleb, et nad on kogenud digitaalset ülekoormust - liiga palju aega ekraanide seltsis; 2) 89% teeb jõupingutusi, et särada päris elus ja taastada tasakaal, kusjuures 37% neist püüab selleks rohkem kokata, 33% raamatuid lugeda (neid paberist) ja 31% pühendada rohkem aega näost näkku suhtlusele.

Ma olin seda lugedes parasjagu koos oma imelisest toitlustajast sõbrannaga - vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et oleme terve mõistuse säilitamiseks suurepäraseid karjäärivalikuid teinud. Nojah, nii raamatuid kirjutades kui ka menüüsid planeerides kulub omajagu aega ekraanide seltsis, aga kokkamine ise on siiski päris ekraanivaba tegevus ja raamatute lugemine ka.

Teine impulss online-offline teemal tuli jaanuaris sünnipäevapeolt, kus ema oli oma pojale teinud korraliku retroalbumi fotodega tema esimesest 30 eluaastast. See pani mind oma albumeid lappama ja märkama, et need lõppesid aastaga 2005. Otsustasin valida järgnenud 15 aastakäigust kas või kümmekond fotot igast aastast ja paberile jäädvustada. Ostsin albumi, avastasin, et aastani 2012 olin aeg-ajalt mõned fotod meeldejäävatest reisidest, pidudest, olulistest inimestest ja loomadest ikka paberile lasknud teha, nii et pool albumit täitus kui iseenesest. Aga 2012 sain ma oma esimese iPhone'i ja nüüd võiks siis ka seal pesitseva umbes 20 000+ foto seast järgnenud perioodist umbes 80 välja valida... :)

Lõpuks ongi oluline muidugi tasakaal, sest ekraanide taga peitub palju arendavaid ja loomingulisi võimalusi ka - lugeda, pildistada, fotosid töödelda, keeli õppida, suhelda... ja ehkki ma mängin mõttega taastada paberpäeviku kirjutamise harjumus, on enamasti siiski mugavam ideevälgatused ka telefoni märkmeplokki jäädvustada.