Märtsi peod ja elamused

Praegu on päris hea meel oma vanu blogipostitusi vaadata ja tore lugeda, mida ma mõtlesin ja tegin aasta või viis tagasi - eriti kohviku- ja peomuljeid (neid ikkagi tasus kirja panna!), arvestades, kui vaikne ja sissepoole on märts 2020 olnud. :) Samas - siiski mitte tervenisti, sest enne eriolukorra väljakuulutamist oli siiski peaaegu poolteist nädalavahetust ja kaks imelist pidu.

Kõigepealt pidasime märtsi alguses oma mopsi sünnipäeva tema kahe koer-sõbra ja hulga meie Võru sõpradega, mis tundub tagantjärele absoluutselt suurepärane idee! Ja 7. märtsi õhtul oli Pubi17s naistepäevakontsert Öösorriga, millest on ka ainult väga helged mälestused - palju ülimõnusat muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu! Hiljem läksime veel Stedingu keldrisse natukeseks edasi ja kella 4 paiku öösel koju jõudes ootas mind köögilaual sületäis naistepäevaroose, kook ja pudel šampanjat - täiuslik laupäevaõhtu! :)

Edasi läks muidugi vaiksemaks. Teine eriolukorra nädal oli üsna sarnane esimesele, sisemiselt ehk rahulikumgi, inimene harjub... ja mõtlesin mingid asjad selge(ma)ks ka. Kellel on käeulatuses Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", soovitan (üle) lugeda - Allan Karlssoni süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi ja muretu "on, nagu on, ja tuleb, mis tuleb" hoiak mõjub lõbustavalt ja teraapiliselt.

Kino tegime kodus, vaatasime "Talve" (ilusad inimesed ja kaunis Eesti loodus, väga tore meelelahutus üheks õhtuks) - siinjuures tänud ja kummardus kõigile, kes praegu heldelt oma loomingut jagavad ja koduspüsijate päevadesse sellega helgust lisavad! Muide, kui keegi selle blogi külastajatest pole lugenud mu romaani "Lenda minuga" ja tahaks sellega oma aega sisustada, siis mul mõned on siin Võrus, kirjutage mulle ja panen nt pakiautomaadi kaudu teele! Seal on hulk lendamise ja reisikirjeldusi ka, inspiratsiooniks ja unistamiseks. :)

Kuna meil on kodus vann ning õnneks ka mõned hästilõhnavad kehakoorijad ja (vanni)õlid, siis selgus, et ka spaad saab üsna edukalt teha kodus. Café lattet samuti, õppisin lõpuks köögis seisvat kohvimasinat kasutama, siiani polnud viitsinud, kuna kohvikutes käimine on tegelikult mu jaoks vist rohkem sotsiaalne tegevus olnud, nagu üks mu lähedane tabavalt märkis. Ja Võrus on käivitatud nii toidukaupade kui ka restotoidu kojukullerdamine - ammune soov täitus, aitäh, tublid ettevõtlikud inimesed! Kõik on ikka millekski hea.

Lisaks toetasin Eesti majandust (kohalikku vahendajat küll, mitte tootjat paraku) ja ostsin endale ukulele, mida olin ammu tahtnud. See küll ei kompenseeri päriselt pidusid ja muusikaelamusi, aga töötab vajadusel tuluallikana, kuna hulk inimesi on arvatavasti nõus palju maksma, et ma seda EI mängiks. :)