Ilmaga meil vedas, sest Kanaaridel oli parasjagu kaliima (kuum kõrbetuul, mis toob kaasa Sahara liivatolmu). Tolm hajus me esimese päeva õhtuks enam-vähem ära, aga päevased temperatuurid olid saare lõunaküljel veebruaris tavapärase 22 kraadi asemel pigem 26 kraadi kanti.
Esimesel õhtul hulkuma minnes lõpetasime juba eelmisest korrast tuttavas Magic baaris, kus üks tüdruk laulis tõeliselt hästi. Pärast tuli välja, et ta oli Leedust. :) Teatavasti on Tenerifel ka juba päris korraliku suurusega eestlaste kogukond, nende hulgas mitu sõpra-tuttavat meil mõlemal, nii et oli üle ootuste palju toredaid kohtumisi, lemmikud neist pühapäevane lõuna kallite sõpradega La Orotavas (restoran Bodegon Las Vistas oli väga hea ja vaated super, aga teed, mis sinna viisid, kulgesid kohati üsna püstloodis) ja mõnus kohvitamine teel lennujaama Golf del Suri The Beer Trapis (kus on parimad kohvijoogid kogu Tenerifel - ma ei tea, miks, aga hispaaniakeelsetes maades kipuvad heade piimakohvidega muidu läbivalt lahjad lood olema).
See Miski, mis sellele reisile kõige rohkem lisas, oli aga nädalavahetuse visiit La Gomerale, mis osutus hoopis teistsuguse õhkkonnaga Kanaari saareks ja kus oleks võinud kauemgi aega veeta. Ei mingit massiturismi, pigem hipid ja surfarid (ja Angela Merkel, kelle lemmiksaar olevat see ka :)). Randusime Armase laevaga San Sebastianis, kust keerutasime mööda mägiteid teisele poole saart Valle Gran Reysse. Tegime väikese jalgsimatka kõrgustes, kust avanes imeline vaade Teide tipule Tenerifel. Nautisime La Gomeral talvituvate sõprade ja nende sakslastest naabrite külalislahkust, ühte musta liiva ja vaikse veega randa sadama lähedal, sealsamas asuvat käsitööjäätist pakkuvat kohvikut ja mereannirestot.
Pühapäeval viis me väike tore Audi kabriolett meid saarele tiiru peale tehes Tenerife põhjarannikut ja Puerto de la Cruzi avastama (Agatha Christie käis seal kunagi ka, selgus). Esmaspäeval põikasime kallima soovil läbi Loro pargist ja mõlema soovil Santa Cruz de Tenerife poodidest ning sõitsime siis tagasi lõunarannikule. Elamistingimused olid seekord igal pool võrreldamatult luksuslikumad kui viimati Kanaaridel Hoppeti peal laevakassiks käies, kõige rohkem meeldis mulle viimaste päevade hotell, Iberostar Sabila Costa Adejes, kus meil oli ülimõnus mere- ja basseinivaatega nurgarõdu. Hommikuti seal kirjutada oli suur nauding, nagu ka õhtuti La Gomera kõrvale loojuvat päikest vaadata.
Ookeanivesi oli värskendav nagu merevesi Eesti suvel, ujusin palju, rõõm. Ja laadisin oma päikesepatareisid, mille tulemusena on praegu tunne nagu oleks uuesti sündinud. Mõlemad "Minu Tenerifed" lugesin läbi, ühe enne reisi ja teise selle ajal, pärast avastasin veel juhuslikult Ed Sheeranilt magusa armastuslaulu "Tenerife Sea".
No comments:
Post a Comment