Sess & sünnipäev

Jaanuar on möödunud sessi ja sünnipäevapidustuste tähe all - oli intensiivset õppimist ja vahepeal intensiivset šampanjajoomist. :) Väga suured tänud kõigile teile, armsad-kallid, kes te mind meeles pidasite! Ja eriti teile, kes te siia kaugele lõunasse külla jõudsite!

Õigel päeval käisime kallimaga Tartus Hõlmas õhtust söömas, see on jätkuvalt üks Eesti parimaid restorane - kõik oli väga hõrk ja šampanjavalik eeskujulik. Kuna mu sünnipäev sattus seekord esmaspäevale, siis algul mõtlesin, et ehk viilin ega tähistagi rohkem, aga see tähendas muidugi seda, et lõpuks tähistasin erinevates kooslustes peaaegu nädal aega.

Ma vaatan, et sel aastal on kõigi "mu kevad algab pääle jõulu juba" õhkajate palvetele vastatud... või noh, peaaegu, päikesepaistet võiks muidugi alati veel rohkem olla, aga nt taliharjapäeval Võrus õnneks oli ja hulgal päevadel veel. Rohelist muru jätkub ka. Ma vist olen kunagi isegi unistanud sellisest pehmest Kesk-Euroopa talvest, aga tegelikult on ikka natuke imelik ka lumeta. Ehkki igasugused sõidud on muidugi tänu selle puudumisele jällegi mõnusamad olnud - teiste pereliikmete sünnipäevadele, Tartusse eksamitele ja ühte õdusasse Supilinna kodusse külla, eile Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uude saali Tõnis Niinemetsa "The Kid'i" vaatama ja pärast Horisonti & Lounge24 mõnele kokteilile.

Raamatuelamused: kõik kümme olid kohustusliku kirjanduse vallast, aga panin Goodreadsi kirja - ikka on ilus vaadata, kui oled Auerbachi ja Lotmani teoseid ning muid imeasju lugenud lõbusa ajaviitekirjanduse vahele. :)
Filmielamused: käisime fännidest sõpradega "Star Warsi" viimast osa vaatamas; "Suure Muna" käsitöökinos oli päris pöörane "Maria paradiis"; magustoiduks "Väikesed naised" - see lehvivate lokkidega kirjanikupreili oli mulle muidugi eriti südamelähedane.
Muusikaelamused: Stedingu keldris oli ühel reede õhtul väga naljakas Halva muusika pidu (oligi sellise nimega ja repertuaaris nt Sõnajalgade "Tulge kõik"); teisel Retromustrid; Tallinnas ühel reedel Chicagos laval uus Full House Band; laupäeval Võrus Pubi17s Louie Digman Band.
Kunstielamused: Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga käisime Tartu Ülikooli muuseumis näitust "Minu elu ülikool" vaatamas, oli huvitav; Võru muuseumis avati koos Viljandi Kultuuriakadeemia näitus "Rahvuslikkuse otsingud" ja Rait Rosina "Väikelinn kui sündmus".

Tallinna mereäär Noast Noblessnerini

Kuskil jaanuari alguses, kui üks taksojuht oli juba mitmenda inimesena kiitnud mulle uut Reidi teed (kui hea on seda mööda sõita ja kui ilus jalutamiskoht!), meenus mulle mu ammune idee teha pikem retk mööda Tallinna rannajoont, fookusega selle vahepeal kõvasti muutunud lõikudel. Rohket vaba aega omavale ja vahepeal tuulutamist vajavale kirjanikule veel eriti suurepärane plaan. :)

Võtsin keskpunktiks sadama/Nautica keskuse ja mõõtsin kaardil ära, et Noblessnerist on sinna jalgsi umbes 3 km, Nauticast Noani 9 km. Seejärel läksin Noblessnerisse Loresse kohvile ja sööma ning pärast jalutasin mööda Kalaranna tänava kergliiklusteed Linnahallini (suvel oleksin läinud päris vee äärest väikese ringiga). Kalarannani olid korralikud kergliiklusteed ja tähistatud ülekäigurajad, Kultuurikilomeetri jupp ehk lõik Kalaturust Linnahallini oli sel päeval veidi mudasevõitu. Linnahalli juures võttis üldse korraks kukalt sügama, kuidas oleks kõige parem liiklusmürast eemal oma jalutuskäiku jätkata - lõpuks ületasin tankla juurest tee ning valisin suurte majade varju jääva Poordi ja seejärel Laeva tänava, mis oli hea ja suhteliselt vaikne valik (Admiraliteedi basseini ääres on praegu suur ehitustanner, muidu võiks hea veeäärne alternatiiv olla Kuunari tänav). Pikemalt sel päeval ei viitsinudki, nii et triivisin Rotermanni kvartalisse lillepoodi ja kohvikusse ära.

Järgmisel korral tulin Noa restorani poolt, mis asub Tallinna linna rannajoone idaservas ja tundus nime poolest ka alguspunktiks sobiv. :) Paralleelselt Ranna teega kulgeb korralik merevaatega kergliiklustee, esialgu küll paraku teisel pool sõiduteed, päris mere ääres on mudane katkendlik rada, aga alates Aia tee bussipeatusest saab kõndida päris mere ääres ja suvel on muidugi eriti tore jalutada Pirita rannas paljajalu veepiiril, et siis Pirita jõest alates jätkata jälle mööda kergliiklusteid.

Mulle meeldib väga, et ühele koos Reidi teega lisandunud bussipeatustest on antud Ingliranna nimi - nii ilus! Ja promenaadi uus osa on seda tõesti ka. Sadama territooriumi algusest edasi läks natuke igavamaks, merevaadete asemele tulid paremal pool teed laevad ja vasakul tühermaad-mullahunnikud, mis sinna ilmselt kauaks ei jää, müra oli sel lõigul samuti kõige rohkem. Nautica eest sai igatahes ka mugavalt nii läbi jalutada, et ei pidanud kuskil autode vahel ukerdama, ja jõudsingi välja Laeva tänavale eelmise jalutuskäigu lõpp-punkti.

Enam-vähem selle marsruudi äärde jäävad ka kõrvalepõigete tegemiseks ideaalsed Kadrioru park, Rotermanni kvartal, Tallinna vanalinn, Patarei ja Lennusadam - ühesõnaga peaaegu kõik Tallinna külastajate lemmikvaatamisväärsused. Noblessnerist on läbi miljööväärtusliku Kalamaja paar kilomeetrit Balti Jaama turule või rongile, Inglirannast umbes kilomeeter läbi pargi Luigetiigi äärde või kunsti vaatama.

Suvel on see kõik ilmselt veel palju meeldivam (muidugi ka rahvarohkem), aga igal juhul oli täitsa tore avastusretk ja hea jalutamismarsruut. Vahelduseks väikelinnade kaunitele lopsaka rohelusega vaadetele. Sadamapiirkonda ja Kalaranna arendusplaane vaadates ma muidugi vahepeal ikka imestan selle üle, et Tallinna linna ja arendajate meelest on kõige ägedam ilusate merevaadete ette uued väikesed Lasnamäed ehitada, aga noh, kõigest ei peagi aru saama ja õnneks on sel teel hulk ilusaid avaraid vaateid ka, mis loodetavasti sellisteks jäävadki.

Spaablogi: Taagepera/Wagenküll

Sellest tuleb üks korralik ja seejuures täiesti sõltumatult minu isiklikku arvamust peegeldav kiidulaul, aga õnneks ma saan seda endale siin lubada (tegelikult olen saanud ikka ajakirjanduses ka, ehkki üks mitte kuigi sümpaatne toimetaja, keda ma isiklikult ei tunne, viitas ükskord mu positiivsele söögikohaarvustusele kui "mitte päris arvustusele" - kuna arvustatud söögikoht oli tõesti super, siis see kommentaar kehastas mu jaoks kõike, mis on valesti inimeste suhtumises, kes irisevad lihtsalt irisemise pärast ja enda tähtsamana näitamiseks, selle asemel, et häid asju märgata ja tunnustada).

Ühesõnaga, nagu ma olen juba maininud, veetsime aastavahetuse Taagepera lossis Wagenküll spaas. Olin nende kenas restoranis kaks korda söömas käinud (esimesel korral oli hea, aasta hiljem väga ning toit-jook ja teenindus üle ootuste suurepärased ka aastavahetuse peokeerises). Tubadesse olin üle ukse sisse piilunud ja meile mõlemale meeldisid peamaja deluxe-toad sviitidest rohkem, nii et ööbisimegi sellises ja jäime rahule (külmikut/minibaari polnud, aga muidu oli kõik viis pluss, sealhulgas 2.4 meetri laiune voodi). Kollaste tugitoolidega kaminasaal on õdus, tornist avanevad kaunid vaated ning lossi läheduses pidi olema ka matkarada, mida avastama me seekord ei jõudnud.

Spaasse olime ka üle ukse sisse vaadanud ning miskipärast arvasin selle kiirpilgu põhjal, et spaa on pigem väike. Ega ikka ei ole küll - kui uusaastaööl pidu pärast keskööd spaasse kolis, avastasin kõik need saunad ja veesilmad, mis seal peidus on: 50/70/95kraadised leilisaunad (neist viimane suitsusauna imiteeriv), 50/55kraadised aurusaunad (üks soola-, teine aroomisaun), kuum ja külm veesilm, värvilise valgusega soe mullivann ning suurem jahedam bassein, mille ääres mõnusad soojendusega kaheinimeselesod. Lisaks baar ja puhkealad, millest kõige suuremas saalikeses mängis kella neljani dj muusikat (ABBA "Happy New Year", Marju Läniku "Head uut aastat" jms temaatilist).

1. jaanuaril tegin päevasel ajal spaale rahulikumas atmosfääris veel mõned tiirud peale, vaatasin vanu uksi ja värvilisi kitšihõngulisi detaile miksivat sisekujundust ning nentisin, et need lisavad võlvlagedega keldris asuvale spaale just parasjagu särtsu. Ja tunnistasin selle oma isiklikus pingereas Lõuna-Eesti parimaks spaaks. Tallinnast on sinna veidi pikk maa, aga ma soovitan seda romantilisteks lühipuhkusteks sellegipoolest, lõunaeestlastele aga eriti. Seda enam, et Võru armas väike Kubija spaa oli detsembris nii ülerahvastatud, et pani lausa mõtlema, et Võrru võiks keegi mõne(d) juurde ehitada.

Uus päev, uus aasta, uus kümnend

Head uut aastat ja imelist uut aastakümmet!!! Istun Taagepera lossis Wagenküll spaa õdusas kaminasaalis elava tule ees ja vaatan veel natuke detsembrikuule ja eelmisele aastale tagasi.

Ma võtsin seekord ikka väga mõnuga kogu seda jõuluvärki. Alustasin esimese advendi paiku traditsioonilise visiidiga Tallinna ülinunnule jõuluturule (koos sama jõulukirgliku sõbraga kirsiglögi jooma), pärast teist adventi järgnes sama traditsiooniline Piparkoogimaania (mütoloogiateemaline sel aastal). Tartus põikasin muidugi nende raeplatsile klaasist jõuluküla ja kuuske vaatama ning Võru uue keskväljaku jõulukaunistused ja kuusk pälvisid ka mu tunnustuse. Noblessneri kvartali ja mitme hotelli omad ka.

Jõulufilm "Eelmised jõulud" mu lemmikuks just ei saanud, ehkki idee oli ju iseenesest ilus. Küll aga kiidan heaks Star FMi kombe kogu detsembrikuu jooksul 100% jõulumuusikat mängida - tekitas õues lokkavast rohelusest hoolimata väga tõhusalt jõulutunnet! :) Raamatutest lugesin jõulueelse avaldamislaine harjal surfates peamiselt sõprade ja tuttavate omi ning ületasin nendega oma Goodreadsi aastase lugemisväljakutse eesmärgi (52 raamatut) väikese kaarega.

Kuskil kolmanda advendi paiku küpsetasin piparkooke, siis tuli üks imetore jõulueelse reede pidu Pubi17s, Reet & Ester laulsid jõululaule ja lõpus liitusid mõned üllatusesinejad ka. Napilt enne neljandat adventi tegime kahekesi romantilise jõuluõhtusöögi Hiltoni restoranis ning siis järgnesid juba päris pühad koos minu pereliikmetega Tallinnas ja kallima omadega Võrus (jõuluvana käis ka!). Sinna otsa Rolf Roosalu lummav jõulukontsert Võru Katariina kirikus, veel üks suur pidu pubis Vene bändi Kino laule esitanud Stanislav Bulganiniga ja unustamatu aastalõpu suitsusaunapidu, nii et lõpuks olime juba üsna võhmal. :)

Seda enam oli suur rõõm, et ehkki esialgu kaalusime aastavahetuseks Gospad ja Pädastet, valisime lõpuks Taagepera/Wagenkülli - Võrust on siia vaid tunnike sõitu ning nii pidu kui ka spaa ületasid kõik ootused, tantsisime Maryanni & The Ramblin' Two saatel uude aastasse.

Mu 2019. aasta kõige ägedamate ja meeldejäävamate sündmuste TOP5 kohtade pärast läks aasta lõpus tõsiseks rebimiseks - olin sinna mõttes juba paigutanud uue pisikese printsi lisandumise sugulaste sekka, imelise Kuuba ja Portugali reisi, siis aga ilmus mu esikromaan "Lenda minuga" hispaania keeles "Vuela conmigo" nime all ning mu armas Võrust leitud elukaaslane tegi mulle abieluettepaneku, millele ma vastasin jah!!! Milline aasta! Kümnendist rääkimata!