Seisin Havannas veerand tundi intenetisabas (ehk siis selle koha ukse taga, kus riik müüb lotopileti moodi kraabitavaid kaarte, millega saab avalikes wifi-võrkudes (kaardil oleva kasutajanime ja parooliga) minna internetti, ümmarguselt 1h=1€). Kümnemeetrine saba liikus selle ajaga edasi ehk napi meetri, nii et tüdinesin ja jalutasin edasi, leides, et väike internetipaast teeb ehk pigem head. Ja muidugi tegigi, huvitavaid avastusi hakkas kohe tulema, seoses sellega, millest ma siis puudust tundsin.
Kõigepealt päevauudistest. Puhkuse ajal ehk väga põhjalikult alati ei viitsigi tõsiseid lugusid lugeda, aga esilehe oleksin meelsasti siiski avanud, et näha, mis Eestis toimub, kuidas uue valitsuse moodustamine edeneb jne.
Oma meediatarbimise teemal edasi mõeldes meenus, et juba aastal 2004, kui ma Postimehes suvereporterina alustasin ja igal hommikul värske paberlehe sain, avastasin end natukese aja pärast üle mu ees laual avatuna lebava paberajalehe netist uudiseid lugemas. Tol ajal oligi netis vaid paberlehe üks ühele peegeldus, aga ilmselgelt ma olen ikkagi selle põlvkonna esindaja, kes on oma uudised harjunud saama internetist. Samas ma hindan väga kõrgelt professionaalset vaba ja tasakaalustatud ajakirjandust ning ootan seda ka päevauudistelt uudisteportaalides.
Paberlehe nostalgiline krabin on ilus, aga paberilt ma loen äärmisel juhul nädalalehti ja ajakirju ning ootan sealt siis pigem kvaliteetseid põhjalikke analüüse ja meelelahutust (Postimehe laupäevalisa 2014. aastal juhtima minnes mõtlesin ma kõige selle peale palju, sest ma olen motiveeritum tehes asju, millesse ma usun ja mida ka ise naudinguga tarbin).
Sotsiaalmeediasse oleksin meelsasti jaganud mõne foto oma puhkusest, puhtast edevusest muidugi. :) Aga ka seetõttu, et koju jäi päris palju inimesi, kellele oleksin meelsasti teada andnud, et jõudsin ilusasti kohale ja kuidas mul läheb. Lisaks oleks olnud tore näha, kuidas mu sõpradel läheb ja mida nad teevad (ja suhelda muidugi ka).
Selle koha peal tabasin end mõttelt, et eelmainitu on ilmselt ka põhjus, miks ma kunagi sotsiaalmeediaturundusega seotud töödest ruttu tüdinesin - enamikku kommertspostitusi ei viitsi väga vaadata. On siiski huvitavat ja kasulikku sisu pakkuvaid erandeid, kas või needsamad ajakirjandusorganisatsioonid ja ajakirjanikest sõbrad, kes uudis- ja arvamuslugusid jagavad.
Guugeldada oleksin ka tahtnud igasuguseid asju - Kuuba kohta infot otsida, linnakaarte uurida jne.
Ja lõpuks üks nendest põhjustest, miks ma raamatuid üle kõige armastan - internetipõua taustal oli muidugi eriti tore, et kotis oli üks paks raamat (Stanislav Grofi "Tuleviku psühholoogia"), mida lugeda siis, kui ringi uidata, linna ja inimesi vaadata parasjagu ei viitsinud. Tõmbasin enne reisi telefoni ka ühe e-raamatu ja hulga muusikat, aga paberraamat oleks veelgi suurem rõõmuallikas olnud ilmselt siis, kui mul poleks Tallinna lennujaamas tulnud geniaalset ideed elektripuuduse ennetamiseks endale üks universaalne adapter osta, mis võimaldas Kuuba kolmeharulistes pistikutes oma telefoni ja arvutit laadida.
Igatahes pani see kõik mind omajagu mõtlema, et need lumehelbekesed, kelle meelest sotsialism/kommunism on tore, võiks sellisesse kohta õppereisile saata. Kuuba imeline kliima ja loodus muidugi kompenseerivad, nii et selles mõttes sobiks ehk mõni muu koht paremini, aga põlvkonnale, kelle puhul internet ja wifi-parool on Maslow’ püramiidi esimene põhivajadus, jõuaks režiimi olemus kõige paremini kohale ehk just selle fakti kaudu, et Kuubal on internet olnud vaid napilt viis aastat - ajal, kui ülejäänud maailm tegi juba 4G-5G samme, alustasid nemad sissehelistamisteenusega, nende modemitega, mis kahisesid ja pinisesid jne, kes veel mäletab. Lisaks need faktid, et netikaartide müümise monopol on riigi käes ning mitmel leheküljel toimingud piiratud.
No comments:
Post a Comment