Märtsi (kultuuri)kroonika

Märts on märkamatult linnutiivul lõpuni lennanud, suuresti toredate kokkusaamiste ja reisimuljetamiste tähe all, lisaks olid mõned väga südamlikud õhtud Võrus ja üks üsna süüdimatult viimasel hetkel ära jäetud Veneetsia reis (sest ma tõesti ei jaksanud kohe pärast Kuubat uuesti kuskile minna ja sisetunnet tasub kuulata).

Tuttavatele armsatele kohtadele (Noa, R14 jne) lisaks olen uusi avastanud: Björni elegantset uut versiooni espressobaarist Maakri ärimajas, kena Itaalia restorani Da Rocco (nendes ruumides Laial tänaval, mis on ka enne juba nii mõndagi Itaalia söögikohta näinud mu mäletamist mööda), üliägedat Junimperiumi džinnivabrikut & baari ning Rahva Raamatu õdusat restot ja poodi Telliskivis näiteks.

Tallinn Music Weekile jõudsin seekord ka, Iris Gold Telliskivi Rohelises saalis Intsikurmu festivaliöö raames ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari TMW Jazzkaare (Vaba) laval olid erilised lemmikud, viimase puhul vaimustasid ka eriti poeetilised lugude pealkirjad.

Üks kõige rohkem elevust tekitanud lugemiselamusi oli üllatuslikult Leena Kurvet-Käosaare raamatuarvustus ajakirjas Keel ja Kirjandus, eriti see lõik: "(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järje­kordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud." Lugesin seda ja nentisin, et... minu elu ju. :)

Kuidas ma üksi Kuubal käisin

See võib olla üsna lõbus vaatepilt, kui mul on unistus ja siis hakkab ühel hetkel tunduma, et selle täideviimisega on juba natuke liiga kaua läinud. Kariibi mere ja Kuuba mõte oli kuskil vaikselt tiksunud palju aastaid, aga jaanuari lõpus tuli see hetk, kus tundus, et nii, nüüd, kohe! Panin hullu ja ostsin endale lihtsalt TLL-HEL-HAV lennupiletid. Tegelikult oleksingi tahtnud jaanuaris või veebruaris minna, aga miskipärast on enamik mu pikematest reisidest sattunud märtsikuusse ja nii läks ka seekord. Ja kuna kõigil võimalikel reisikaaslastel oli paraku mingi põhjus, miks nad ei saanud tulla, siis nii ma sinna märtsi algul üksi lendasingi.

Ma arvasin, et mulle hullult meeldib Kuuba. Ja meeldiski, aga... ma sain seal ka aru, et sõnavabadus ja ettevõtlusvabadus meeldivad ka, väga. Eks mind eelhäälestas mõnevõrra ka Chanel Cleetoni romaan "Next Year in Havana", mille ma endale e-raamatuna ostsin, plaaniga see reisile kaasa võtta, aga tegelikult lugesin kahe päevaga Eestis läbi - hakkasin algusest natuke vaatama ja kohe läks põnevaks. Seal oli lisaks armastuslugudele ja romantikale omajagu ajaloolist ja poliitilist tausta, mis pani mõtlema sellele, et tegu on siiski kommunistliku riigiga. Nagu ka sellele, kui kohatud on jutud Kuuba "autentsena" nägemisest, enne kui kapitalism selle vallutab - enamik sellest, mis on Kuubal ilusat (peale looduse), pärineb nende eelmisest kapitalistlikust perioodist. See on umbes sama, kui keegi oleks öelnud 1990ndate algul, et endistes NL riikides tuleb ruttu ära käia, kuni seal on kõik veel autentne. Mingis mõttes muidugi oligi, aga lagunenud, kurb ja räämas ka.

See kõik öeldud, siis muidu oli väga äge reis! Veetsin pool aega sel aastal 500. sünnipäeva tähistavas Havannas ja pool aega Varaderos (sest ma tahtsin rannapuhkust ka ja see tundus kokkuvõttes kõige lihtsam variant).

Varaderos nautisingi peamiselt türkiissinist merd ja randa (mille TripAdvisor värskelt üheks maailma TOP3 kõige ilusamast kuulutas). Ühel päeval sõitsin veidi rohkem kui 1 km laiuse ja 20 km pikkuse poolsaare algusest lõpuni läbi ka ning olin rõõmus, et valisin peatumiseks "kesklinna", mitte mõne poolsaare tipu pool asuvatest hiiglaslikest hotellikompleksidest, sest isegi keskuses oli mul tunne, et seal on eheda Kuubaga üsna vähe pistmist - sarnase DNAga kuurortlinnu olen ma näinud Kreekas, Hispaanias, Aasias.

Havanna üks olulisi tõmbenumbreid oli minu jaoks Hemingway, kelle mõned raamatud meeldivad mulle väga ning selle põhjal, mida ma olen tema kohta lugenud, ta ise sama palju või veel rohkem. Nii et mul oli suur rõõm temaga ta kunagises lemmikbaaris El Floriditas üks daiquiri juua ning hotell Ambos Mundose katuseterrassil söömas käia.

Havanna vaste rannapromenaadile on Malecón, seal jalutasin, aga selle ääres olevad majad olid pigem kurb vaatepilt, merevaated muidugi ilusad. Hotell Nacionalis sõin ühel õhtul, terrass ja vaated olid lummavad, aga söögi ma oleksin ise märkimisväärselt parema teinud. See muidugi kehtib Kuuba kohta üldse, diplomaatiliselt väljendudes - toit ei kuulu Kuuba parimate omaduste sekka. Ehkki ma sain casa particularides ehk inimeste kodudes, kus ööbisin, mõned väga head hommikusöögid, ühe efektselt serveeritud suure valge kala ja ühes Havanna restoranis ka üle ootuste suurepärase mereannipasta.

Üks Kuuba eredaid elamusi oli valge nahksisuga roosa Chevrolet kabriolett 1954. aastast, millega tegime ühel päikeselisel pärastlõunal (seda need olid muidugi kõik, ilm jällegi kuulub Kuuba parimate omaduste sekka - stabiilselt päike ja 30+ kraadi sooja, ehkki kuubalased ise leidsid, et on veel jahe ja arutasid, millal soojaks läheb!) koos autojuhiga Havannas mõned tiirud. Puhas eufooria!

Ja kuna ma selliseid temperatuure naudin kõige meelsamini kaelani vees, siis veetsin lisaks oma Varadero rannapäevadele suure osa pühapäevast ja esmaspäevast Kuuba kuuldavasti parima hotelli, Gran Hotel Manzana Kempinski supervaateid pakkuval katuseterrassil, kus on väga mõnus spaa, välibassein ja baar. Üksi reisimise plusspoolele läheb lisaks "teen, mis tahan" vabadusele see, et ilmselt olin avatum ja tänu sellele kohtasin nii seal kui ka mujal palju toredaid inimesi.