Võru, Võru, Võru

Kui ma kunagi erinevates kontorites aega veetsin, siis ma unistasin sellest, kuidas oleks just praegu - näiteks sel hallil novembripäeval - hoopis rannas kolada, loodusvaateid endasse hingata ja siis pärast lõõmavat kaminat vaadates midagi sooja juua, kirjutada, lugeda, mõtiskleda ja unistada. Ja siis ükspäev ma tegin jälle just täpselt neid asju just selles järjestuses ja hea oli. 

Ja siis ma proovisin muu hulgas meenutada, mismoodi kontoris oli - Arteris/Postimehes oli küll tore, suurepärane tiim, meeldivad tööülesanded, inspireerivad teemad ja kohtumised. Ja siis vahel ma mõtlen, kas ma tahaksin sinna kuskile tagasi, aga vastus kipub ikka ei olema. Kusjuures, üks pole parem ega halvem kui teine. Lihtsalt erinevad elud, mõlemad oma plusside ja miinustega. Vali, milline tahad.

See tunne isegi käib vahel, et ehk võiks midagi veel teha peale raamatute kirjutamise, noh, midagi sellist, mida oleks endal lõbus teha ja mis muudaks maailma ka kuidagi (veel) paremaks paigaks. Aga kui ma siis hakkan mõtlema, mis see peaks olema, millesse ma usun ja kuhu tahaksin oma aega ja energiat panustada... ilmselgelt pole ma piisavalt ägedat projekti veel leidnud.

Aga ma vaatan, et see linnast maale (või suurlinnast väikelinna) ära kolimise mõte on ikka popp, üks minu meelest väga vaimustavat tööd tegev inimene just jälle ütles hiljuti, et tahaks ka. Ja blogi statistikat vaadates selgus, et ehkki (juba sisult veidi aegunud) Võru söögikohtade postitust loetakse jätkuvalt palju, siis läbi aegade kõige populaarsem on ikkagi mu kahe aasta tagune "Ma kolisin Võrru!" postitus.