Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)