Festivalipäevik

Juuli tähendab Eestis festivalide kõrghooaega, nii et juba esimesel nädalavahetusel oleks olnud valida muu hulgas Muhus Juu Jääbi. Hiiumaal Tahkuna Briisi, Pärnumaal Võnke ja Ida-Virumaal Mägede Hääle vahel, aga selle asemel korraldasin endale poolkogemata DIY Disco Tallinna festivali: reedel osalesin filmivõtetel Valgerannas ja siis oli äärmiselt loogiline pärast Pärnus peole minna - Sugaris oli Disco Tallinn; laupäevaks oli ammu planeeritud väljasõit itta - ja seal oli Disco Tallinna piknik Eisma sadamas, õnneks koos Vaiko Epliku kontserdi ja Peeter Piheli hõrgutistega, nii et natuke oli siiski vaheldust ka. :)

Arvestades seda, et mu risti-rästi läbi Eesti pidudele järgnes veel üks pühapäevaõhtune sünnipäevaoleng Võrus, tundusid pärast seda kõige ihaldusväärsemad tegevused kodus raamatuga laisklemine ja järve ääres jalutamine. Mida ma siis tegingi, lastes juuli teisel nädalavahetusel heleda laulu ja suure rõõmuga üle I Land Soundi, aga laupäeval tulin Tallinna ja sattusin muidugi kohe Tallinna Merepäevadele, nii et festivale vältida siiski ei õnnestunud. :) Lehvitasin Hoppetile, tegin Tallinna lahel tiiru Hiiu Ingliga, kuulasin natuke HU? kontserti, lobisesin armsate sõpradega ja nautisin seda kõike üliväga.

Positivuse esinejatest mind õnneks keegi seekord väga ei ahvatlenud, nii et jäin rahulikult Võrru... et siis ikkagi spontaanselt sel aastal ühepäevasele Ostrovale sattuda. Jarek & Ruitlane olid suurepärased, mul oli algusest lõpuni suu kõrvuni, rõõmust kogu vokaalse ja verbaalse võimekuse & vaimukuse üle, mida lavalt voogas.

Ja viimase nädalavahetusega ei tekkinud küsimustki - Sweet Spot kõlas muidu väga kenasti, aga Tallinn, suvel, sellise kuumaga... kui võimalik, siis ei. Viljandi folk oli superarmas ja enamik kalleid sõpru kohal, ennelõunad veetsime kaelani järves ja õhtuti nautisime seiklusi, kontserte ja spontaanseid musitseerimisi. Nikns Suns oma hämmastava energiaga, helge Estonian Voices, rõõmus Kalàscima (Itaalia), bluusilik Bombino (Niger), ideaalselt folgilik The East Pointers (Kanada) ja reggaelik Angus... ja siis muidugi reedene kuuvarjutus ja laupäevane parim pidu Pärimusmuusika Aida ees. Puhas rõõm!

Võõrad prouad kingivad lilli

Kulgesin eile pärastlõunases kuumuses rannast kodu poole, üsna sellise laisa kiisu sammuga. Temperatuurid ei soodustanud liigsete liigutuste tegemist, nii et ületasin vales kohas teed. Üks vanaproua ootas seal ka, tahtis juba enne mind minna, aga ma ütlesin, et ärge minge - ta ei olnud märganud vasakpööret sooritavat autot. Pärast selle möödalaskmist kalpsasin üle tee, ta sibas mu järel, teatades: "Ma tulen ka! Kui sureme, siis sureme koos!" :)

Selle lause erilisus muidugi pani mind ümber pöörama ja teda vähe pikema pilguga vaatama. Seda märkasin juba enne silmanurgast, et ta oli väga hoolitsetud ja elegantne. Ning et tal oli lill käes. Ta vaatas mind ka ja siis oma lille.

"Kas te tahaksite seda endale?" küsis ta. Selgitades seejärel ohates: "Ma ei või kannatada seda lille ega seda inimest ka, kes selle mulle tõi! See oli tund aega mul toas ja mul hakkas nii halb sellest juba!"

Noh, mulle seda värvi (ja peaaegu igasugused) lilled meeldivad hästi, nii et võtsin õie tänutundega vastu. Ja ühe kummalisema lillesaamisloo koos sellega. :)

Kasutajasõbralik linn(aplaneerimine)

Ma olen palju mõelnud nende suhete peale, mis tekivad inimese ja koha vahel. Ülikooliajal naersin oma täiuslikku visiitsuhet Tartuga - kohtumine ja koos oldud aeg oli alati puhas rõõm, nii et juurdlesin vahel, milliseks meie suhe kujuneks, kui me päriselt koos elaksime. Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamat tuletas mulle meelde, kui armas on mullegi lapsest peale olnud Muhu - kuidas ma olen talle sosistanud praamilt tulles "Tere, Muhu!" ja nägemiseni jättes praamilt saarele nagu inimesele lehvitanud. Ja selgelt mul on mingi kirglik värk Võruga, mis viis paar aastat tagasi kooseluni. :)

Täna Viimsi poolt tulles keerasin tuttavalt rajalt kõrvale ja läksin uusi (enam-vähem) mereäärseid teid avastama. Tuukri tänaval oli miski uus läbimurre ja lõpuks sõitsin rannajoonega paralleelselt Erika tänavani välja, alles siis keerasin autonina oma kesklinnakodu poole. 

Mõtisklesin, et merelinn Tallinn vääriks küll idapoolsest läänepoolse piirini mööda mereäärt kulgevat ilusa nimega ratta- ja jalutamisteed. Idaservast Noa restorani juurest alustades on sellega jupp maad üsna hästi - piki Ranna teed, Merivälja teed, Pirita randa ja Pirita teed kulgevad vägagi ratturisõbralikud teed. Saan aru, et uus Reidi tee peaks üsna sarnane tulema, siis tuleb sadamapiirkond, Kalaranna tee, kõigile avatud Lennusadam ja Noblessneri sadam, mida ka mühinal arendatakse.

Edasi on minu jaoks üsna avastamata Paljassaare poolsaar ja natuke tuttavam Kopli poolsaar, viimase tipus oleva BLRT kinnisele territooriumile sattusin üle 15 aasta tagasi tänu oma kunagisele kihlatule ja see oli päris eksootiline elamus. Need ehk ongi kõige metsikumad alad? Stroomi randa, Rocca al Maresse ja Kakumäele pole ma ammu sattunud, aga seal on vist ka päris palju arendatud ning korralikke ratta- ja jalutamisteid juurde rajatud?

RMK korralikult tähistatud matkaradade peaarhitekt on Alar Sikk, aga huvitav, kes ja kas keegi üldse Tallinna linnas selliste asjadega tegeleb? Nende küsimustega, et linnakodanikul oleks oma kodulinnas hea olla ja vaba aega veeta?

Otsisin hiljuti ühe teise teemaga seoses - et ühes pargis võiks olla üks purskkaev - Tallinna linna kodulehelt ettepanekute kohta ega leidnudki. Lõpuks saatsin oma idee üldmeilile ja edasi järgnes üsna koomiline meililaviin - paistab, et mu kirjake käis lõpuks läbi Tallinna Linnakantseleist, Tallinna Kesklinna Valitsusest, Tallinna Kommunaalametist, Spordi- ja Noorsooametist, Keskkonnaametist ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametist. Selle eest tunnustus, et jagati infot, kuhu mu kiri on edastatud, ja näidati, et asjaga tegeletakse, paraku lõpuks sain üsna üleolevas toonis vastuse Spordi- ja Noorsooametilt, kuidas ilu ei ole otstarbekas.

Mitte et see mind väga üllatanud oleks, aga see pani mõtlema sellele armastuse-vihkamise suhtele, mis on Eesti pealinnaga päris paljudel. Siin on erakordselt maalilisi piirkondi, ilusat arhitektuuri, mitmekesist meelelahutust ja muid võimalusi, aga siin on ka kohati liiga palju autode- ja vähe inimestekesksust, vähe terviklikku visiooni, suure pildi nägemist ja jagamist.

Muidugi, väikelinnadel ongi lihtsam olla inimsõbralik ja pakkuda kvaliteetset elukeskkonda, sest vahemaad on igal juhul väiksemad, liiklust vähem, kõik kompaktsem, loodus lähemal. Ja Tallinn areneb mühinal ja see on äge, aga... vahel lihtsalt tahaks oma sünnilinnalt rohkem. :)