Ma olen juba päris kaua mõelnud, et peaks kirjutama Võru söögikohtadest, aga tegudeni jõuan siis lõpuks nüüd. Võib muidugi öelda, et ma tegelesin eriti põhjaliku uurimistöö ja testimisega. :) Ja see on tõesti põhjalik olnud, sest teatavasti mulle meeldib väljas süüa, aga Võrus neid kohti liiga palju pole, nii et ma olen olemasolevatele juba väga palju ringe peale teinud. Viimasel ajal räägitakse, et paar uut kohta on ka lähiajal lisandumas. Vastu suve on igatahes ideaalne aeg jagada ülevaadet olemasolevatest.
Minu esimene Võru armastus (mis ongi ka Tallinna poolt tulles esimene) oli legendaarne Katariina kohvik ja see leek põleb ikka eredalt, juba palju aastaid. Igal aastaajal lummavalt kauni Katariina allee ääres paiknev kohvik on pisike, aga saiakesed on seal imehead. Kooki, kohvi ja korralikku sooja sööki saab seal ka, aga minu jaoks on see ikkagi eelkõige lihapirukate ja kohupiimataskute paradiis. See Miski, mis selle koha nii eriliseks ja üle Eesti kuulsaks teeb, peitub aga kohvikupidajate eriliselt soojas naeratuses ja silmasäras, mind võluvad ka sellised armsad detailid, nagu inspireeriv kunst seintel ja muud kaunistused, näiteks pikaripsmelise Katariinaga keraamika ja suvel akna ees rippuvad pelargoonid.
Kohe Katariina kohviku kõrval on söögikoht nimega Taevas (mille all asub ka praegu varjusurmas olev kõrts Põrgu). Taeva sisekujunduse kõige ägedam element on kerge valge pilvevahuga sinitaevaks võõbatud katusealune, suvel on mõnus istuda kutsuval väliterrassil. Minu lemmikud nende menüüst on kanasalat ja -tiivad, millest on mul olnud kergekujuline sõltuvus.
Järgmisel tänavanurgal asub Stedingu majas elegantse sisekujunduse ja mitme kaminaga avar Stedingu kohvik. Kuna kohvik on suhteliselt uus, saab seal esialgu peamiselt väga head kohvi ja (toor)kooki, aeg-ajalt ka kino ja muusikat (ja Stedingu keldris pidu), nüüd juba saab aeg-ajalt süüa ka ja see kõik on kuuldavasti alles algus.
Natuke kaugemal on päris järve ääres Spring, mille suurim pluss on imelised järvevaated, eriti suvel teise korruse rõdult. Päris head kohvi saab seal, kunagi oli neil ka tõeliselt hea grillmenüü. Interjöörile lisavad vunki seintel vahelduvad kunstinäitused ja pikalt on umbes kord kuus toimunud kenad jazziõhtud.
Võru kõige elusam koht on Pubi 17 peatänaval. Pubid ei ole muidu üldse minu žanr, nii et ma olin algul väga skeptiline, aga 1) väikelinna pubi on midagi muud kui pealinna omad - kui ma mõtlen ajaloolisele kirik & kõrts kombinatsioonile, siis Pubi 17 on just sedasorti koht, kus käiakse niisama hommikust, lõunat ja õhtust söömas, aga ka peol ja tähistamas, kohatakse inimesi ja vahetatakse muljeid; 2) mu esialgset suhtumist muutis kunagi oluliselt ka väga hea toit ja see, kui ma kuulsin, et peakokkadeks on natuke enne mind Tallinnast siia kolinud endine Nopi kokk ja endine Salti kokk - ja toit on tõesti suurepärane. Sushisalat, bataadifriikad, igat masti burgerid, šokolaadikook ja pannkoogid on imehead ning ma hoian pöialt, et eelmise suve ramen-supp uues suvemenüüs tagasi oleks. :)
Natuke edasi mööda peatänavat on klassikalisemaid pubitoite pakkuv Ränduri pubi, kuhu ma olen sattunud väga vähe, veel veidi edasi Georgi hotelli all Postmark, mida võiks ilmselt pidada eelkõige interjööri poolest Võru kõige viisakamaks restoraniks. Võru "kesklinnas" on veel pubi Mõisa Ait, üsna retro Võru kohvik ja Muffin, aga neisse kõigisse olen ma miskipärast pigem vähe sattunud.
Võru taga teisel pool järve on mõnusa Kubija spaa üsna värskelt remonditud restoran, kus on pikk ja põnev menüü, teostusel pole ka enamasti viga. Ja natuke kaugemal Võru taga, Haanjas Suure Munamäe kõrval asub väga õdus Suure Muna kohvik majataguse terrassiga (pildil). Menüü varieerub pisut vastavalt hooajalisele värskele toorainele, mina söön seal enamasti kitsejuusturavioole, aga nende köögis kohtab ka põtra, kobrast ja muid hõrgutisi. Enamasti on menüüs ka paar suppi ja vitriinis hulk imehäid kooke. Aeg-ajalt toimub filmiõhtuid ja kontserte.
