Tulbipalavik

Varakevad on see aeg, mil lõunaosariikide eelised tulevad tugevalt esile - neid päevi oli aprillis ootamatult palju, kui Tallinnas näitas 10 ja Võrus ligi 20 soojakraadi. Ma pole seda varem sedavõrd põhjalikult jälginud, kuna olen ühes või teises kohas paiksem olnud, aga seekord mõjutas see nii mõnigi kord otseselt mu valikut, kus olla. Seda enam, et pärast Gruusia reisi tundub Tallinna-Võru kolme-neljatunnine vahemaa ka üsna köömes, eriti kevadiste teeolude juures. :)

Esimene grill ja rattasõit ümber Tamula järve aprilli keskel pakkusid üsna luitunud toonides vaateid, sest ehkki õhk oli soe, rohelust veel eriti polnud. Aga ülimõnus oli ikka. 

Jätkus ka neid päevi, kui olin Tallinnas, muu hulgas proovisin lõpuks ära Baojaama ja vaimustusin täiega, sest maitseelamused olid super, ühel õhtul koju tellitud Poke Bowli toit samuti.

Käisin Kultuurikatlas kohvifestivalil, see oli tore. Pauligi kraanist tulnud Cold Brew ehk külmpruulitud kohv osutus päris uutmoodi joogiks, kusjuures kofeiini sisaldab see kaks korda rohkem kui tavaline kohv. Ja see uudis, et 2080. aastaks võib kliimasoojenemise tõttu kohv elitaarne luksuskaup olla, pani muidugi mõtlema, et võtaks ehk tassikese veel. :)

Head džässi nautisin, käisin Bad Habits Trio plaadiesitlusel Philly Joe's (ja kohe pärast seda üle hulga aja Kärbses Ennu Rattal, mis oli väga hoogne!) ning aprilli viimasel nädalavahetusel Jazzkaarel Myles Sanko kontserdil - see oli üks üsna lummava hääletämbriga mees. Järgmisel päeval toimus traditsiooniline pidu Pubi17s koos imelise Moskva-Odessa bändiga - uskumatu, et see kooslus ainult kord aastas kohtub, aga super, et just Võrus. "Kaks tüdrukut" eesti ja vene keeles ning nii mõnigi lugu veel lennutasid tuju ja jalad kõrgele.

Pealkirjast: tulbid on (veel) üks suurepärane asi kevade juures, vastupandamatud kevadlilled! Mõned on tulnud omal jalal mu juurde ja mõned ma olen toonud ning siis lihtsalt seda puhast ilu imetlenud. Ja pildistanud.

Kevad, siiski

Mulle on kuidagi tundunud, et eelmisel aastal tuli kevad varem, selles mõttes peab see ka paika, et Tamula järv oli siis tõesti juba aprilli esimestel päevadel jäävaba, sel aastal on hoolimata vahepeal üle 20 plusskraadi kerkinud temperatuuridest ikka veel järv jääs. Aga Tallinnast on jää läinud ja kõik kevadlilled kasvavad mühinal, nii et kevad on siiski graafikus, puhas rõõm.

Märtsi keskel reisilt tulles oli mu lemmikfantaasia, kuidas ma nüüd muudkui naudin olemist oma ilusates kodudes eri linnades ja kallistan koera. Mida ma olengi teinud nii Tallinnas kui ka Võrus ja sellest pole just väga palju kirjutada, ehkki selles mõttes võiks, et internet on Eestis tõesti hea, nagu tuletati mulle äsja meelde Iraanist. :)

Head muusikat, ilusat kunsti, põnevaid filme ja köitvaid raamatuid olen nautinud ning hulkunud mööda Tallinna suurepäraseid restorane ja spaasid, natuke looduses ka ja armsatega aega veetnud. Ei midagi uut ühesõnaga, välja arvatud mõned söögikohad, kuhu ma polnud varem jõudnud. Näiteks OKO, suurepärane rannarestoran, mis kolis Kaberneemest Haabneeme randa, mis on juhtumisi mu lapsepõlverand - see on kuidagi harjumatu, et nad nüüd seal on, aga samas tore ka. Kadriorus asuv Mon Repos oli mul ka proovimata, aga pärast kahte korda tundub, et neil on potentsiaali saada lausa üheks mu lemmikutest. Uuenenud Sfäärist ja Orest ma veel kujundan arvamust.

Ores käisin ma šampanjakoolitusel ja see oli huvitav, sest šampanjast on saanud üks mu lemmikjooke, õigemini üks väheseid alkohoolseid jooke, mida ma üldse joon. Valge veini klaasist, nagu kõik teadlikumad inimesed viimastel aastatel. Flute'ist võib juua proseccot, aga enesest lugupidav inimene üldiselt seda ei joo, tsitaadi lõpp. :) Mr brand ambassador ei pruukinud muidugi päris neutraalne olla selles küsimuses, aga ma kaldun temaga maitseelamusi (ja šampanja minimaalselt paariaastast vs prosecco ülikiiret valmimisaega) arvestades nõustuma.

Ja siis ma tabasin end veel selliselt ootamatult mõttelt, et ma olen harjunud mõtlema talvest kui unisest ja sissepoole vaatamise ajast (mida see muidugi on ikkagi ka), aga tegelikult on kõikidesse aasta alguse kuudesse jätkunud väga toredaid ja meeldejäävaid pidustusi - alates aastavahetusest ja sünnipäeva(de)st jaanuaris, üle ootuste Disco Tallinkist põgusa Stockholmi-külastusega ja põhjalikest EV100 pidustustest Võrus veebruaris kuni märtsis naistepäevapeoni Gruusias ja lihavõttenädalavahetuseni Võrus, igasuguseid muid väiksemaid toredaid koosviibimisi veel sinna vahele. Aga aprill algas sellega, et ehkki TMW kõlas teoorias hästi, siis ma lihtsalt ei leidnud endas entusiasmi sinna minna.

Selle asemel olen hoopis - väga mitteminulikult - ootamatult palju tööd teinud. Aga selle tulemusena on muuhulgas üks uus raamat küljenduses ja selline asi teeb ikka meele heaks.