Veetsin oktoobri keskel nädala Kreetal ja mu esimene Kreeka-kogemus ületas kõiki ootusi (mis muidugi olidki üsna madalad, kui aus olla), iga kell läheks uuesti. See kehtib tegelikult kõikide Vahemere maade kohta - Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja ka siiani proovimata Horvaatia.Teadagi, õnneks on vaja sooja päikest ja merd, head sööki ja seltskonda ning ehkki rannad ja rahvusroad on igas mainitud riigis natuke isemoodi, nagu ka kultuur ja arhitektuur, sobib enamik neist mu eelistustega ikkagi hästi.
Kuna üks meist sai suvel Eestis oluliselt vähem päikese käes vedeleda ja ujuda kui mina, oligi eesmärk lihtsalt puhata ja nautida, seetõttu on järgnev postitus kõvasti toidu- ja hotellielamuste poole kaldu.
Lendasime Heraklioni ja lennu pikkus oli esimene rõõmuallikas - vaid natuke rohkem kui kolme tunniga Tallinnast otse suvesse! Oktoobriga sai Kreetal hooaeg paraku läbi, uuesti algab aprillis. Tegelikult oleksin ma eelistanud Chaniasse lennata, aga tänu sellele, et esimeseks õhtuks jäime Hersonissosse, avastasin ma väga suurepärase Akrogiali taverni, kus käisime nädal hiljem enne äralendu uuesti, sest nende frititud kalmaarid, tzatziki, Kreeka salat, suvikõrvitsaõied, valge majavein ja kõik muud hõrgutised olid lihtsalt imelised, nagu ka asukoht rannapromenaadi alguses, toredad teenindajad ja põrandal mängivad kassipojad.
Järgmisel päeval sõitsime oma maailma kõige nunnuma rendiauto, valge Volkswagen New Beetle kabrioletiga saare lääneossa, kus veetsime neli ööpäeva. Sealt pärineb üks mu kõige ägedamaid hotellielamusi üldse - Veneetsia sadamas asuv Domus Renier osutus täiesti fantastiliseks! Meie sviidi imelisel katuserõdul istudes ja tervitusšampanjat juues oli mul esialgu tõsiseid kahtlusi, kas ma olen nõus sealt üldse kuskile minema. Lihtsalt istusin ja ahmisin neid vaateid endasse, ilm oli ka eriti täiuslik, särava päikese ja sinise merega tuulevaikne +25, nagu õnneks enamikul päevadel.
Samal õhtul kuuldud omaniku - väga särava daami - jutt sellest, kuidas tema unistuse ja hotelli lugu ulatub tagasi aega, kui ta oli 10aastane, lisas mu jaoks sellele kohale veelgi sära.
Lõpuks jalutasime ikka randa ja see - ehkki linnas - osutus ka väga mõnusaks. Päevitasime, ujusime ja lugesime, puhas idüll. Tagasiteel sõime sadamasse pargitud laevade juures ühes väikeses tavernis, tellisime natuke üle ja kõik oli nii hea, et õhtul hotelli samuti väga tasemel ja kenas restoranis Zepos ma enam eriti süüa ei jaksanud. Natuke siiski, aga kreeklastel on komme lõpetuseks ka mõned üllatuskingitusmagustoidud ja napsud tuua, nii et kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudes nägin sinna vahepeal ilmunud pudelit šampanjat ja veel ühte liuda, siis see tundus mulle juba rafineeritumat sorti piinamisviisina. :) First world problems, I know. :)
Eredamate elamuste sekka mahub veel 1966. aastasse ulatuva ajaloo ja sümpaatse peremehega sinivalge Zemfyra tavern Rethymno vanas sadamas mere ääres, kust läbi põikasime, samuti saare idarannikul Agios Nikolaoses asuv kunstiteoseid täis Minos Beach Art Hotel, kus veetsime viimased päevad. Viimasel õhtul oli nende La Bouillabasse restoranis kena lobsteriõhtusöök, vahelduseks kõikidele nendele frititud kalmaaridele, millest me muidu kuidagi mööda ei saanud.
Palju lummavaid loodusvaateid ja ilusaid inimesi nägime ka, lisaks uuris mult ühe söögikoha pidaja eriti visalt, kust ma pärit olen - "But you have Greek colours!" - oleksin võinud end ka kohalikuks luisata vist. :)
Jaana Albri "Minu Kreetat" lugesin ma pool aastat enne reisi ja Victoria Hislopi "Saart" pärast, paraku, eriti viimane oleks sobinud puhkusele kaasa imehästi, ütlen ma tagantjäreletarkusena.