Kuidas ma Kanaaridel laevakassiks käisin

Mulle on päris palju kordi jäänud ette lause "loo endale elu, millest Sa ei vaja puhkust", aga kui aasta algul tuli raamatuhonoraridega samal ajal kutse minna märtsis Tenerifele Hoppetiga purjetama, siis ütlesin muidugi jah. Seda enam, et ma polnud Kanaari saartel varem kunagi käinud - see on küll üks lähemal asuvaid aasta ringi sooje sihtkohti, aga nii turistilõks ju ka. Elamine ligi 100 aastat vanas puulaevas lisas õnneks täpselt parasjagu seikluslikkust ja eksootikat. Minnes tegime ka väikese toreda ööpäevase stopoveri Stockholmis sõprade juures ning tagasiteel jäin veel paariks päevaks Riiga.

Esimesel õhtul Tenerifele ja laevale jõudnud, saime sõbrannaga aru, et meil on võimalus elada nädal aega ühes kapis kahel riiulil. :) Ehk et kajuti mõõdud olid umbes poolteist korda kaks meetrit ning alumisel koikul põlve üles tõstes lõin selle vastu ülemist koikut ära. Õnneks selgus juba esimesel ööl, et magasime seal kitsastest tingimustest hoolimata hästi (puulaevade ja puumajade ühine joon?), lisaboonusena tunduvad pärast seda igasugused hotellitoad ja oma voodi ikka imelised, puhas luksus!

Tagantjärele tundub see igatahes täiesti elumuutev reis. Ja mitte kõigi nende mõnusate hetkede pärast, mida jätkus ja mida ma ei raatsi ka mainimata jätta - aeglased hommikusöögid laevatekilt avanevate lummavate sadama- ja merevaadetega, päikese käes mõnulemine (millega pälvisingi laevakassi tiitli), igapäevased värskendavad Atlandi ookeanis ujumised väga eriilmelistes randades, unustamatult hõrgud "kodus" laevaköögis kokatud vürtsikad krevetid ja külm cava reede õhtul, Tenerifelt Gran Canaria saarele seilates meid saatma tulnud delfiinide hüppeid vaadates vaimustusest kiljumine, Las Palmasest Calle de Leon Tolstoi tänava avastamine, Sailor's Bay sardiinid, rumm ja õhtud laevaseltskonnaga, lõbus ekskursioon rummitehasesse, Maspalomase imeilus rand, mu sooloseiklus laevakompanii Armas tiiva all Tenerifele Santa Cruzi avastama (sest kassid käivad ikka vahel omapäi), hommikusöök Café Atlanticos ja hiline lõuna Playa de las Americasel Friendsis (mis osutus TripAdvisori kohalikus edetabelis 7. kohal olevaks ja oli tõesti super), paar eriti toredat rannaklubi (eriti see, mille nimi oli meloodiliselt kõlav La Palapa), südantsoojendavad taaskohtumised sõpradega, sügavalt inspireerivate vestlustega viimane õhtu...

...Nimekiri on mittetäielik, aga reisi tegi elumuutvaks hoopis kõik see, mida ma enda kohta seal avastasin. Et ma olengi suutnud endale luua elu, millest ma ei vaja puhkust. Ja et ehkki ma armastan suhelda ja seltskond oli tore, siis mu isikliku ruumi vajadus on ka päris suur, lausa sedavõrd, et ma olen kohati peaaegu eraklike kalduvustega (universumi suurepärast huumorimeelt näitab muidugi see, et kirsina selle avastuse tordil sai üsna varsti pärast tagasijõudmist mu üksi elamise aeg otsa).